Põhimõtteliselt on kõik hiilgavas seisus, aga miski pakitseb sees.
Ma nagu läheksin oma eluga täiesti teises suunas kui mu sõbrad. Nemad sisustavad kodu, küpsetavad koos lastega kooli heategevusmüügi jaoks Tosca kooke, jooksevad maratone, soetavad suvilaid ja poputavad end nädalavahetusreisiga Kesk-Euroopasse. Mina olen neljakümnendates eluaastates naasnud kahekümnese eluolusse – mul pole ajakavasid, kohustusi, töökohta ja iseäranis mitte raha ning olen kolinud nii väiksesse ühetoalisse, et säärases koerakuudis pole ma isegi õpinguaastatel elanud. Olen vaba, kuid samas kõrvaline.
Mustadel hetkedel on selline tunne, et ma pole suutnud kahekümne aastaga mitte kui midagi saavutada.
Helgetel hetkedel on tunne, et olen suutnud sellest kõigest lahti rebida.
Ja nüüd siis tuleks mul leida sellele uurimisretkele – kogu neljakümnendates eluaastates naise elule – uus suund ja tähendus. Kyōto futonil ärkvel lamades on mu pähe hakanud hiilima suurushull mõte: ehk peaksin hakkama oma musternaiste kannul käima, nende kannul, kellest ma öösiti mõtlen? Hakkaksin kirjutavaks maadeuurijaks, reisiksin nende kodukanti Aafrikasse, Mehhikosse, Polüneesiasse, Hiinasse, New Mexico kõrbe, ümber maailma. Aga kuidas see küll võimalik saaks olla?
Siis aga olen ühes maagilises teetoas, mille leidsin, õhtul liiga hilja tassi kanget ererohelist matcha’t joonud ja mu aju töötab täistuuridel. Tulen mõttele, et paik, mis mind just praegu kõige rohkem huvitab, on Aafrika. Ja et Aafrika on paganama hirmuäratav. Aga just sellepärast sinna tulebki minna.
Kyōtost Soome tagasi pöördudes otsustan Sei Shōnagoni postiga Tansaaniasse saata. Paki peale kirjutan netist leitud aadressi Box 10, Arusha, Tanzania. Saadan oma debüütraamatu ühele soome metsloomauurijale ettekäändel, et teda on mu raamatu 26. leheküljel möödaminnes mainitud, ja lisan kirjakese, milles räägin oma unistusest savannis ringi reisida. Mõtlen unelemisi (ja täiesti absurdselt), et Sei, mu saadik, piilur, eksootiline peibutuslind võib mindki lendu tõmmata.
Ja seda ta teebki.
Vana-aastaõhtul saan metsloomauurijalt SMSi: „Aitäh raamatu eest! Kirjutan e-kirjas pikemalt, aga kui tahtmist on, oled siia iga kell teretulnud.”
Kui olen oodanud mingit märki, siis siin see nüüd on. Kõhus keerleb õud, aga pagan võtaks, kui ma nüüd ei söandaks minna, ei andestaks ma seda endale ilma pealgi. Ma ju ei tunne seda Ollit mitte üks raas, me pole kunagi kohtunud, aga ta on mulle oma Tansaania loodust käsitlevate raamatute ja kolme aasta taguse telefonikõne põhjal jätnud kuidagi siira (ja iseäranis jutuka) mulje. Loen netist, et tal on kuskil Arusha lähistel maal maja – kas ta sinna mind nüüd kutsubki? (Näen vaimusilmas jakarandaalleesid, kokki ja aednikke, aga tegu võib olla tont teab mis savikonkuga.) Ja ega ta ometi arva, et mul on mingeid romantilisi plaane, kui ma kord juba sinna niimoodi sisse pressin? (Mu eks: „Kuule, kui mingi valge mees Aafrikas elab, vaevalt siis keskealine soome naine tema jaoks mingi pöörane tõmbenumber on.”)
Nüüd oleks ehk õige aeg kasutusele võtta Karen Blixeni nimeline konto – säästukonto, kuhu olen oma unelmate reiside jaoks aastaid raha kogunud. Nende reiside jaoks, mida ma siis kas söandaksin või ei söandaks ette võtta.
Karen Blixen esindab minu jaoks peale tundmatute mandrite ja Aafrika metsiku looduse ka järgimist väärt julgust.
Olen Aafrikas kaks korda käinud: mõlemad reisid on tähendanud unistuste täitumist ja mõlemal korral oleksin äärepealt hirmu kätte surnud. Kuigi ma tõesti ei tea, kuidas inimene saab organiseeritud grupireisil karta, need ju lausa nüristavad – Lõuna-Aafrika reisil istusime nii pikalt mikrobussis (vahepeal sõitsime 700 kilomeetrit päevas), et kui ma viimaks nagu auru all Svaasimaa looduse keskel jalgu sirutama ja jalutama tõusin, ei viitsinud ma isegi täispuhutavat reisipatja kaela ümbert ära võtta. Ja kartsin ikkagi. Kui ma savannis esimest safariööd magasin ja esimest korda lõvi möirgamist kuulsin, kartsin nii, et hambad plagisesid. (Enne ma ei teadnudki, et hambad võivad hirmust tõesti plagiseda.)
Karen Blixen seevastu kindlasti ei kartnud. Ta juhtis Ida-Aafrika kiltmaal farmi ning pidas nädalaid ja kuid kestvaid jahisafareid, mille laagrilõkke ääres nauditi teenijate valmistatud õhtusööke, joodi kristallpokaalist šampanjat ja kuulati grammofonilt Schubertit. Mu vaimusilmas paistavad pikas seelikus, valges pluusis ja pahkluuni ulatuvates nöörsaabastes Karen Blixeni taustal nii kaugele, kui silm ulatub, kollase rohuga savann, vihmavarjukujulised akaatsiapuud, sebrad, kaelkirjakud ja kirjutusmasin. Kui oled näinud filmi „Minu Aafrika”, võib pildil paista ka küünarnukkidele nõjatuv nägus mees, kes on sidunud kaela safarirätiku.
Karen Blixeni mälestusteraamatust „Aafrika äärel” ilmneb, et Karen oli julge, elav, tarmukas ja tark ning et tal olid kadestamisväärsed ellujäämisoskused. Vahel paistab Karen lausa võitmatu supernaisena, peaaegu mehena. Juba raamatust kogutud üldine teenete nimekiri on muljet avaldav:
1) Karen kasvatab Aafrikas kohvi.
2) Karen on osav kütt. Kord paluvad masaid tal maha lasta karja jälitava lõvi ja vahel laseb ta farmirahva pühapäevalõunaks maha sebra või kaks.
3) Karen käib ise matkamas. Ta matkab üksi koos kikujude ja somaalidega ning ratsutab oma koerte seltsis keset antiloobikarju.
4) Karen on nimekas arst, kes võtab igal hommikul patsiente vastu. Patsientidel on katk, rõuged, tüüfus, malaaria, haavad, põrutused, murtud jäsemed, põletushaavad ja maohammustused, ning raskemad juhtumid toimetab Karen Nairobi haiglasse või misjonijaama. Kord võtab Karen ise kogemata üledoosi arseeni, kuid taipab abi otsida Alexandre Dumas’ romaanist ning tal õnnestub arseen piima ja munavalgega neutraliseerida.
5) Karen on ka õpetaja, kohtunik ja heategija. Ta on asutanud oma farmi territooriumile kooli ning tegutseb kohalike tülides kohtunikuna. Hommikuti korjab Karen koos oma töölistega, keda ta armastab, kohvi. Pühapäeviti jagab ta vanadele naistele nuusktubakat.
6) Kord leiab Karen teerajalt vana Knudseni surnukeha ja tassib laiba koos päriselanikust poisiga Knudseni osmikusse. Erinevalt kohalikest (ja minust) ei karda ta surnuid. Ta ei karda üldse midagi.
7) Karen on võrratu kokk. Ta on saanud õpetust peene Taani restorani prantsuse peakokalt ja tema õhtusöögid on üle kogu Ida-Aafrika kuulsad.
8) Kui vihmahooaeg tulemata jääb, kirjutab Karen õhtuti jutustusi. On ütlematagi selge, et ta oskab kirjutada. Tema hääl on rahulik, selge ja mahe. See naine on tugev, ta teab, kes ta on. Ta saab aru, ta oskab ja teda ei kõiguta miski.
Oleks ma ometi Karen.
Aga ilmselgelt ei ole. Istun KLM-i lennuki istmel paanika veerel. Peaksin Kilimanjarole jõudma kell üheksa õhtul, mil Aafrikas valitseb pimedus. On see nõndanimetatud Olli mul üldse vastas?
Olen Ollilt meili kaudu uurinud sääsevõrkude ja „rõivaste kapitaalse permetriintöötluse” kohta, mida reisijuhid kaitseks malaaria eest jõuliselt soovitavad, kuid Olli on käskinud mul maha rahuneda: kui kasutan profülaktilist ravi, võin tema väitel kogu mure unustada. Võin siiski vanduda, et ka tervisekeskuse arst oli malaariaravimi retsepti välja kirjutades mureliku moega.
Vägisi tabab mind mõte, et kogu läänemaailma arusaam Aafrikast ongi nii ühekülgne ja moondunud, nagu näiteks väitis Tšiili kunstnik Alfredo Jaar näitusel, mida ma äsja Kiasmas nägin. Tema kogutud ajakirja Time kaaned näitasid rabava selgusega, milliseid kujutluspilte meile Aafrikast pakutakse: metsloomi, näljahäda, haigusi ja sõda. Seevastu linnad, kultuurielu ja ülikoolid – kogu haritud Aafrika keskklassi tavaelu – on kujutluspiltidest põhjalikult peletatud. Ja seesama segapuder valitseb ka minu peas: Aafrikale mõeldes mõtlen haigustest, hügieeniprobleemidest ja terrorirünnakutest. Paljaks röövimistest, vägistamistest, inimröövidest, liiklusõnnetustest. Sääskedest, madudest, tsetsekärbestest. Amööbidest, skistosomiaasist, ajumalaariast. Kõhulahtisusest, ülekuumenemisest, kollapalavikust, koolerast, HIV-ist ja ebolast.
Või mis veelgi hullem: mõtlen millestki