Anna kortsutas kulmu, tõstis käe põsele. Kas tema näol oli endiselt hommikusöögiks alla neelatud liisunud mustikamuffini puru?
„Sa oled sitke sitikas, oled alati olnud,” lausus Nathan.
Sitke sitikas.
Seda ütlesid kõik, kui avastasid, mis temaga lapsena juhtus. Temaga juhtusid kõik need asjad, ta elas need üle ja mis jäi järele? Võrdlused putukaga. Tegelikult ei tundnud ta end hetkel väga sitkena. Kas see tähendas, et ta võis iga hetk jääda kellegi talla alla?
„Ma ei ole ainus töötav ema maailmas, Nathan.”
„Ma tean. Aga arvestades kõike, mis kodus toimub…”
„Raske on,” ütles Anna, tehes hääle tugevaks. „Aga ma saan sellest üle. Nii kaua, kuni Joniga on kõik korras, pole muu oluline.” Ta vaatas pilti, mis tal Jonist oli. Ta oli selle teinud ühel tavapärasel pärastlõunasel jalutuskäigul rannas. Ta istus kivikestel, tema kollane kleit määrdunud, tumedad juuksed punaste põskede ümber puntras, pruunid silmad säramas.
Nathan järgnes Anna pilgule. „Ta on jumalik.”
Anna nägu leevenes. „Ta on kogu mu maailm.”
Nathan noogutas ja lülitas kõlarisüsteemi uuesti sisse. „Hoia seda hästi meeles, eks? Muu pole oluline.”
Anna vaatas Nathani laual olevat fotot tema kaksikutest poistest: üks hele nagu Nathan, teine tume nagu Val, tema naine.
„Üks minut eetrini,” pahvatas Heatheri pinges hääl neile kõrvu.
Nathan naeratas. „Hakkab pihta.”
„Hakkab pihta.” Anna hingas pikalt ja sügavalt sisse, kui Heather hakkas lugema „Viis… neli… kolm…”
Saate tunnusmeloodia tagus Anna kõrvus, andis talle jõudu.
„Kaks… üks…”
Anna avas silmad, naeratus langes ta näole. „Hommik, hommik, hommik!” ütles ta. „Mina olen Anna Graves ja see on „Räägi kaasa”, lõunaranniku kõige populaarsemas kohalikus raadiosaates Rannikust Rannikuni.”
„Ja mina olen Nathan Wheeler. Kell on seitse hommikul ja maailmas on kõik taas hästi, sest meie imeline Anna Graves on sel nädalal tagasi.”
„Ah, kus on alles meelitaja,” ütles Anna Nathanile, naeratades mikrofoni. „Jah, ma olen tagasi ja ma tahaksin öelda, et ma kibelen minekule. Aga kõik kurnatud lapsevanemad, kes te kuulate, teate, et sellisel kellaajal selliseid väljendeid ei kasutata.” Ta kissitas Heatheri suunas silmi, samal ajal kui Nathan surus naeratust alla.
„Aga sul on kohvi,” ütles mees.
„Jah, küllaga kohvi,” vastas Anna, tõstes kruusi nurgas oleva veebikaamera suunas. „Minu päästja.”
„Mis meil siis täna kuulajatele varuks on, Anna?”
„Tänahommikuses „Räägi kaasas” küsime: kas uimastitevastane sõda on läbi kukkunud? Samuti jagame õpetussõnu, kuidas jääda jahedaks kuul, mil meile lubatakse rekordkõrgeid temperatuure.” Ta lehvitas endale ümbrikuga tuult, samal ajal veebikaamera poole kulmu kergitades.
„Ja kakskümmend aastat pärast viimase Ophelia Mõrtsuka ohvri leidmist,” lausus Nathan, „on meil eriettekanne, milles küsime: kas tollel suvel tapetud seitsme noore poisi peredele saab kunagi õiglus jalule seatud?”
Anna tundis, kuidas ta Ophelia Mõrvade mainimise peale pingesse tõmbas, täpselt nagu siis, kui nägi neid hommikul programminimekirjas. Aga kui Nathan jätkas ülejäänud saatekava ettelugemist, tundis Anna ärevuse hajumist ja selle asemele tuli too tuttav elevusevärin, mis käis tema tööga kaasas.
Õige pea tundus, nagu ta polekski ära olnud.
Anna lükkas Joni jalutuskäru kiviklibusel rannal lookleval rajakesel, osutades kajakatele, kes sirutasid oma nokki kellegi järelejäänud jäätisetopsi poole. Nende taga laius Ridgmont Waters, rannaäärne küla, kus Anna oli üles kasvanud, peenike triip ilusaid merevaatega maju, poode ja kohvikuid. Inimesed olid rannal siruli, püüdsid päikesekiiri, lapsed rõkkasid rõõmust, jooksid madalates lainetes sinna-tänna. Kauguses valvas mere üle tema pere vana tuletorn, kõrge ja valge kaljuste hallide kivide peal.
Anna kissitas päikese suunas silmi ja ohkas rahulolevalt. Hea oli olla lõpuks stuudiost väljas ja koos oma tütrega, nahal hilise pärastlõuna talutavam soojus, soola ja vetikate lõhn puhus ära ämblikuvõrgud. Väike maja, mida ta uues linnarajoonis parajasti üüris, ei olnud küll nii kena või iseloomu täis kui terrassiga Victoria-aegne, mille ta oli ühes Guyga restaureerinud, kuid see oli merele lähemal, kõigest kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel.
See oli midagi väärt, või mis?
„Armastan sind, kullake,” ütles Anna alla Joni pehmete pruunide juuste poole piiludes.
Joni piilus üles oma ema poole ja naeratas, pannes Anna südame paisuma. Oma pruunide silmade ja ovaalsete põskedega nägi ta välja täpselt nagu Anna.
„Emme,” lalises ta.
Anna peatus. „Kas sa ütlesid just „Emme”?”
Joni naeratas talle armsasti ja Anna kummardus jalutuskäru ette. „Sa ütlesid „Emme”. Oh, kullake, sa ütlesid „Emme”!”
„Emme!” ütles Joni uuesti lõbusasti lõkerdades.
Anna kujutles Guy reaktsiooni, kui ta talle hiljem räägib. Siis meenus talle: mees oli läinud ja varsti kuulub maja, mille koduks tegemisega nad olid nii palju vaeva näinud, kellelegi teisele. Ta tundis taas pisaraid tulemas ja surus oma näo Joni pontsaka kaela vastu. Ta ei olnud asjade käiku päris nii ette kujutanud, allahinnatud kinnisvaral elav üksikema, keda tööl käsutab mingi tõusik. Aga ta saab hakkama, eks ole? Ja Joni on õnnelik. See oli kõige tähtsam.
„Olgu siis, lähme parem ütleme vanaisale head ööd, enne kui sa hakkad oma õhtusööki tahtma.”
Ta suundus tuletorni varjus asuva väikese rannalapi poole, jättis selja taha ranna rahvarohkema osa jutusumina. Tänu vähesele päikesevalgusele oli siin lage, välja arvatud mõni juhuslik kajakas või paar. Ta laveeris Joni käru suurte ratastega läbi kiviklibu ja peatus siis otse mere ääres, pehmed lained loksumas vastu vankrirattaid, pannes Joni itsitama. Anna istus ühele astmetest, mis viisid betoonist platvormile, kus seisis tuletorn, kaljused kivid selle taga. Ta tundis tuletorni läikiva punase esiukse uue lakikihi lõhna. Küllap vanaema oli lasknud kellelgi selle üle värvida. Anna tuleku peale krõbistas kusagil krabi ja kajakas maandus ülal ühele tuletorni aknale.
Joni plaksutas üles tuletorni poole vaadates käsi. Anna naeratas ja laulis vaikselt laulu, mida tema isa oli vanaema sõnul Annale laulnud, kui oli teda väiksest peast siia toonud:
Head ööd meri, head ööd, head ööd
Kõdistagu see me varbaid kui näkk,
Head ööd, meri, head ööd, head ööd
Vetikad ja merekarbid olgu me tekk
„Ma sain täna hästi hakkama, isa,” sosistas ta üles tuletorni kõige kõrgema akna poole vaadates. „Raske oli tagasi minna, su lapselaps maha jätta. Aga ma sain hakkama.” Ta hingas sügavalt sisse, proovis mitte vaadata tuletorni taga vilksavate kivide poole. „Head ööd, isa,” sosistas ta.
Ta oli teinud seda alates isa surmast, kui Anna oli üheteistkümneaastane, kõndinud piki rannajoont, hoides õlgadel isa vana tekki, jõllitades üles tuletorni poole, ihaldades aega tagasi keerata. Ta ema ei küsinud kunagi, kus ta oli käinud, kui ta pimedas tagasi koju jõudis, vaatas vaid edasi kaugusesse, ta vend vaevu tõstis pilgu kodutöödelt.
Üks pilv hiilis päikese ette, õhk jahenes veidi. Anna märkas esimest korda musti pilvi mere kohal hõljumas. Tundus, et torm on lähedal.