ja mõistmatusest. Ilmselgelt oli tegu esimese kontaktiga, mil noored omavahel veidi lähedasemat tutvust lõid. Uus situatsioon näis ennekõike hirmuäratavana Pauli jaoks. Biancal seisukoht, kui selline, puudus. Kõik läheb nii, kuis läheb. Tagatipuks oli tema jaoks kõik toimuv siiski rohkem mäng kui reaalne elu.
Peaaegu tund kestnud kõne röövis Biancalt võimaluse lõunale minna. Aga ta ei kahetsenud seda. Kõik tundus lihtsalt tore ja vahva olevat. Sel päeval mõtles Bianca tööl olles iga natukese aja tagant Paulist. Mõtlema pani noormehe julgus olla eriline. Oma olemusega ja käitumisega erines ta paljuski niiöelda hallist massist, ometi oli kõik nii loogiline ja mõistetav. Paul veetis aga pea terve päeva Biancast mõeldes, mõistmata, miks neiu talle, sisuliselt võõrale inimesele, siiski helistas.
Õhtul hilja jõudis neiu ka arvuti käima panna. Eelnevalt oli tal lihtsalt nii palju tegemist, et päevased mõtted olid kadunud ja ka piljardisaalis toimuv oli ebaoluline. MSN-i sisse logides, võttis ta siiski esimese asjana ühendust Pauliga. Paul sel momendil arvuti taga ei istunud, kuigi oli sisse logitud. Tema tegemised olid seotud parasjagu telefonikõne ja Reinuga. Seoses mitme ühise suure ürituse korraldamisega, rääkisid noormehed viimasel ajal üldse palju telefonitsi ja järjepidevalt arutlesid erinevatel projekte puudutavatel teemadel. See muutis aga Bianca veidi murelikuks. Kuidagi raske oli lihtsalt oodata kedagi.
MSN-s noored sel õhtul väga ei rääkinudki. Pärast viisakusavaldusi vajuti automaatselt kogu vestlusega piljardisaali. Päeva lõpetuseks pakkus Paul välja, et Bianca võiks ka järgmisel hommikul helistada ja äratada. Bianca oli rõõmuga nõus. Ajalugu kordus.
Nõnda möödus pea kaks nädalat. Noorte kõned muutusid iga päevaga aina pikemateks ja pikemateks. Ka kõnede sagedus tihenes. Oli ilmselge, et kusagil tuleb piir ette. Ega siis selline kiire areng kaua kesta ei saa. Vaikselt hakkasid ka teised piljardisaalis käijad taipama, et kusagil on midagi toimumas. Ennekõike oli see ilmselt Reinu süü, kes ristis Bianca Pauli isiklikuks äratuskellaks. Mõnes mõttes oli tal ka õigus, sest tõepoolest Bianca helistas igal hommikul Paulile, et teda üles äratada ja Paul palus Biancat igal õhtul, et neiu seda teeks. Tihtipeale ei olnud noormehel isegi vajadust ärgata, kuid ikka oli armas ärgata nii, et kellegi naisterahva magus hääl kõrva sosistab.
Bianca oli selles mõttes tagasihoidlik, et piljardisaalis oma reaalsest elust väga ei rääkinud. Ilmselgelt püüdis ta reaalset ja virtuaalset elu lahus hoida. Paulgi oli sellest aru saanud, et kõik muu on lubatud, aga piljardisaalis teistega ühises toas olles, pole vaja välja näidata, et ta on mingilgi moel eelistatud seisuses.
Viimastel päevadel oli Paul tööoludest tingituna sunnitud tihtipeale Reinu juures ööbima. Seetõttu avanes Reinul võimalus kuulata pealt kõiki telefonikõnesid, millega Bianca ja Paul õhtuti teineteist magama rääkisid ning ka neid, millega neiu Pauli äratas. Tegelikult Rein neid kõnesid kuulata ei tahtnud, aga kui suhteliselt kõrva ääres ikkagi räägitakse, siis tahes või tahtmata kuuled ka midagi.
Paulist ja Biancast olid saanud sõbrad. Bianca vägagi kinnise inimesena oli vähesel määral hakanud Pauli usaldama. Sellest tulenevalt oli nende jutt ka isiklikumaks läinud ning räägiti asjadest, mida teadsid vaid vähesed. Paulile seevastu meeldis igas mõttes piire kombata. Seda ta vaikselt oma küsimuste ja jutu juhtimisega ka tegi, uurimaks, kas neiu jaoks ka tabuteemasid esineb või mitte ning mis temaatika võiks vähe tundlikum olla. Paul ise jättis neiule esialgu küllaltki avatud loomuse ja hingega inimese mulje, kes on valmis kõikidel teemadel kaasa rääkima. Nii endast, kui maailmavaadetest. Tema silmaring näis tohutu. Ometi sai aja jooksul selgeks, et tegelikkuses on noormehe jutukuse taga õrn ning kartlik süda peidus, mis avab end väga harva ja väga vähestele. Omamoodi kaval taktika muidugi, ajada kogu aeg ohtralt ümmargust juttu, konkreetse eesmärgini jõudmata.
Ühel õhtul, kui kõik oli nagu tavaliselt, mil noored rääkisid järjekordselt oma elust ja igapäevastest tegemistest, suunas noormees sujuvalt juttu aina enam Bianca eraelu peale. Ta uuris muuhulgas näiteks neiu seotust mõne meesterahvaga, tema läbisaamist lapse isaga ja oma vanematega ning valmidust uue suhte loomiseks. Noormehe suureks üllatuseks sai ta neiult konkreetsed vastused kõikidele küsimustele. Selliseks usalduseks ei olnud Paul veel valmis, kuigi sisimas lootis paljutki. Sel hetkel mõistis noormees esmakordselt, et ta ei ole selle neiu suhtes enam kaugeltki mitte ükskõikne. Millal täpsemalt mingid sisemised ärritused kiirenevate südametuksete saatel tekkima hakkasid, ei teadnud täpselt ei Paul ise, ega suure tõenäosusega ka keegi teine.
Sel õhtul venis noorte kudrutamine küllaltki pikaks. Esimesed paar tundi nad suhtlesid ja rääkisid hoolega kõigest eelnevalt kirjutatust, kuid siis jäi Bianca magama. Paul otsustas natukene aega veel edasi rääkida, kuigi aimas, et neiu on juba ammu silmad sulgenud ning arvatavasti ei kuule ühtegi sõna. Jutuvada jätku põhjustas aga noormehe hirm, et kui ta magama jääb, siis võib noor kaunitar üles ärgata. On ju üsna tavapärane, et kui inimene jääb ühe või teise taustaheli saatel magama, siis selle järsk lõppemine äratab koheselt üles. Mõne aja pärast Paul siiski vaikis, kuid kõnet ei lõpetanud. Ta pani telefoni valjuhääldi peale ning seejärel asetas selle lauale, jäädes sõna otseses mõttes kuulama, kuidas neiu talle kõrva hingas. Alles mitu tundi hiljem sai ka Paul silmad kinni. Vahepealne aeg möödus noorel mehel vaid vaimutööd tehes. Ta liikus oma mõttemaailmas ringi vaid iseenda kujundatud tõdemuse ümber:
„Mis pagan see on, mis nüüd toimub? Nii valel ajal… Mul on ju terve suvi planeeritud, kõik täpselt teada, kus olen ja mida teen. Ma olen nii paljude erinevate üritustega seotud ja nüüd siis tekib mu ellu mingi naisolevus. Olin just paika pannud, et lähima poole aasta jooksul on naised vaid flirtimiseks, ei ole vaja kogu aeg mingit suhet ja armumist ning siis meeletult haiget saada. Ja näed, siin ma nüüd olen. Kell on 3 öösel ja mul ei ole midagi muud teha, kui püüda endas selgusele jõuda, kuidas edasi käituda. Idee järgi on lahendusi vaid kaks. Kas suhelda edasi ja loota, et ka neiul hakkab minu vastu midagi tekkima ja kõik läheb hästi või lõpetada igasugune suhtlus ning elada eelnevate plaanide järgi edasi…"
Selle ööga ei selgunud midagi. Segadusse aetud Paul uinus enne, kui oma mõtted kõik mõeldud sai.
Teine
Uue päeva hommikul helises äratuskell nagu tavaliselt, kuid kõne oli ääretult lühike. Bianca selgitas, et tal on täna palju tööd ja seepärast tuligi kõne kiirelt lõpetada. Nii palju aega neiu siiski leidis, et sai Pauli üles aetud ja nõnda oma püha missiooni täidetud.
Lõuna ajal (normaalsete inimeste jaoks on see hommik) helistas Bianca taas Paulile. Kogu pooleteisetunnine lõuna, mis neiul vaba oli ja mõeldud lõunasöögi manustamisele, kulus seekord täielikult noormehe tähelepanu nautimisele. Räägiti põgusalt eelmisel päeva juhtunust. Esimest korda julges Paul küsida neiu käest tema tunnete kohta. Vastuseks tuli midagi üsna umbmäärast, mis oli kõike muud kui Biancale omane. Igatahes sõnas neiu, et ega ta päris tundetu inimene ka ei ole. Mida enam noormees päris enda ja neiu vahel toimuva kohta, seda segasemaks läks Bianca jutt.
„Saa siis neist naistest aru,"käis noormehel välkmõte läbi pea. Raske oli tõesti aru saada, kui äärmiselt konkreetne ja lühikeste lausetega kõnelev inimene ühel hetkel ümarat juttu ajama hakkas. Paul leppis siiski olukorraga ja ega tal väga midagi üle ka ei jäänud. Valikuid ju suurt ei olnud.
Bianca oli langenud iseenda tunnete küüsi. Ta oli, sarnaselt Paulile, endale lubanud, et ei mingeid suhteid enne, kui Indrek on juba piisavalt suur poiss ja koolis õppimisega ka kõik korras. Jutt käis vähemalt kahest kui mitte kolmest aastast. Ometi oli Biancal tekkinud väikene kartus ja hirm iseenda suhtes. Ja seda sarnaselt temast praegusel hetkel huvitatud inimesele, kes külas olles oli nii üllatavalt ükskõikne ja endasse tõmbunud, kui seda üldse olla saabki. Kas tõesti paiskavad tunded elu pahupidi? Neiu suutis oma käitumist ja sõnavara kontrollida kordades paremini kui Paul. See aga ei vähendanud karvavõrdki tundeid tema sisimas.
Õhtul, mil noored uuesti jutustama sattusid, mainis Paul, et peab lähipäevil töö asjus Otepääle sõitma. Tal olevat seal päris mitu tundi vaba aega, mida ta heameelega veedaks koos Biancaga. Seda muidugi eeldusel, et neiu saab oma asjad nii sättida, et tuleb ka selleks ajaks Otepääle.
Pärast