nende teine kohtumine. Selleni oli küll mõni päev veel aega, kuid Paul oli juba nüüd ootusest ärevil ja rõõmus.
Järgmised sekundid, minutid, tunnid ja isegi päevad Paul lihtsalt säras. Ta oli kogu aeg heas tujus, viskas seltskonda valimata igal pool nalja ning sisendas oma sõpradesse positiivsust. Ka vestlused Bianca ja Pauli vahel venisid aina pikemaks ja pikemaks. Eelnevalt põhjendamata vesteldi nüüd juba kõikvõimalikel erinevatel teemadel keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Ega nad ei oleks ise ka uskunud, et nii palju seda juttu jätkus, kuid hiljem nähtud telefonikõnede väljavõte rääkis oma keelt.
Kui Paul säras kogu selle aja, siis Bianca oli enda arvates vana rahu ise. Ainult töö juures hakkasid kolleegid küsima, et kas neiu on armunud. Väidetavalt oli ta oma riietuse, meigi ja tegelikult kogu väljanägemise suhtes viimaste päevade jooksul paljuski muutunud.
Päev enne kohtumist tuli Bianca ja Pauli vahel toimuv ka piljardisaalis teemaks. Pikemalt keeldusid mõlemad noored teemat kommenteerimast, kuid ega see ei vähendanud teiste virtuaalsete vestluskaaslaste lõkerdamis- ja tagarääkimisisu. Eks ohtralt fantaseerides läksid nii mõnedki noored oma ütlustega tugevalt üle sündsuse piiri. Eks virtuaalne elu olegi selline, kus keelepeks ületab isegi kõikvõimalikud kollase ajakirjanduse eetika piirid. Loomulikult ei ole säärane virtuaalne keskkond kaugeltki mitte kollane ajakirjandus, kus mingidki reeglid kehtivad. Siin võivad kõik rääkida nii palju kui tahavad ja mida vaid sülg suhu toob.
Järgmisel hommikul hakkasid Rein ja Paul end varakult sättima. Küllap oli varajane hommikutund ka üpriski suhteline mõiste. Nende kahe jaoks igatahes tundus kella üheksane äratus vägagi varajane.
Enne Otepääle minekut pidid noormehed veel Türilt ja Pärnust läbi minema. Mõlemas kohas oli neil kohtumine paari koostööpartneriga. Kõikjal püüti teha maksimaalselt kiiresti, et siis Otepääl olemiseks jääks nii palju vaba aega, kui vähegi võimalik. Kokkulepe oli, et Pärnust sõitma hakates helistab Paul Biancale, et viimane teaks arvestada, millal ennast sättima hakata, et ka õigeks ajaks päral olla.
Kõikvõimalikud kohtumised sujusid viperusteta, kuigi igavalt. Paul ei rääkinud pea midagi, pigem oli kõigega päri. Tema tavapärane jutukus oli saanud korraliku hoobi, mida paljud, kellega kohtuti, endamisi imestasid. Rein seevastu oli tavapärasest jutukam, kuid temagi sõnade seadmine ei viinud kõnelusi pikale. Peamine on, et kõik, mis tarvis, sai tehtud. Selle nimel, et kõik tehtud saaks, oskasid mõlemad noormehed kenasti seista. Nii hakatigi veidi pärast üht Pärnust kiirustades Otepää poole veerema. Kohe pärast linnapiiri ületamist haaras Paul oma nutitelefoni ning helistas Biancale.
Neiu oli terve hommiku rahulikult oma igapäevaseid toimetusi teinud. Ometi viimastel tundidel oli ta sisemiselt kuidagi närviline, nagu ootaks midagi ebamäärast. Teadmata täpselt mida. Telefoni helisedes, neiu lausa võpatas ärevusest. Ilmselt oli ootusärevus nii suur, et reaalsustaju oli kadunud ning unistuste hõlma vajudes, oli ka kadunud kindel teadmine, mida üldse oodata. Sellise võpatama paneva kõne tegi tegelikult hoopis Bianca vanaema, orienteeruvalt pool tundi enne Pauli helistamist. Esivanem pakkus eelnevalt välja, et kui neiu peab Otepääle minema, siis ta võib seni Indrekuga tegeleda. Nõnda oligi lapsehoidja kohale jõudnud ning palus viisakalt ukse avamist.
Pauli kõne oli seekord lühike. Nii lühikest kõnet ilmselt polnudki nende vahel olnud. Kõne pikkusel oli ka põhjus. Seekord hakkas Bianca end lihtsalt vaikselt sättima, et siis ka autorooli minna. End peeglist veel 10 korda ülevaadanuna, lippas neiu jooksujalu treppidest alla auto poole. Kõik vajalik kaasa võetud, auto käivitatud ning naeratus näole manatud, otsustas piiga Paulile tagasi helistada. Pea kogu aja, mil Bianca oma autoga maanteel sõitis, nad ka suhtlesid omavahel. Paul küll manitses, et peaasi, et selline suhtlemine ohtlikuks ei muutu, kuna roolis telefoniga rääkimine võib siiski tähelepanu hajutada, mis kindlasti kasuks ei tule. Bianca aga arvas, et nii kaua, kuni on rahulik sõitmine, saab ilusasti ka telefoniga suhelda. Seda kõike siis seni, kuni viimane linna piiridesse peaks jõudma.
Bianca jõudis Otepääle veidi enne kui noormehed. Ta läks linna suurimasse kaubanduskeskusse ning istus sinna kohvikusse, tellides endale tassikese nõgese teed. Just sel hetkel, kui neiu alustas tee sisse äsja kallatud suhkru sulatamist ja segamist lusika kaasabil, jõudsid ka Rein ja Paul kohale. Paul arvas, et vaataks kõige pealt poodi sisse, kui sealt näitsikut leida ei õnnestu, siis helistab ja uurib tema täpset asukohta. See kõne jäi siiski tegemata. Uksest sisse astudes, märkas Paul koheselt noort kaunitari aurava tassikesega. Noormehed seadsid oma sammud otsejoones neiu poole. Pärast erinevaid tervitusi ja viisakusavaldusi, mis kohati veidi isegi labasteks muutusid, otsustas Rein minna töö asju ajama, ehk lahendama probleeme, milleks üldse sõit Otepääle ette sai võetud. Paul küsis juba liikuma hakanud sõbralt, kas too ka abi vajab või saab ise hakkama ning sel juhul võib ta ju siia armsat naisolevust lõbustama jääda. Rein ei vastanud sellele küsimusele, vaid läks kelmikalt naeratades oma teed.
Paul jäi neiule sõnagi lausumata otsa vaatama. Lihtsalt puuris oma pilguga teise silma sügavustesse. Bianca ei ole just selline neiu, kellele meeldib meeletu tähelepanu. Samuti ei meeldi talle, kui teda pikalt jälgitakse. Ta ise ei vaata kunagi kellelegi eriti pikalt silma. Sestap hakkas ka tema vastas istuva noormehe sõnatus ning aktiivne jälgimine teda kergelt häirima.
„Et nüüd oled mu lõbupoiss, nagu ma aru sain," alustab neiu kelmikalt naeratades juttu.
„Kui sa seda soovid, siis ikka," saab Bianca oma küsimusele kiire vastuse.
Järgmisel hetkel pakkus noormees, et võiks minna vaatama, kuhu Rein läks. Väidetavalt tahab ta ikka üle kontrollida, et kõik asjad sujuksid nii, nagu peab. Neiul oli just teetassike tühjaks saanud ja sestap ei olnud tal midagi selle vastu, et end liigutada ja vabaneda juba häirima hakanud silma vaatamisest.
Noored olid saanud astuda vaid paar kolm sammu, kui Paul oma käe neiule pihku libistas. Tegu oli katsetusega, kas nende vahel susiseb siis midagi või on see vaid Pauli ühepoolne lootus. Bianca jaoks oli see käsi küll kerge üllatus, kuid ta võttis selle siiski rõõmuga vastu, surudes oma näpud noormehe näppude vahele. Mõlemad tundsid hetkeks meeldivat õnnelainet üle keha käivat. Pauli jaoks oli see moment kõige edasise alustala. Viimane oli veendunud, et kui praegu poleks neiu ta kätt vastu võtnud, siis poleks ta vähemalt sel kohtumisel julgenud teist korda üritadagi ja tont teab, kas järgmist kohtumist siis üldse kunagi tulekski.
Reinu juurde jõudes, manas Paul endale äärmiselt asjaliku näo ette ning vaatas erinevaid nõuandeid jagades, kuidas sõber tegutseb. Veidi hiljem ta siiski lõpetas targutamise. Ta küsis veel enda vajalikkuse kohta ja saades sellele rahuldava vastuse, hakkas noorpaar uuesti aeglaselt liikuma. Kui Rein ennist nägi noori käsikäes tulemas, siis oli kohe selge, et ega Paulist täna asja enam ei ole, vähemalt siin Otepääl ja parem on, kui nad ka jalus ei tolgenda. Mida rohkem nad omaette hoiavad, seda parem kõigile.
Bianca ja Paul suundusid, neiu ettepanekul, kaubanduskeskuse teisele korrusele, kus asus üüratute mõõtmetega raamatukauplus. Noor kaunitar tahtis endale üht raamatut osta, kuid ei mäletanud enam täpset pealkirja. Kuna praegusel momendil niikuinii midagi tarka teha ei olnud, siis näis just parim võimalus, oma kaaslasega käsikäes raamaturiiulite vahel aeglaselt ringi jalutades, soovitut taga otsida. Ka kõikvõimalikke raamatuid lehitsedes, jäid noored teine teise külge. Täpselt nagu nad oleksid kokku kleebitud.
Bianca leidis oma soovitud raamatu ning jäi süvenenult seda lehitsema. See oli esimene moment, mil neiu vabastas oma käed. Paul astus neiu selja taha, et üle õla piiluda, millega kaunitar tegeleb. Samal ajal libisesid noormehe käed ümber neiu piha ning said kõhu peal uuesti kokku. Paul toetas oma lõua õrnalt neiu õlale ning sulges silmad. Neiu magus lõhn tungis nii tugevalt noormehe ninasõõrmeisse, et sellele vastu panna ei olnud enam lihtsalt võimalik. Kogu tähelepanu oli kogunenud vaid sellele aroomile. Ka Bianca oli ammu juba silmad sulgenud. Peos lahti püsiv raamat oli kas sinna ununenud, või siis petteks möödakäijaile. Tegelikult pettis ta selle raamatuga ka Pauli ära. Viimane oli veendunud, et neiu loeb, mitte ei naudi tekkinud situatsiooni. Neiu aga tundis ühel hetkel end kuidagi kindlana, nagu kuskil paradiisis, kus reaalsustaju kaob ja rolli mängib vaid praegune hetk ning praegune tunne. Hetk hiljem oleks Biancal peos lahti olev raamat peaaegu mahagi kukkunud. Sellel oli ka