„Sellepärast ma Skandinaaviasse ei lähegi,“ ütles tädi Dove süngelt. „Seal on liiga külm ja laibad säilivad liiga kaua. Palju parema meelega sureksin mõnusas soojas kliimas, kus asjad kiiresti lagunevad. Pole mõtet viivitada, kui ma juba valmis ja surnud olen.“
Härra Halliday vaatas uuesti minu poole ja ma kehitasin õlgu. „Küsige temalt surilina kohta.“
„Surilina?“ Tema kena laup tõmbus kortsu.
Tädi Dove naeratas laialt. „Jah, see on kaunis tivaevae, mille ma viimati Vaikse ookeani lõunaosast leidsin.“
„Tivaevae?“
„Cooki saarte tekk,“ selgitasin. „Tädil on see reisidel kaasas, kui ta peaks ootamatult surema. Ta tahtis krematsiooni jaoks midagi kaunist.“
„Peaksite üles seda vaatama tulema,“ ütles tädi Dove ainult kerge irvega. „See on Vaikse ookeani lõunaosa kaunis käsitöö – punased, sinised ja rohelised toonid on nii kirkad, et sobivad Arthuriga ideaalselt.“
„Arthuriga?“ Härra Halliday paistis täielikus segaduses olevat.
„Minu papagoi, Arthur Wellesley,“ vastas tädi.
Ta viipas kelnerile, et too uue pudeli šampanjat tooks, ja härra Halliday heitis mulle üsna lootusetu pilgu. „Kas ma tohiksin teid tantsule paluda, proua Starke? Kui te muidugi meid vabandate, leedi Lavinia.“
Tädi Dove viipas meile, ma tõusin ja astusin tema käte vahele, et valssi tantsida. Ta oli graatsiline tantsija, aga mitte ideaalne, ja just need väikesed apsud muutsid ta minu silmis veel meeldivamaks. Ta vabandas, kui teist korda mulle jala peale astus, ja manas näole nukra ilme.
„Andke andeks. Tundub, et ma ei suuda täna õhtul hästi keskenduda.“ Aga tema soe pilk püsis mu näol.
„Kõik on andeks antud, härra Halliday,“ ütlesin mina.
„John,“ ütles ta automaatselt. „Teie tädi on täiesti ainulaadne naisterahvas,“ ütles ta. „Nagu mingi mütoloogiline olend.“
„Ta võibki olla,“ nõustusin. „Muide, kui teil pole huvi temaga magada, peaksite teadma, mida ta silmas peab, kui kutsub kellegi üles oma surilina vaatama.“
Härra Halliday komistas ja tal läks terve takt aega, et rütm tagasi saada.
„Proua Starke... Evie. Tõesti, ma ei suudaks iial uskuda, et käituksin härrasmehele nii sobimatult...“
Katkestasin teda. „Härra Halliday, see ei ole minu asi, millega teie tegelete. Tahtsin teid lihtsalt hoiatada juhuks, kui tema kavatsused tulid teile üllatusena. Seda juhtub sageli.“
„Sageli?“ Tema hääl kõlas vaevatult.
„Ta on loomu poolest kiinduv,“ selgitasin. „Lausa silmatorkavalt. Ja ehkki paljud härrasmehed on vastuvõtlikud, võib see veidi ehmatav olla, kui mõni vaene hing lähebki tema tuppa lootuses näha tema surilina või margikogu.“
Mees naeratas, tundus, et peaaegu vastumeelselt. „Kas tal on väga uhke margikogu?“
„Tal polegi margikogu.“
„Oi,“ ütles härra Halliday vaikselt.
„Teinekord mõistavad härrasmehed tema kavatsusi valesti,“ selgitasin ma. „Aeg-ajalt on tulemused kahetsusväärsed. Ma ei tahaks, et Egeuse sündmused korduksid.“
„Egeuse sündmused?“
„Seal oli noormees, kes arvas, et tädi Dove röövib ta ära. See oli torm veeklaasis, võite mind uskuda, aga noormees oli juhtumisi kohaliku võimukandja poeg ja asjad läksid täitsa käest ära. Siis hakkasingi hobi korras jooma.“
Ta naeratas laialt ja ma märkasin kergeid lohukesi. Tegelikult ei olnud õiglane neid Gabrieli omadega võrrelda. Tema lohukesed olid nii sügavad, et tüdruk võis neisse uppuda, kui Gabriel naeratas. Tavalises olekus oli Gabrieli nägu kahtlemata kena, aga kui tema suule kerkis rõõmus naeratus ja nähtavale ilmusid lohukesed, oli efekt lihtsalt hävitav.
Midagi Halliday juures meenutas mulle Gabrieli, ehk oli see valguse mäng, kõrge sarnakaar. Aga Halliday silmad olid helehallid, Gabrieli omad olid olnud nii erksinised, et mõnikord, kui ma neisse vaatasin, oli mul mõttelõng sootuks kadunud. Halliday žestides, tema mõõdetud liigutustes, oli midagi Gabrieli laisa elegantsi sarnast, aga tulemuseks oli originaali glamuuri asemel lihtsalt koopia.
Loomulikult polnud see vähimalgi määral Halliday süü, nii et vastasin tema naeratusele ja tema haare muutus tugevamaks. Tantsisime loo lõpuni. Kui laul lõppes, hakkasin taganema, aga ta ei lasknud mul minna. „Veel üks?“
Astusin meelsasti tema käte vahele. Pärast nii paljusid aastaid ilma Gabrielita oli see hõrk tunne ja ma tabasin end paarilt ebaneitsilikult mõttelt, kui me liikusime. Lugu lõppes, aga härra Halliday ei kavatsenud tantsimist lõpetada ja mina samuti mitte.
Just sel hetkel, kui dirigent taktikepi järgmise loo alustamiseks tõstis, pistis ülemkelner pea palmide vahelt välja, et talle midagi öelda. Dirigent kehitas õlgu ja midagi anti käest-kätte – kahtlemata oli tegemist rahaga –, sest dirigent kummardus ja sosistas midagi muusikutele.
Nad lappasid oma noote, jätsid järgmise loo kõrvale ja alustasid kena avamängu. Meie härra Hallidayga hakkasime uuesti tantsima ja just siis, kui ta mind graatsiliselt keerutas, tundsin külmavärinat mööda selga jooksmas.
„Evie?“ tema pilk oli murelik, käsivars tihedalt ümber mu piha.
„„Salut d’Amour,““ ütlesin ma.
„Vabandust? Oh, jaa, on vist tõesti. Kena väike lugu, eks ole? Kahju, et mul muusika suhtes nii vilets mälu on. Ma ei suuda iial meeles pidada, kes selle kirjutas.“
„Elgar,“ ütlesin kangelt. „Selle kirjutas Elgar.“
Tema ilme muutus rõõmsamaks. „Muidugi. Kuulge, Evie... proua Starke? Te olete täiesti kahvatu? Kas teiega on kõik korras?“
Sundisin end naeratama. „Täiesti korras, aga siin tundub korraga meeletult palav olevat. Andke andeks. Ma pean korraks ära käima.“
Ta hoidis mu kätt ja silitas seda murelikult. „Mida iganes soovite. Kas ma võin teid tagasi lauda saata?“
„Ma usun, et daamide riietusruumi.“
Ta saatis mind ukseni, ma pöördusin ja panin käe tema varrukale. „Kas te võiksite tädi Dove’i juurde minna? Ma ei oleks tohtinud teda nii kauaks üksinda jätta. Ma tunnen end kohutavalt süüdi.“
Ta kõhkles. „Kui te olete kindel, et teiega on kõik korras.“
„Suurepäraselt. Mul on ainult pisut palav. Loputan randmeid ja paari minuti pärast tunnen end jälle hästi. Palun ärge tehke endale tüli. Tellige šampanjat juurde ja kui see tuuakse, olen tagasi lauas.“
Ta sibas minema ja kohe, kui ta oli vaateulatusest kadunud, lipsasin palmi taha. Ootasin, kuni ülemkelner möödus, hüppasin välja ja haarasin tal varrukast.
Vaene mees oleks peaaegu nahast välja hüpanud. „Madam! Te ehmatasite mind.“
„Ma palun vabandust, aga ma pean teiega rääkima.“
Ta kohendas end pisut ja silitas vuntse. Selles asutuses oli ta kahtlemata intriigidega harjunud, aga mul oli muudki teha. Kummardusin lähemale.
„Härra, see on veidi delikaatne asi.“
„Naturellement.“ Ta manas näole vandeseltslasliku naeratuse ja puudutas sõrmega nina külge. „Siiapoole, proua.“
Ta juhatas mu vaiksesse väikesesse alkoovi, mida varjas maailma eest nikerdistega sirm. „Mida ma saan teie heaks teha, proua?“
„Lugu, mida orkester praegu mängib, „Salut d’Amour“… miks nad seda mängivad?“