venitas noormees, kellele pealtvaataja olemasolu paistis olevat üldse mitte meeldiv üllatus.
„Tema vaarikaid maha ei talla,“ teatas Ksenia ja katkestas ühenduse.
„Mine üksi!“ palusin. „Unetu öö ei kuulu mu plaanide hulka.“
„Oled selle unustanud?“ küsis paariline, osutades käevõrule. „See salvestab iga sõna. Me peame kogu aeg koos olema.“
„Tõsi ta on,“ ütlesin ohates.
Ksenia tegi suured silmad.
„Please! Ma nii väga tahan minna Pavlovisse! See on ainus võimalus sinna sattuda. Pärast ma täidan sinu soovi. Me jõuame alati kokkuleppele. Anna mulle järele, mina annan sulle järele ja üksmeelse paari auhind kuulubki meile.“
„Hea küll,“ nõustusin. „Lähme Pavlovisse.“
Ksenia viskas telefoni käest, kiunatas ja tormas kapi juurde.
Kolmveerand kaksteist jõudsime Ksjušaga Mon Palace’i tara juurde. Vaikides, et käevõru ei salvestaks sõnagi, pistsin Ksjule pihku taksoraha.
Ronisime taksost välja ja jäime seisma sissepääsu lähedale. Mul oli lambanahksetes saabastes ja sulejopis soe, kuid mu kaaslane hakkas kohe hambaid plagistama.
Detsember oli käes, tõsi, pakast polnud, jalge all oli löga, kuid ikkagi oli külm. Eriti siis, kui seljas oli kunstnahast lühike seelik, õhuke pluus ja kunstkarusnahast jakk ning jalas õhukesed sukad ja vakstust säärsaapad.
„Kui Stepan peaks hilinema, muutud sa eskimo-jäätiseks,“ ütlesin.
„E-ei, m-mul on palav,“ vaidles Ksjuša vastu, ise värisedes.
Selja taga kuuldus autokummide sahin, ma vaatasin sinnapoole. Uhkest sedaanist väljus noormees ning küsis autoust avades:
„Kas ammu ootate?“
„Äsja tulime,“ vastas Ksjuša, vaevaliselt külmast tuimi huuli liigutades, ja puges kiiresti auto esiistmele.
„Andke andeks,“ hakkas Rubtsov end välja vabandama. „Läksin garaaži, kuid minu BMW ei käivitunud, tuli võtta ema auto, kuni ma võtmeid otsisin... Darja, ega muusika teid sega?“
„Üldse mitte,“ vastasin.
„Ütlesin ju, ta on super,“ hüüdis Ksjuša. „Meil on dueña’ga täielik vastastikune mõistmine.“
„Näed suurepärane välja,“ tegi Stepan talle komplimendi.
Ksjuša, kes oli üle tunni vannitoas veetnud, riietust valinud, juukseid lokkinud ja meikinud, ütles hooletult:
„Pidin midagi lihtsamat selga panema, muidu oleks ema küsinud, miks on vaja vanaema juurde minnes ennast ehtida!“
„Mulle ei meeldi, kui plikad panevad selga hilpe, mis maksavad miljoni,“ teatas äkki Stepan. „Olen nii palju seletanud emale ja õele, et kohatu on ringi jalutada lumeleopardist kasukas, aga nad ei kuula ja käivad ikka selliste mantlitega. See on loomade suhtes amoraalne ja julm. Te ei pahanda, et ma hiljaks jäin? Ksju, ma helistasin sulle, kuid telefon teatas, et abonent on kättesaamatu.“
Võtsin sulejope eest lahti. Noh, Ksjuša, sinu käik. Mina ju tean, et ta jättis telefoni tuppa, olles selle ka välja lülitanud. Minu imestunud pilku tabades paariline seletas:
„Ma ei saa seda rämpsu kaasa võtta. Nüüd on kõigil nutitelefonid, minul see nuppudega pask, mis on veel ka valjuhääldiga, mida pole võimalik välja lülitada. Kui Stepan seda imet näeb, ei jõua ta ära imestada. Rikkal tüdrukul ei saa sellist asja olla. Miks küll ei olnud mul õnne sündida tagasihoidlikus kolmekorruselises eramus Rubljovo-Uspenskoje maanteel? Miks pidi Sveta Samoilova saama endale ägedad vanemad? Mille poolest mina halvem olen?..“
„Pärast meie jutuajamist läksin juuksurisalongi pead pesema ja kaotasin telefoni ära,“ turtsatas Ksenia. „See oli juba viies poole aasta jooksul. Isale pole ma veel öelnud, teda vihastab mu hajameelsus.“
„Ta niikuinii saab teada,“ ütles Rubtsov pead vangutades. „Helistab sulle ja saab kohe aru.“
„Muidugi,“ teeskles luiskaja kurbust. „Rumal lugu, muidugi, käitun nagu jaanalind!“
Stepan pidurdas ostukeskuse juures.
„Läki!“
„Milleks?“
„Tule, tule!“ käskis noormees. „Darja, kas te tulete kaasa?“
Pugesin vaikides autost välja.
„Siia, vasakule, just! Super!“ kamandas Stepan ja lõpuks me jõudsime butiiki. „Näita, milline su telefon oli?“
Jälgisin sündmuste arengut huviga.
„See seal! Ainult valge,“ ütles Ksenia hooletult.
„Kuuled,“ käsutas Stepan müüjat, „anna meile too seal, kuid valge!“
Noormees leti taga haigutas.
„Tule homme!“
„Miks nii?“ ei mõistnud Rubtsov. „Meil on praegu vaja.“
„Paljugi mida kellelegi vaja on,“ hirnatas kaupmees. „Öö on, müügil on ainult vitriinis olev kaup.“
„Valget ei ole?”
„Laos on.“
„Mine, too siia!“
„Ladu on kinni.“
„Kus võtmed on?“
„Puuõõnsuses riiulil, seal, kus hundid uluvad,“ ütles müügimees ebaviisakalt.
Stepan punastas, mul läks tuju hapuks. Nüüd hakkab Rubtsov kaklema, müügimees kutsub politsei ja õhtu lõpeb nutuselt.
Kuid sündmused arenesid teisiti. Stepan manas näole laia naeratuse, võttis välja rahakoti, õngitses sellest välja rahatähed, näitas neid matsist müüjale ja ütles rahumeelselt:
„See ehk aitab sul võtmed üles leida?“
Noormees langetas laisalt pilgu rahale... Ma pole seni kunagi näinud inimese nii kiiret muutumist. Tüüp kargas toolilt püsti ja kukkus kummardama.
„Üks hetk, ma kohe, kiiresti, üks minut, ko...“
Kümme minutit hiljem oli Ksjuša sellise mobiiltelefoni omanik, millisest ta oli kartnud isegi unistada. Peale selle ilmus leti alt hõlpsasti meeldejääva numbriga SIM-kaart, mida ülbikust müügimees oli eriklientide jaoks alles hoidnud.
„Nüüd ei saa sa isa käest riielda,“ märkis Strepan rahulolevalt, meid autosse istuma pannes. „Ütled, et vahetasid numbrit, sest vana oli paljudele teada ja nende kõned olid sind ära tüüdanud. Darja, ega te reeda ju Ksjud?“
„Ei,“ vastasin naeratades.
Ksjuša oli kingitusest sedavõrd jahmunud, et unustas tänada.
4. PEATÜKK
KUI sisenesime looži, hüüdis Stepan rõõmsalt: „Selfie!“, tegi telefoniga mõned võtted ja siis tiris Ksjuša tantsupõrandale. Mina seadsin end punasele sametdiivanile istuma. Selliseid rongivaguni kupeed meenutavaid ruume oli klubis kokku neli. Neis veetsid lõbusalt aega keskealised mehed koos tüdrukutega, kes nägid välja kui alaealised.
Kaks tundi hiljem ilmus näost punetav Ksjuša ja küsis:
„Kas Stepani oled näinud?“
„Ei,“ vastasin, „ta pole loožis käinud.“
„Kui otsite noormeest, kellega te siia tulite,“ ütles kelner, kes tõi looži puuviljavaagna, „siis ta sõitis ära ja käskis teile maasikaid tuua.“
„Kellele