Vahest oleksin saanud midagi teha.“
„Kolme tunni kauguselt ei ole siin suurt midagi teha.“
„Ma oleksin võinud tulla sinna ja aidata.“
„Ta poleks seda sinult iial palunud. Mina võin ju arvata, mida tahan, aga tema poleks iial tahtnud olla põhjus, mille pärast sa pead oma sealsest elust kas või natukeseks loobuma.“
„Aga sina arvad teisiti?“
Dot ohkas. „Ma arvan lihtsalt, et talle tegi haiget, et ta sind nii harva nägi, olgugi et ta seda kunagi ei maininud.“
„Aga me rääkisime iga nädal. Ja ma käisin Sweet Bays nii sageli, kui sain. Kõik oleks olnud teisiti, kui mul oleks rohkem töötajaid, kes minu asemel poodi peaksid. Aga mul on ainult Allyn.“
„Ma tean, ma tean. Küllap sul on õigus.“
Vaigistasin häält – see võis olla Allyni hääl, sest mõtlesin ju äsja talle –, mis küsis minult, kas kõik ikka oleks olnud teisiti, kui minu käsutuses oleks olnud terve meeskond töötajaid. Kas ma oleksin tihemini seal käinud? Ma oleks tahtnud vastata jaatavalt, kuid polnud selles kindel. See vahemaa Sweet Bay ja minu vahel oli hakanud mulle meeldima.
„Mags ütles alati, et mõistab mind,“ sõnasin.
„Eks ta mõistiski. Ta oli siin sinu üle väga uhke. Ta ei tahtnud iial olla kellelegi koorem, kõige vähem sinule. Sa ju tead, missugune Mags oli. Ta ei küsinud iial kelleltki abi ega rääkinud oma asjadest lõpuni välja.“
Loomulikult poleks Mags mulle helistanud ega mangunud, et ma suvalisel nädalavahetusel sinna läheksin. Ta pole selline, õigemini polnud. Ta tahtis, et tuleksin omal soovil. Ma venitasin lihtsalt minekuga liiga kaua.
„Igal juhul on mõttetu praegu selle kõige pärast muretseda,“ ütles Dot. „Kuidas oleks keegi meist võinud seda ette teada? Ta oli Mags ja me võtsime enesestmõistetavana, et ta on igavene.“
Selleks ajaks kui me kõne lõpetasime, oli sisehoov tühjaks jäänud. Seal olid vaid Millie ja Walt, kes piidlesid teineteist üle malelaua ja kaalusid mõttes järgmist käiku. Ma kuulsin vaevu varaõhtusi liiklushääli, mis kostsid paar kvartalit kaugemal asuvalt Bourbon Streetilt, tänavalt, mis oli peagi algava mölluga võrreldes hiirvaikne.
„Sa oled nii sügavas mõttes,“ ütles tuttav hääl. „Kas midagi on juhtunud?“
Bernard, kunstnik, kes elas ühes kahepereelamus, mis jäi teisele poole sisehoovi, sättis end minu kõrvale istuma. Ta keeras taaskasutataval mõlkis veepudelil korgi pealt ja jõi suure sõõmu.
„Ma lihtsalt vaatasin Milliet ja Walti. Kuuskümmend kaheksa aastat abielu ja nad on ikka veel piinlikult armunud.“
Silmitsesime neid veidi aega vaikides.
„Kas käisid jälle selle advokaadibüroo poisiga väljas?“ küsis Bernard.
„Me oleme paar korda kohtunud.“ Bernardi habetunud nägu tõmbus aeglaselt naerule. „Mis pilk see nüüd peaks olema?“
Mees tõstis naljatamisi käed üles. „Ma ei ütle midagi. Oma noore ea kohta paistis tal olevat paks rahakott, muud midagi.“
Mitch oli advokaat ühes New Orleansi vanemas firmas. Ta oli saanud partneriks kolmekümneaastasena – see oli firmas ja vahest isegi kogu linnas rekord. Me olime käinud paar korda väljas. Ta oli meie esimeseks kohtinguks broneerinud Commander’s Palace’i peakokalaua, aga meie suhe polnud eksklusiivne ja päris kindlasti polnud see midagi tõsist. Just samasugused olid olnud mu suhted suurema osa meestega, kellega olin New Orleansis kohtamas käinud. Ja mul ei olnud selle vastu midagi.
„Sa ei pruugi mind uskuda, aga ta on kena inimene. Ta kutsus mind homme õhtul ühele galale, aga ma pean talle ära ütlema. Ma lähen selle asemel hoopis tagasi Sweet Baysse. Mu vanaema suri.“
Neid sõnu välja öeldes jõudis mulle kohale uus reaalsus: ma olin nüüd perekonnata. See oli koorem, millega ma ei osanud õieti midagi peale hakata.
„Tunnen kaasa. Kas olite lähedased?“
Ma kõhklesin. „Olime ja ei olnud ka. Temas oli osa, mida ta kõigi, ka minu eest varjas.“
„Ah sealt see siis tulebki.“
„Mis kus kohast tuleb?“
„Sa oled ise ka kinnine inimene. Hoiad kõik endale. Sa ei lao kohe välja kõiki kaarte, nagu suurem osa teisi siin teeb.“
Mõtlesin selle üle veidi järele. „Võimalik, et olime Magsiga sarnasemad, kui ma ise aru sain.“
„Kas ta oli tüüpiline vanaema, kes küpsetas ja vaatas seebikaid?“
Ma naersin. „Seda ei saa nüüd küll öelda.“
„Minu Mississippi vanaema tegi kogu Butleri maakonna parimaid kartulikrõpsuküpsiseid.“
„Kartulikõpsuküpsiseid?“ Hõõrusin silmi. „Millegi sellisega oleks Mags küll võinud hakkama saada. Aga tüüpiline polnud ta küll mitte mingis mõttes. Sa ei kujuta ettegi, kui palju ma olen pidanud tema pärast häbi tundma.“
„Kõik tunnevad oma vanavanemate pärast natuke piinlikkust. Võta näiteks kartulikrõpsuküpsised. Keegi meist ei söönud neid tegelikult: peitsime need lihtsalt salvräti alla, kuni meil õnnestus need koerale sisse sööta.“
Naeratasin ja mõtlesin naisele, kes tuli südamerahuga mulle kooli vastu, seljas meeste õhtukuub ja jalas kummiplätud. Ta käis kõikjal jala või rattaga, sest tal olid silmades klaaskeha hõljumid. Kui me emaga Magsi juuksuri juurde sõidutasime, lasin ma end alati autoistmel kössi. Mags, hallid lokid turritamas välja linnupesaga kübara alt, mille peal olid tagatipuks veel ka helesined munad, ei paistnud mu piinlikkustundest väljagi tegevat. Vähemasti tegi ta näo, et tal on ükskõik.
Aga ta oli mu ainus pereliige. Tõenäoliselt ka mu suurim fänn. Ja nüüd oli ta läinud.
Tõusin ja pigistasin Bernardi õlga. „Ma peaksin magama sättima. Allyn läheb elevile, kui kuuleb, et saab paar päeva minuta poodi pidada. Ma pean talle juhised kirja panema.“
Mu korteris oli kõik vanaviisi: ülearu täis topitud sulepadjad paaril linase kangaga kaetud diivanil, vanad hõbevaasid värskete lilledega, paar maitsekat kunstiteost. Ma olin kujundanud oma kodu samas võtmes nagu Stiilisahvrit, kuigi ma viibisin kodus harva nii kaua, et oleks saanud nautida lilli või diivanite mugavat pehmust.
Kui ma end oma harilikul kombel magamaminekuks valmis sättisin, keerlesid mu mõtted Magsi ümber. Aeg-ajalt, kui Magsile tuhin peale tuli, tuiskas ta energiast pakatades läbi Pelgupaiga ja teatas, et hakkab koristama ja annab ära kõik ülearused asjad. Ta tuhlas kappides ja sahtlites ning piidles mööblit, nagu oleks tal päriselt südant millestki loobuda. Ta ei teinud seda kunagi. Tundus, et ta ei suutnud majast välja visata ühtki sinna tee leidnud asja ega inimest.
Aga mina seevastu ei sallinud kuhjuvaid asju ega kaost silmaotsaski ja seda tõestasid ka minu kodu ja pood. Ma polnud valinud oma kasvukeskkonnale vastandlikku maitset meelega, see oli lihtsalt niimoodi kujunenud.
Mu pilk langes kahele tugitoolile teises toa otsas. Olin need hiljaaegu valmis saanud, kuid polnud veel raatsinud neid ära müüa. Ma leidsin need vihmasel laupäeval, kui käisin osturetkel ühes St. Charlesi lagunevas ja sammaldunud majas. Vesi tilkus laest hõbedastesse ämbritesse, mis olid sõjaeelsel ajal ehitatud kaheksa magamistoaga maja uhke külalistoa põrandale diskreetselt laiali paigutatud. Kolme meetri kõrguste akende ees olid kopitanud kardinad. Allkorruse tualettruumi seinal rippus hõbedast raami sees määrdunud peegel. Sedasorti segadus oligi tegelikult põhjus, mis oli pannud mind vanadesse ja unustatud asjadesse armuma. Ma lahkusin sellelt müügilt kahe Prantsuse tugitooliga, mille punutud põhjad olid lagunenud, ja nüüd seisid need mu elutoas uhkete ja ilusatena. Mu pood oli selliseid päästetud ja taastatud iludusi täis.
Vahest ei erinenudki ma Magsist nii palju, kui olin