enam ei tea,” vastas tädi Karen.
„Mulle paistis ta täitsa süüdi.”
Ja sel päeval, kui teist korda helistati,
olin ma jälle ainus kõrvaline inimene kodus,
ainus koos emaga ega osanud midagi ette võtta.
See tähendab,
et ema läks küll pidevalt endast välja, kuid mitte
niiviisi,
nagu oleks ta okastraati takerdunud loom.
Läksin tema juurde,
püüdsin teda püsti aidata,
kuid
ta ei tõusnud.
Ta ei suutnud.
Ema jäi
põrandale
väga,
väga
kauaks.
TÄDI KAREN
Kolm tundi pärast halva uudise saabumist
kolis tädi Karen meie juurde.
„Mina olen kõik, mis teil on,” teatas ta meile.
Ta silmitses ketšupiplekke mu valgel T-särgil,
nagu tõestaks see, et me pere
ei suuda enda eest hoolitseda.
Pühkisin nina käeselja vastu puhtaks
ja ta võpatas seepeale.
„Meil pole ruumi,” selgitas Angela.
Tädi Karen sügas pöidlaga
nina.
„Ma võtan sinu toa. Sa võid Joe juurde kolida
mõneks ajaks.
Edi voodi on ju ikka veel seal.”
Angela ajas selja nii sirgeks, kui sai.
„Ma vajan privaatsust,” vaidles ta.
„Nohjah,” pomises ema, džinnipudel peos.
„Aga mul tulevad eksamid,” katsetas Angela uuesti.
„Ma tean, et tulevad,” kinnitas tädi Karen.
„Ja sa teed need ära. Ma ei lase sul niiviisi põhja
minna,
nagu Ed läks.”
Kui kõvasti me ka jalgu ei trampinud,
tädi Karen oli otsuse vastu võtnud
ja ema polnud võimeline vaidlema.
Tädi Karen jäi meile ja
meie pidime hakkama kirikus käima
mitte ainult pühapäeviti, vaid ka iga päev pärast
kooli.
Teler
keelati ära
ja asendati
piibliõppega.
Karen teadis, kuidas me hingi päästa
vajumast pimedusse,
mis meie venna minema kandis,
ja tema plaani esimene punkt oli Edi nime mitte iial
enam suhu võtta.
KUIDAS SEE EMALE MÕJUS
Ema ei käinud enam väljas.
Majas vedeles siin-seal ta tühje rohupudeleid.
Ta vaatas tootereklaame ja
tegi ostud telepoest,
öeldes, et ootab, millal inimesed selle loo
unustavad,
et siis võtab ta end kokku ja
läheb tööle tagasi,
kui kõige hullem on möödas.
Kuid
ta ei läinud enam kunagi tööle ja
kui ta viimaks majast välja läks,
ei tulnud ta enam tagasi.
AUTOREMONDITÖÖKODA
Kui ma ütlesin eelmisel nädalal töökojas Reedi
onule,
et ma lähen kogu suveks Texasesse,
ei rõõmustanud ta selle üle.
„Joe, ma ei tea, kas saan su töökoha alles hoida,”
vastas ta.
„Mul on siin õpipoisiks tahtjatest terve järjekord
ja sina teed sääred?”
Ma polnud peale Reedi kellelegi öelnud
oma mineku tõelist põhjust.
Mul oli häbi ja küllap Reed taipas seda.
„Anna talle puhkust, onu Sammy.
Joe pistis ühe plika paksuks
ja peab Arlingtonist minema pääsema
enne, kui plika vennad ta kätte saavad,”
selgitas Reed.
Sammy pühkis õlised käed
siniste tunkede külge ja kortsutas kulmu.
„Sa valetad.”
„Valetab jah,” tunnistasin.
„Kuid ma pean minema.
Ma tulen tagasi.”
Sammy ohkas. „Okei, okei.
Sa oled kapoti all käsi määrides
nagunii
Reedist kuradima palju oskajam.
Mine siis pealegi.”
Reed turtsatas kätt mutrivõtme järele sirutades:
„Ma eelistan end muudmoodi määrida.”
Sammy silmitses mind.
„Joe, sa seisad ikka veel seal.
Mida sa tahad?”
Mulle ei meeldinud küsida.
See tundus kui kerjamine.
„Kahe nädalavahetuse palka.”
Reed irvitas.
Sammy pööritas silmi, toppis käe
taskusse ja tõmbas
kahekümneliste rulli välja.
„Kui palju?” küsis ta.
VALEL POOLEL
Motelli tagasi jõudnud, helistan Angelale.
Ta hääl kõlab kiledalt
ja miski suriseb taustal.
„Ange, ma ei kuule sind!” karjun.
Surin jääb vait.
„Ma teen baaris Mojitosid,” vastab ta. „On sinuga
okei?”
Tahan talle tõtt rääkida, öelda
„Ei,