tuppa ja teeme selle karamellitäidisega šokolaadikommide karbi lahti.”
„Sa ostsid karamellitäidisega šokolaadikomme?”
„Muidugi ostsin,” kostab Memm. Mulle tundub korraks, et kohe ta kallistab mind, kuid ta ei kallista. Ta hoopis noogutab põgusalt ja tirib mu tuppa.
„Tubli tüdruk,” kiidab ta. „Pane nüüd uks ka enda järelt kinni. Väljas on jube külm.”
1 Blossom – õis. Apple Blossom – õunapuuõis. [ ↵ ]
4
Meie esimeseks tunniks pärast koolivaheaega on emakeel ning ma istun Pilari kõrval ja räägin talle isa ja Trishi uudisest.
„Aga tited on nii nunnud,” ütleb Pilar.
„Nunnud võivad nad ju olla, aga nendega on palju tööd. Ma ei kujuta isa selles rollis ette.”
Pilar heidab pilgu randmele. „Preili Savage ei jää tavaliselt hiljaks. Mis sa arvad, kas ta jäi haigeks? Eelmise semestri lõpus ta köhis kõvasti.”
„Ta suitsetab ja seepärast köhibki,” kostan mina. „Kas sa said uue kella?”
„Ma sain selle jõulukingiks. Osutid on ehtsast kullast. Mida sulle kingiti?”
„Argose poe kinkekaart.”
„Päriselt? Mida sa selle eest osta kavatsed?”
„Elektrilise hambaharja.” Ma uurisin juba internetikataloogi. See on ainus asi, mis mulle seal huvi pakkus. „Sellega kestab pesu ühe minuti, mis säästab mulle iga kord kolm minutit ja kokku kuus minutit päevas. Aastaga säästan kolmkümmend kuus ja pool tundi.”
Pilarile see muljet ei avalda. „Järele jäänud raha eest saaksid öökapi osta.” Ta pahvatab naerma ja mina naeran kaasa ning siis me lõkerdame, arutades, mida me võiksime Argosest osta, kuni klassi astub pikk põskhabeme ja rohelise siidsalliga mees. Klass jääb vait. Mees paneb paberipaki plaksuga preili Savage’i lauale.
„Tere hommikust, kuues klass. Mina olen härra Gaydon,” ütleb mees.
Mu naaberpingist kostab poiste itsitamist, ilmselt selle nime „gay”-osa peale, kuid rohkem ei hakka keegi naerma. Me ootame uudist. Kas preili Savage lahkus töölt? Sai ta surma? Meist keegi ei sallinud teda eriti, kuid me vähemalt tundsime teda.
„Teie õpetaja murdis suusaõnnetuses jalaluu, nii et ma kardan, et ta ei pääse mitu kuud kooli.” Paar õpilast pomisevad vaikselt. Keegi juubeldab. Härra Gaydon teeb näo, nagu ei kuuleks midagi. „Mina asendan teda. Kuid ärge muretsege, ma ei nõua, et te tuleksite mulle oma nimesid ütlema ja enda kohta midagi põnevat rääkima. Ausalt öelda ma vihkan sedasorti tutvumismänge. Need on alati piinlikuvõitu. Loodetavasti võtate kõik tunnist piisavalt aktiivselt osa, et mulle teie nimed loomulikul teel meelde jäävad. Aga kui ma kellegi nime liiga kähku ära õpin, siis ei tõota see head.” Ta hääl on vaikne ja enesekindel ega sarnane üldsegi preili Savage’ile, kelle toonist kostab ootus, et igast sõnast võiks välja kasvada arutelu. Mees istub õpetajalaua nurgale. „Ma kuulsin õppealajuhatajalt, et sel semestril hakkate te poeesiat õppima.” Klassis pomisetakse pahuralt. Härra Gaydon tõstab käed üles. „Ka minu hingel lasub süü, et ma nooremana vihkasin luuletusi, kuid siis ma lihtsalt ei teadnud, mida poeesia suudab teha. Kas teist keegi teab, mida poeesia suudab teha?”
Vahime härra Gaydonile ammuli sui otsa. Kas tund juba käib? Kas meilt tahetakse juba vastuseid? Pärast lühikest piinlikku vaikust tõstab Jim Joyce käe. Härra Gaydon julgustab teda noogutusega rääkima. Tema ju ei tea, et Jim Joyce on paras kirstunael.
Jim muigab. „Kas poeesia oskab väga maitsvat lasanjet teha?”
Kui preili Savage tundi annaks, oleks poiss sellise kommentaari peale silmapilk klassist välja saadetud. Härra Gaydon hakkab lihtsalt naerma. „Mis su nimi on?”
„Jim,” vastab poiss.
„Nojah, Jim, halb uudis on see, et sinu nime ma ära ei unusta. Teine halb uudis on see, et su vastus põrutas teemast kaugelt mööda. Aga ma usun, et sa tead seda ise ka.”
Jim tõstab härra Gaydoni vastuse peale mõlemad pöidlad püsti. „Aga kuidas oleks rulaga? Kas poeesia suudab rulaga sõita?” pärib ta.
Härra Gaydon raputab pead. „Veider küll, kuid ei suuda. Ja sina oled nüüd piisavalt pakkuda saanud.”
Jim istub tagasi ja sätib käed kukla taha.
Härra Gaydon tuleb lauanurgalt maha. „Ma räägin teile, mida see minu meelest suudab teha, kuid paari nädala pärast oskate ehk ise sellest pareminigi rääkida kui mina. Poeesia võib meile õpetada mõndagi meie endi kohta. See suudab meid meeleheite tunnil lohutada. See võib naudingut tekitada. Kuid see pole kõik...” Ta tasandab häält. „See suudab meid avanema panna. See suudab teha meie maailma suuremaks, valgemaks ja selgemaks. See võib meid transformeerida.”
„Mida ta transformerite kohta ütles?” pärib Jim valjusti. „Need filmid on saast.”
Pool klassi itsitab selle peale. Minu meelest pole Jim naljakas. Härra Gaydon proovib meis millegi vastu huvi äratada ning Jim oskab seepeale vaid lolli mängida. Kui ma poleks selline argpüks, käsiksin tal lõuad koos hoida ja natukenegi kuulata.
„Hea küll, rahunege maha. Täna loeme luuletust, mille autoriks on väga kuulus ja väga surnud Alexander Pope.” Härra Gaydon sirutab käe paberipaki järele. „Selle pealkiri on „Ood üksildusele”. Kas keegi oskab mulle öelda, mida üksildus tähendab?”
Donna Taylor tõstab käe ja kõik teised ohkavad kergendatult, tundes end natukeseks ajaks küsimuste eest kaitstuna. Donna on väga tark ja lisaks ka meie aastakäigu populaarseim tüdruk. Tõenäoliselt sellepärast, et tal on näos paks meigikiht, mis laseb tal vanemana paista. Ja ta hööritab kõndides puusi, nagu kuulaks oma peas salsamuusikat.
See on tegelikult naljakas, sest algkoolis oli Donna häbelik. Ta varjas nägu lahku kammitud lokkide taha. Sõpru tal peaaegu polnudki. Kuid Artona Akadeemias ei teadnud keegi, milline ta varem oli, ja ta muutus hoopis teistsuguseks. Ta transformeerus täiesti ilma poeesia abita. Lihtsalt käis ilusalongis.
„Üksildus tähendab üksinda olemist, söör,” sõnab Donna.
„Täpselt. Väga hea,” vastab härra Gaydon. „Ja too Alexander Pope tahab meile üksilduse kohta midagi öelda.” Ta jagab meile kiiresti luuletusega lehed laiali ja sätib end jälle lauanurgale istuma. Siis võtab ta oma lehe pihku ja lausub: „Kuulake siis:
Õnnis on mees, kel kodutallu
jääb soovide ja hoolte ring,
kes ahvatlustele ei allu,
sees rahul hing.”[1.]
Härra Gaydon tõstab korraks pilgu luuletuselt. Talle paistab loetu meeldivat.
„Söör, ma ei saa sellest Shakespeare’i värgist aru,” kurdab Jim.
Härra Gaydon noogutab. „Jim, see ei ole Shakespeare, kuid ma mõistan su muret. Tegelikult räägib poeet sellest, et inimene võib end õnnelikuna tunda ka lihtsalt kodus tšillides. Nii, kas keegi tahab meile terve luuletuse ette lugeda?”
Donnal on jällegi käsi püsti ja tema hakkabki lugema. Püüan tema häält oma kõrvust tõrjuda ja asendada selle omaenda luuletust lugeva häälega. Viimase salmini jõudes loen hääletult kaasa:
„Nii märkamatult elu veedaks,
ei leinata, kui sulen laud,
mu surres kivigi ei reedaks,
kus on mu haud.”
Donna lõpetab lugemise. Ootame, et härra Gaydon kirjutaks luuletuse keerulisemad sõnad tahvlile. Või siis et ta käsiks meil harjutuste vihikusse küsimuse