ei taha maksta?“ küsis eit süngelt.
„Sularaha ei ole,“ piuksatas Rubtsov.
„Kohe kutsun turvamehed,“ ähvardas kassiir.
„Palun teid, pole vaja,“ anus Stepan. „Ma käin kähku sularaha-automaadi juures ja...“
„Tühjagi!“ ulgus puhvetipidaja. „Tean ma teid! Lomonossovid! Kohvi lürpisid? Lasksid tatti klaasi sisse? Maksa! Või tahad mentide juurde sattuda?“
„Mida teha?“ pomises Rubtsov. „Tahate, ma jätan kella pandiks?“
Oleksin peaaegu hirnuma hakanud. Jah, raske ja kole on finantsisti poja elu! Stepan oli valmis andma kross maksva kohvi eest kella, mis maksab sama palju kui kena kahetoaline korter.
„Ole hea,“ ütles Rubtsov ootamatult minu poole vaadates, „aita, palun, hädast välja? Sul on sularaha? Olen tobedasse olukorda sattunud.“
Mul olid taskus vaid mõned rublad, kuid mul oli häbi tunnistada, et mul raha ei ole.
Ulatasin hooletult talle rahatähe.
„Säh, võta viiekümnene.“
„Oi, suur tänu!“ rõõmustas noormees. „Mis sinu nimi on? Mina olen Stepan.“
„Ksjuša,“ vastasin.
Stepan andis kupüüri kassiirile, istus mu laua taha, võttis klaasist paar lonksu ja küsis õudusvärin hääles:
„Kuidas seda nimetatakse?“
„Kohviks,“ selgitasin.
„Tõsi või? Vinge,“ venitas meesiludus.
„Pole üldse mitte see, mis cappuccino Tretjakovkas,“ ühmasin.
Ära ainult arva, et olen sisse põiganud kuldse nooruse massilise kogunemise paika, ma lihtsalt tean selle restorani nime. Pealegi ei tahtnud ma, et Stepan mind kerjuseks peaks, seepärast ütlesin:
„Mul hakkas loengul külm, tahtsin saada lonksu kuuma jooki. Ma pole varem kunagi siin käinud. Nii kole koht. Miks sina siia tulid?“
„Mul hakkas ka külm,“ vastas Stepan nina nohistades. „Olen külmast lausa kange. Igor Lukjanov soovitas, et käigu ma puhvetis. Kuule, Ksjuša, ma pean sulle raha tagasi andma. Kas pole viga, kui teen seda pärast loengut? Ma ei jõua nüüd kohe raha-automaadi juurde jooksta.“
Mu rahakotti oli jäänud kaks kopikat. Kui võtta arvesse, et stipini on jäänud kaks nädalat, aga lisateenistust mul esialgu ei ole, oli poolesajane mulle eluliselt vajalik, kuid ma ei tahtnud Rubtsovi silmis vaesena paista.
„Oh, jäta!“ Lõin käega. „See ka mingi raha?“
„Iga kopikas võib vajalikuks osutuda,“ vaidles Stepan tõsiselt vastu.
„Tuleb välja, sa oled tüütu tüüp,“ ütlesin naerdes. „Välimuse järgi seda ei ütlekski.“
Koridorist kostis kellahelin, Rubtsov kargas püsti.
„Olgu, ma helistan sulle, tuled koos minuga kuhugi?“
„Tingimata,“ vastasin noogutades, mõistes suurepäraselt, et see on vaid viisakas fraas, Stepanil on, kellega koosviibimistel lõbutseda...“
Ksjuša vaatas kitsal diivanil lebava telefoni poole.
„Rubtsov on võla ammu unustanud, tema jaoks viiskümmend rubla polegi raha.“
„Aga äkki on see tõesti tema?“ oletasin. „Võimalik, et sa meeldisid talle.“
„Oh ei.“ Ksenia lõi käega.
„Miks?“ vaidlesin vastu. „Sa oled kena tüdruk.“
„Maitsetult riides, sõidan metrooga, ei kuulu nende plikade hulka, kelle järele Stepani taolised jooksevad,“ selgitas Ksjuša süngelt.
„Juhtub olema inimesi, kes ei pööra brändidele tähelepanu,“ jätkasin. „Räägi temaga normaalselt, nõustu kohtuma.“
Telefon helises taas.
„Anna andeks,“ lausus Ksjuša juba sootuks teisel toonil, „miskipärast on ühendus vilets, kogu aeg katkeb. Sa tulid mulle meelde.“
„Kuidas siis jääb?“ rõõmustas Stepan. „Või on Pavlovis liiga kärarikas?“
Ksjuša teeskles ükskõiksust.
„Noh... olgu, kui sa nii visa oled.“
„Super!“ hüüdis Stepan ilmselt rõõmustades. „Ma sõidan sulle kesköö paiku järele, Pavlov avatakse kell null-null, parem on varem kohal olla, ma tellisin meile looži, kas sobib?“
„Jah,“ nõustus mu paariline.
„Ütle aadress,“ käskis Rubtsov.
„Tead, kus asub Mon Palace?“ küsis neiu.
„Sihuke pirakas kullatud torniga pilvelõhkuja?“
„Jah. Oled seal käinud?“ küsis Ksjuša.
„Vahva. Ema sõbrannal Roza Lvovnal on korter Mon Palace’is.“
„Ei tunne sellist,“ vastas valevorst ruttu. „Seal on nii palju elanikke!“
„Polegi vaja temaga tuttavaks saada,“ ütles noormees. „Sain aru, saabun keskööl, ütle kood.“
„Mida?“
„Teie õue ei saa ju niisama sisse sõita, peab korteri koodi teadma, vastasel korral turvateenistus väravat ei ava.“
„Tead,“ ütles valetaja häält madaldades, „mu esivanemad on kiiksuga. Pole mõtet neile seletada, et olen ammu juba täiskasvanu. Nad ei luba mul rooli istuda! Kardavad, et sõidan end surnuks.“
„Minu ema, kui ma ei helista talle iga kahe tunni tagant, tõstab kohe politsei jalule,“ vastas Stepan naerdes. „Alguses sain vihaseks, siis aga harjusin ära.“
„Autoga sõita ma ei tohi,“ fantaseeris Koroljova, „metroos on isa meelest samuti ohtlik, taksosse istuda on keelatud, sellest, et juhuauto kinni püüda, ei saa juttugi olla. Lühidalt, pärast kella üheksat õhtul mind kuhugi välja ei lubata.“
„Vaeseke,“ ütles Rubtsov kaastundlikult.
„Kuid ma nii väga tahan väljas käia!“
„Ka mina põgenen esivanemate juurest salaja,“ tunnistas Stepan.
„Ütlen omadele, et sõidan ööseks vanaema juurde, aga ise tulen sinuga Pavlovisse.“
„Rumal lugu,“ ühmas Rubtsov, „nad helistavad su vanaemale ja saavad tõe teada.“
„Ei,“ vastas kavalpea naerdes. „Ma ju elan koos võõrasemaga, isa teise naisega. Ta on tore, kuid ei salli silmaotsaski minu ema, nad ei räägi omavahel ja ka isa ei suhtle endise naisega. Vanaema on mu lihase emme ema, taipad?“
„Justkui jah,“ vastas noormees.
Ksenia oli nüüd valedelainel.
„Vanaisa on akadeemik, ta tuleb mulle autoga järele, ise roolis. Isa ei vaata aknastki välja, et, jumal hoia selle eest, endine äi teda ei märkaks. Kui isa näeb, et võõrasse autosse istun...“
Hakkasin kätega vehkima. Ebaloogiliselt kukub välja: isa kas ei vaata aknast välja ega märka võõrast autot või jälgib tütart ja näeb seda autot. Kuid Stepan ei märganud ebaklappi.
„Selge,“ ütles ta. „Ma pargin tänaval.“
„Darja tuleb koos minuga,“ hüüdis Ksjuša.
„Olgu,“ nõustus Stepan. „Kutsun Miša kaasa, et su sõbrataril igav ei hakkaks.“
„Ta on vana,“