värvides linnud laulavad ja banaanipuud kohisevad tuule käes – hommikul pidasin nende kahinat vihmaks. Kusagil aia taga ammub lehm, ilmselt seesama, kellelt Flotea käis Michellile hommikust piima toomas (Flotea küsis, kas ma tahaksin ka, aga ütlesin viisakalt ära). Uskumatu: olengi siin.
Jõudsin kohale hilisõhtul hirmunult, surmväsinult, poolsöömata ja migreenis. Mind võttis vastu niiske leitsak, õhtupimedus, Aafrika veidike suitsune ja vürtsikas lõhn, mis tuli mulle eelmisest korrast kohe meelde. Kilimanjaro lennujaam oli ainult üks imepisike lagunenud hoone, viisajärjekorras higi voolas, ööliblikad platsatasid vastu särisevaid laetulesid. Järjekorras seisid reipa olekuga Ameerika tudengid, kes huilgasid rõõmsalt we’re gonna see some li-i-ons, ning ilus somaali tüdruk, rätik peas, kes oli lennukis mu kõrval istunud. Ka temal polnud lennukis jututuju, vaid ta kaevas YSLi rätikusse mähitud Vuittoni kotist välja nahkkaantega iPadi ja kuulas kogu tee kõrvaklappidest Muslim Pro rakendust.
Olli ootas lennujaama uksel. Ta ütles kohe, et ma ei näe üldse selline välja nagu mu raamatu kaanefotol (muidugi mitte), ja sama võin öelda ka tema enda kohta. Kuid kohe oli selge, et mu mälestuspilt paari aasta tagusest telefonivestlusest vastas tõele: see mees räägib nagu tatraveski, lakkamatult, kõigil teemadel – infot tuleb kohemaid nii palju, et oleks makki vaja.
Toppisime kohvrid rohelisse Land Roverisse, mis Olli väitel pole mitte auto, vaid tööriist, ja tööriista moodi nägi see ka välja. (Hiljem sain teada, et Olli oli selle minu auks just ära pesnud.) Lennuväljalt pidi Olli koju olema viiskümmend kilomeetrit ja selle peale pidi minema tund – maasturi tuled olid kehvad ja õues oli kottpime, aga Ollil õnnestus hoida õiget kurssi tänu ees sõitvale autole, uurides vahepeal taskulambiga mootori termomeetrit, mille näit tõusis väidetavalt liiga kõrgele. Lahtistest akendest valgus sisse öise Aafrika lopsakat lõhna, möödusime armetutest külakestest ja tänavaäärsetest baaridest. Oli kottpime, tänavalaternaid siin pole ja ka ennist taevas selili kiikunud kuusirp oli kadunud. Lõpuks jõudsime tillukesele teelahkmele („on see nüüd õige või”, pomises Olli pimeduses, nagu ei tunneks omaenda koduteed ära) ja keerasime uskumatult auklikule ja porisele rajale, kus mingi teise autoga polekski saanud sõita, ja vahepeal olin kindel, et isegi sellega mitte. Oleme Arusha lähistel maal ja kõik näeb väga-väga vaene välja. Õnneks oli Olli meiliga oma maja pildi saatnud, sest pimeduses paistsid ainult askeetlikud savist ja laineplekist osmikud ning muidu oleks mind ilmselt juba hingeldushoog tabanud. Põrkleva sõidu lõpuks jõudsime viimaks müüride ja elektrikarjusega ümbritsetud maja juurde. Bangalostiilis eramu õues ootasid meid Olli tansaanlannast naine Flotea ja peatselt kaheaastane tütar Michell.
Ja nüüd ma siis olengi siin, Tansaania külas. Mu konkreetne Aafrika Karen Blixeni unelm – loodusparkide ääretuseni ulatuvad savannid – on veel kusagil kaugel ees, kuid tahan muidugi näha ka seda, milline siin tavaliste inimeste elu on. Tean, et Tansaania on vaene maa, palju vaesem kui Keenia. Tean, et koloniaalajal Tanganjikaks kutsutud piirkond kuulus esmalt Saksa Ida-Aafrika ja seejärel Briti impeeriumi alla, iseseisvus 1961. aastal ning tegutses veel viimaste aastateni kommunistlike põhimõtete järgi. Hõime on siin üle saja kahekümne ning ligi 30 protsenti elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.
Ja seda on ka näha. Olli maja oma elutoa diivanigrupi ja televiisoriga, plaaditud siseõue, palmipottide ja peegelakendega, millest sisse ei näe, on muidugi tore. Kuid aiamüüri lukustatud värava taga on teine maailm: porised teed, plekist osmikud ja savist majad, kus pole aknaklaase, elektrit ega voolavat vett. Ümbruskond on niivõrd vaene, et on lausa piinlik lahti pakkida ja kappi panna oma arvukaid riidekomplekte, fööni, kimonolaadseid hommikumantleid, energiabatoone ja kosmeetikapurke, ehk siis kõike seda, mille puhul teeme näo, et see on tähtis, kuid mis mõjub siin vaid laiamisena – kristallklaase ja kappkelli ma siiski kaasa ei võtnud. Kuid ma tõesti ei teadnud, kuhu ma tulen: oleksin ju võinud sattuda ka mõnda valgete sisserändajate peenesse rajooni, kus rüübatakse pärastlõunaseid drinke ja käiakse grillipidudel. (Hiljem saan Olli käest teada, et siin selliseid rajoone ei ole – küll aga Keenias.)
Ega seegi maja ei suple Lääne mõõdupuude järgi luksuses, kuigi on siinsete kohta peen. Maja on ehitatud alles mõni aasta tagasi, aga seintest ja laest pudiseb juba värvi ning paljud kohad on roostes ja hallitanud – väidetavalt on häda madala kvaliteediga materjalides, mis peavad siinses kliimas ainult mõne kuu vastu. Pidevalt on elektrikatkestusi, ja kui voolu on, siis on see nõrk, ning seetõttu pole näiteks pesumasinat pool aastat kasutada saanud. Valla veetorust tuleb vett ainult nirinal. „Praegu oleme kohale toodava vee peal,” ütleb Olli ning hommikul näen, mida see tähendab, kui naabermaja housegirl tuleb lastekarjaga läbi: neil kõigil on lai naeratus ja räpased plastsandaalid ja nad kannavad pea peal meie tänase päeva dušivett. Ämbrite sisu pumbatakse maja katusel olevasse paaki, kust tuleb tarbevesi. Aga kraanivesi pole isegi keedukõlblik; keetmiseks mõeldud vesi on köögis eraldi ämbri sees. Olen kusagilt lugenud, et siin peab isegi hambaid pudeliveega pesema, ja nii kavatsengi teha.
Hommikul kümme minutit enne üheksat ütleb Olli, et üldiselt läheb kell üheksa elekter ära, nii et lae oma telefon ja käi kohe duši all, enne kui soe vesi otsa saab. Sööstan käsu peale vannituppa. Siis üritan oma e-posti lugema pääseda, aga Olli netipulk kord töötab, kord ei, ja lõpuks annan alla. See on Aafrika, nagu kõnekäänd ütleb.
Majas käib housegirl, juba kaheksas omasugune. Kõik on tulnud ilma palumata ja lihtsalt hakanud midagi tegema. Ma ei tea, kas Mama Junis palka saab, kuid märkan, et Flotea jätab õhtusöögist üle jäänud mchanyato hautise ööseks lauale ja hommikul võtab Mama Junis selle kaasa. Ta koristab ja peseb pesu ning on seltsiks Floteale, kes on Michelliga tihti päevade viisi üksi kodus. Mama Junis elab kohe kõrval palju algelisemates oludes: tema savimajas on muldpõrand ning vesi ja elekter puuduvad, nii et ehk talle täitsa meeldib veeta oma päevi majas, kus vahel võib diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Pealegi saab siin telefoni laadida – seda teavad ka teised naabrid, kellel kõigil on küll telefon, aga mitte elektrit, ega pruugi olla ka raha kõneaja ostmiseks. Mama Junis on Flotea seltskonnas rõõmus ja elav, aga mulle ei naerata kunagi. Mõtlen, kas ma olen üks järjekordne närvidele käiv rikas valge.
Pärastlõunal läheme koos Olliga Arushasse asjatoimetustele. Ka päris meie maja ees on nn restoran ehk plekkhurtsik, mille ees on grill, pluss midagi kioskilaadset, kust saab osta pudelivett ja kartulikrõpsukotte. Auklikul koduteel on lihaputka, kust Olli kavatseb mu õuduseks osta õhtusöögikraami – lahtise hurtsiku laest ripub konksude otsas igasuguseid lihakäntsakaid, mingeid jahutusseadmeid pole. Järgmisest putkast ostab Olli oma kõnekaardiga telefonile kõneaega. Ta ei tule isegi autost välja, vaid hüüab poodnikule oma ostu ja väike plika ulatab kauba autoaknast sisse. Täna on pühapäev, nii et vähesed on liikvel. Koduküla nurga peal Moshono Standil seisavad valves mopeedtaksod ehk tojo’d ning porisel külateel on kõik oma parimates riietes. Näen värvikaid Tansaania rõivaid, keerukalt seotud pearätikuid ning meestel ülikondi: siin on oluline näha inimeste ees stiilne välja, ehkki taskuis ulub tuul.
Liiklus on täna rahulik, tavaliselt olla hirmsad ummikud. Arusha on omaaegne väike küla, mis viimastel aastatel on plahvatanud poolteise miljoni elanikuga keskuseks, kuid liikluskorraldus ega ka miski muu pole samas tempos arenenud. Teed tsentrumisse ääristavad jakarandad ja Aafrika tulbipuud, mille õied hõõguvad oranžikaspunaselt. Möödume restoranist, kust Olli ja Flotea vahel kiirtoiduks kitsejalga ostavad, seejärel kellatornist, Aafrika keskpunktist, kust on Kairosse ja Kaplinna ühepalju maad. Arushas on kaootiline õhkkond ja sellist tunnet ei teki, et tahaks tänavatel ringi jalutada. Toidukraami soetame supermarketist (kus Euroopa stiilis toit on meeletult kallis) ning avokaadosid ostame teeäärsest putkast, kus Olli suahiili keeles tingib. (Mulle ei mahu ikka veel pähe, kui ebaproportsionaalsed siinsed hinnad paistavad olevat: näiteks auto käsitsipesu seest ja väljast maksab 6000 šillingit ehk alla kolme euro, samas kui paljud kaubad, kas või näiteks titemähkmed, on nii arutult kallid, et enamikul kohalikel pole nende jaoks raha.) Lepime kokku, et siin olles söön pere seltsis ja Olli esitab mulle mingil hetkel toidu, transpordi ja muu eest arve. Seejärel sõidame veel krundile, kuhu Olli praeguse üürikodu asemel päris oma maja ehitab. Toad hakkavad seest juba valmis saama, aga välisseinte viimistluseks praegu raha polevat.