Õun ja vihm. Sarah Crossan

kõik jälgime toimuvat, oodates, et Jim vastab midagi umbes nagu: „See ütles mulle, et mul on supervõimed” või „See ütles mulle, et vahetund algas” – kuid Jim vahib härra Gaydonile tummalt otsa.

      „Kas keegi teine tahab mulle luuletuse kohta midagi öelda? Kas autor näeb üksindust millegi halvana?” Mees ootab, et mõni käsi tõuseks, kuid keegi ei tõsta kätt. „Hea küll, unustage see luuletus. Ma tean, et esimesel lugemisel on raske aru saada. Nii et kuidas siis teiega on? Kas teie meelest on üksindus midagi halba?”

      Tahaksin käe tõsta ja jutustada härra Gaydonile, mida mina üksindusest tean: et üksinda õnnelik olemine pole võimalik. Kui see oleks võimalik, siis käiksid kõik kooli sõpradeta lapsed särava näoga ringi. Aga nad ei tee seda. Nad on õnnetud. Nad peidavad end lõunavahetunniks tualettruumi või istuvad kohviku nurgas ja näevad välja, nagu hakkaks neile kohe paduvihma pähe sadama. Ja kui ma olen üksinda, eriti veel öösiti, liiguvad mu mõtted üle Atlandi ookeani Ameerikasse ema juurde ning ma igatsen, et ta oleks lähemal. Ma ei taha kogu aeg ilma temata olla.

      Härra Gaydon sügab oma põskhabet. „Te kõik olete väga vaiksed, kuid ma usun, et te mõtted on ilmselt alles äsja lõppenud koolivaheajal, nii et ma räägin parem, mida mina asjast arvan: poeet imetleb inimesi, kes elavad ja isegi surevad, ilma et vajaksid teiste inimeste tähelepanu. Kuid häda on selles, et enamik meist ikkagi vajab teisi inimesi. Issake, see oleks jube, kui mina sureksin nii, et see ei lähe kellelegi korda. Meil on ikka tõeline needus kaelas – vajadus teiste inimeste järele on ju jama, kas pole?”

      Ta jääb uuesti vait ning mõne hetke pärast tõstab Iona Churchill käe. „Minu jaoks oleks jube kogu aeg üksi olla. Mulle meeldib inimestega rääkida,” sõnab ta. „Ja seepärast ongi mul see.” Ta näitab oma roosat, võltskalliskividega kaunistatud telefoni.

      „Hea tähelepanek!” kiidab härra Gaydon. „Telefonitootjad teenivad palju raha selle tõsiasja pealt, et meile meeldib üksteisega rääkida nii tihti ja nii mugavalt kui võimalik.”

      „Mulle meeldib hoopis, kui inimesed mu „Grand Theft Auto” mängimise ajaks omaette jätaksid,” kostab Michael Evans. „Ja inimeste all pean ma silmas minu ema.”

      Härra Gaydon naeratab. Arutelu jätkub. Kõigil on äkki isu selles kaasa lüüa. Ma pole varem üheski niisuguses emakeele tunnis olnud. Tavaliselt antakse meile küsimused ette ja nõutakse, et me neile vastaksime täislausetega, mis on grammatiliselt õigesti ja ilusa käekirjaga kirjutatud. Härra Gaydon pole meil veel käskinud kirjutusvahenditki välja võtta.

      Tunni lõpuks vaidlevad juba kõik üksinduse heade ja halbade külgede üle ning härra Gaydon naeratab. Ta pöördub tahvli poole, et kodune ülesanne kirja panna, ja meie muidugi protestime kohusetundlikult. „Seletage mulle oma seisukohta üksinduse suhtes täpselt saja sõnaga,” loeb härra Gaydon kirjapandu ette. „See võib olla proosatekst, mis on tavaline töö, aga kui te tunnete endas ambitsioone kasvavat, võite kirjutada luuletuse. Ma nõuan sellepärast täpselt sadat sõna, et tahan, et te jälgiksite hoolega oma keelekasutust. Romaani pole vaja kirjutada. Hea küll, rahvas, kena päeva teile.”

      Kell kuulutab tunni lõppu ja me hakkame asju kokku panema.

      Donna Taylor peatub klassist välja minnes meie pingi juures. „Kena kell,” ütleb ta Pilarile.

      „Aitäh,” vastab Pilar. Ta naeratab. „Osutid on ehtsast kullast.”

      „Lahe,” kostab Donna. Ta läheb puusi õõtsutades edasi.

      „Näib, et sulle tekkis uus parim sõbranna,” ütlen Pilarile.

      „Otse loomulikult,” kostab Pilar. Ta võtab mul käe alt kinni ja me ruttame kehalise kasvatuse tundi.

      *

      Ootame Pilariga bioloogiaklassis, et preili Whyte meile töölehti paljundaks. Oodates jälgin, kuidas Memm tatsab rahvarohkel mänguväljakul inimeste vahelt läbi ja istub ühele grafitit täis soditud pingile. Suur roheline golfivihmavari kaitseb teda saju eest. Memm imeb kõrrega mahlapakist jooki.