Kuulsin, kuidas mees tagasi toolile istus ja dokumendikaaned laual laksuga lahti lõi. „Mina olen Vernon Bains, proua Van Bureni jurist. Kas keegi on juba teiega ühendust võtnud?”
„Ei ole. Milles asi?” küsisin, eirates õrna kurbusenooti mehe hääles.
„Teie vanaema lahkus täna hommikul meie hulgast. Mul on väga kahju olla see, kes teile juhtunust räägib, aga proua Ingram pole veel valmis sel teemal kõnelema. Ta palus minul teile teada anda.”
Sulgesin silmad ja pöörasin trammi ootavatele inimestele selja, tõstsin käe silmadele ja surusin sõrmedega meelekohti, kuni mul valus hakkas.
„Ma loodan, et teid rahustab teadmine, et ta ei kannatanud. Ta kurtis küll valu rinnus ja Dot viis ta arsti juurde. Nad ei saanud kuidagi ette teada, et proua Van Burenil oli alanud äge südamerabandus. Arst kutsus kiirabi, aga ta suri teel haiglasse. Doti sõnutsi oli see näinud välja nii, nagu oleks ta lihtsalt silmad sulgenud ja magama jäänud.”
Ma mõtlesin trammile, mis kiirust kogudes rööbastel minu poole rühkis ja inimesi peatusest peatusse viis. Kolm ja pool minutit veel ja seesama tramm peatub minu pärast.
Köhatasin ja ajasin end pingil sirgemalt istuma. „Aitäh, et helistasite, härra Bains. Tänan teid, et mind sellest teavitasite.”
„Me loeme reede pärastlõunal siin minu kontoris testamendi ette.”
„Ja kus see kontor asub?”
„Mobile’is. Teisel pool lahte.”
1 New Orleansi mitteametlik nimi on Big Easy.
3
SARA
APRILL
Sel õhtul läksin ma veinipokaaliga sisehoovi istuma. Minu maja, just nagu mitu teist selle kvartali kahepereelamut, mis olid olnud enne ümberehitamist 1850. aastate tõllakuurid, seisid tagumise küljega väikse terrassi poole, mille ümber kasvasid bugenvillead, jasmiinid ja palmid. Keegi oli pannud terrassi keskele sepistatud laua ja hulga toole, luues selle kauni oaasi keskele mõnusa istumiskoha. Õhtutel, kui õhuniiskus polnud just 200 protsenti, kogunesid igas vanuses ja igasugu veidrusastmega naabrid ja sõbrad järjekordse päeva lõppu tähistama.
Sel õhtul põrnitsesid Millie ja Walt, paar, kes elas minu kahepereelamu teises pooles, teineteist üle malelaua. Kõik teadsid, et neid ei maksa häirida enne, kui üks neist – tavaliselt Millie, karjub šahh-matt. Ma istusin pingile ja võtsin väikse lonksu veini.
Mul oli veel umbes nelikümmend tundi aega, et asuda itta suunduvat I-10 maanteed mööda Alabama poole teele. Mul tuleb vara ärgata, et lükata edasi kohtumisi, teha vajalikud kõned ja kirjutada Allyni jaoks üles märkmed. Kindlasti pettub ta minus, et ma eeldan, justkui ei saaks ta minuta oma tööga hakkama, aga ma ei saa sinna midagi parata. Pood on mu lapsuke ja minu jaoks on raske seda isegi paariks päevaks jätta.
Võtsin telefoni ja vaatasin kella. Kaheksa, hea aeg helistada. Õhtusöök on lõppenud ja kui kõik on vanaviisi, paneb Bert parasjagu viimaseid pestud potte ja panne kappi. Dot võtab oma ristsõnaraamatu ja suure kausitäie popkorni ning läheb maja taha verandale õhtut veetma. Mags läheks aeda, jalas mullased kalossid.
Mags veetis alati hilisõhtud aias, istudes päevinäinud seedripuust pingi ühel poolel. Ta ei teinud aiatööd, ei lugenud – ta lihtsalt istus. Lapsena püüdsin ma talle seal seltsiks olla, aga ta ajas mind alati minema, öeldes, et tahab oma mälestustega üksi olla.
Hoidsin sõrme Pelgupaiga numbri kohal. Mis saab majast nüüd, kui Magsi enam pole? See oli lakanud olemast tavapärane külalismaja juba mu lapsepõlves. Kas see võiks olla uuesti korralik majutuspaik? Kas see peaks selleks muutuma?
Mu lapsepõlves oli see maja olnud lõbus paik, kus mängida – olgugi et veider. Kui ma sain vanemaks, hakkasin paremini aru saama, missugust kummalist teenust see maja pakkus. Kunagi võis see olla tegutsev hotell, aga aastate jooksul oli sellest saanud vanainimeste kommuun, mille uksed olid alati avatud ja kuhu jäid pikemalt pidama inimesed, keda ootas ees uhke Florida pensionäripõli.
Vahest jäävad Dot ja Bert sinna ning hoiavad äri käimas? Aga Pelgupaigas polnud enam õieti mingit elu. Kunagi oli see maja olnud tõeline iludus – Victoria-aegsele arhitektuurile omased tornid, valged puitpits-sandrikud, topeltuksed, mis avanevad suurele ümber maja ulatuvale verandale –, aga aastate jooksul oli hoone lagunenud. Selleks ajaks kui ma kolledžisse läksin, riivasid kooruv värv, lahtised tellised ning rippubade ja hõlmise pueraaria väätide alla mattunud aknaluugid juba valusasti silma.
Aga sellest hoolimata oli majal iselaadi sarm. Mõnes unustuse hõlma vajunud ja tolmukihi alla mattunud reisijuhis oli Pelgupaik endiselt kirjas vaatamisväärsusena. Igal suvel eksis siia mõni reisist kurnatud perekond ning avastas jahmatusega, et külalismaja oli kõike muud kui see, millena reisijuht oli seda reklaaminud. Mags ja teised sahmisid nende ümber ja juhatasid nad tubadesse, tundes elevust, et neil on jälle külalised, ning veendes end, et „hooaeg“ on jälle algamas.
Paari päeva pärast otsustasid külalised ikkagi puhkuse katkestada, tuues vabanduseks, et kodus on midagi juhtunud ja nad peavad tagasi minema. Ja kuigi nad ootasid pikisilmi, millal sealt minema saavad, puges miski selles kohas või sealsetes inimestes neile südamesse. Nad kahjatsesid alati, et pidid lahkuma. See oli veider vastuolu, sest kuigi inimesed põgenesid vahel Pelgupaigast lausa keset ööd, tänasid nad alati Magsi külalislahkuse eest.
Kui arvata välja päris külalised, kes tulid ja läksid, pakkus külalismaja peavarju paljudele värvikatele kujudele, kes olid saabunud paljude aastate eest ja sinna jäänudki. Mõni neist oli leidnud tööd Pelgupaigas, aidates toimetada aias või köögis, ja mõni lihtsalt elas seal. Magsi sõbrad Dot ja Bert Ingram olid elanud Pelgupaigas kümneid aastaid ning Major ja Glory Gregg olid kolinud sinna varsti pärast neid. Pelgupaik oli üks lotendavate käsivarte, hallide juuste, kodukitlite ja trakside sasipundar.
„Tere õhtust, Pelgupaik kuuleb.“
Naeratasin, kui kuulsin Doti tuttavat häält. „Sara siin.“
„Sara, kallis. Ma olen su kõnet oodanud.“ Dot kattis mikrofoni käega ja tema summutatud hääl hüüdis: „See on Sara.“ Siis jätkas ta: „Vernon siis helistas sulle. Ma lihtsalt ei saanud seda välja öelda. Kuidas sa vastu pead?“
Ma ohkasin ja langetasin kukla pingi seljatoele. „Ma saan hakkama. Kuidas sul endal on?“
„Oh, tead küll. See kõik juhtus lihtsalt nii kiiresti. Võiks ju arvata, et seitsmekümne kahe aastasel naisel on veel elada tublid kümme aastat, kui mitte rohkem. Vähemasti Magsi-sugusel naisel. Ja veel südamerabandus. Ta oli terve kui purikas.“
„Kas ta mainis, et tunneb end halvasti? Kas tal olid valud? Mul polnud õrna aimugi.“
„Ma olen seda oma peas miljon korda kedranud, ausõna,“ vastas Dot. „Ta mainis eelmisel nädalal paar korda, et tal on õhust puudu, aga mina arvasin, et selles on süüdi need kohutavad sigaretid, mida ta vahel salaja suitsetas, kui arvas, et me ei pane tähele.“
Dot nuuskas valjult. „Pärast seda kui sa jõulude ajal siin käisid, jäi ta väheke aeglasemaks. Ta ei kihutanud enam jalgrattaga ringi ega käinud ööpäev läbi eesuksest sisse-välja. Ma oleksin pidanud aimama, et midagi on valesti.“
Mags oli viimati telefonis pisut väsinud häälega olnud, aga ma olin pidanud seda normaalseks. Ta oli ju ikkagi seitsekümmend kaks.
„Aga ta vist ikka aimas, et midagi on tulemas, olgugi et see jäi meil kahe silma vahele,“ jätkas Dot. „Eelmisel nädalal vannutas ta meid täiesti ootamatult, et juhul, kui ta peaks tõsiselt haigeks jääma, tuleb meil ta kohe haiglast koju tagasi toimetada. Ta ütles, et veedaks oma õhtud parema meelega aias, selle asemel et viibida külmas steriilses haiglapalatis. See kõlab nii temalikult, eks ole? Kui me täna hommikul arsti juurde sõitma hakkasime, oli ta veel nii palju