seinal rippuvat perepiltide kollaaži: Anna ja Joni mõne kuu eest rannal; vana pilt tema isast, kes suitsetas sigaretti, samal ajal tuletornist merele vaadates; üks teine tema emast, pikad tumedad juuksed pea ümber nagu pilv, kui ta joonistas oma molbertile.
Anna ja Florence olid kokku leppinud, et Anna ema sellesse ei sega. Veel ei olnud lekkinud ühtegi uudist, mis sidunuks Annat mõrvaga, ja viimane asi, mida Anna praegu vajas, oli muretseda oma ema õrna tervise pärast. Seega leppisid nad kokku, et räägivad talle hiljem näost näkku ja siis helistab Florence Anna vennale Leole, et talle öelda. Anna teadis, kuidas ta vend reageerinuks ja tal polnud seda tol päeval vaja.
Mis Guysse puutus, õnneks oli ta ärireisil New Yorgis, üks paljudest kohtadest, kuhu tema arhitektitöö teda viis. Anna helistas talle õige pea, kui oli eelmisel õhtul vanaema juurde jõudnud. Nad olid pärast mehe lahkumist vaevu telefonis rääkinud, suheldes peamiselt sõnumitega, et korraldada Joni viimist ja toomist. Kummaline oli kuulda tema häält teisel pool toru. Pärast esialgset kergendust, et Joniga oli kõik korras, ei näinud Guy suutvat hoomata, et see koolipoiss oli surnud… ja Anna oli ta tapnud.
See tekitas Annale veelgi halvema enesetunde.
Ja see oli vaid Guy reaktsioon. Ta mõtles õudusega, kuidas ta ema reageerib.
Ta jõllitas isa pilti ja kujutles teda diktofoni kohalt üles piilumas, diktofon, mida ta kasutas oma igas uudisteintervjuus, nukker naeratus nägusal näol. „Sa tegid seda, mida pidid tegema, mu ilus tüdruk,” kujutas Anna teda ütlevat.
See oli tõsi, kas polnud? Täpselt nagu Florence talle eelmisel õhtul ütles, see oli vaistlik reaktsioon, refleks, nagu jalg, mis tõuseb üles, kui vastu põlve lüüakse. Ja pealegi, mis oli alternatiiv? Et Anna oleks praegu surnud? Või hullem veel, Anna lebamas tühjas voodis, leinamas oma kallist kadunud last?
Ta pani käed endale ümber. Fakt oli see, et ükskõik kui palju ta ka ei üritanud asju ilustada, ta oli võtnud elu.
Ta oli mõrtsukas.
Anna tõmbas rehaga läbi liiva, aeglase kindlusega, kuni kuulis metalli kõlksu vastu merekarpi. Ta langes märjale liivale põlvili ja noppis südakarbi liivast, hõõrus pöidlaga terad selle sooneliselt seljalt. See oli kõvasti kinni, pruunikasvalge kest kaitses karbi lihavat sisemust. Anna kujutles end selle karbi sees keras, Joni vastu kõhtu, kaitstud.
Ta sirutas käe sidemele oma põsel ja nägi ühtäkki taas poisi silmi, tundis tema verd oma kätel.
Ta krabas reha ja tõusis jälle püsti, otsis liivalt järelejäänud südakarpide kaebupunlikke ringjaid jälgi.
Tema kohal säras ere päike. Meri oli pärast eileõhtust tundepuhangut rahulik. Anna märkas, kuidas Florence teda aiast jälgis, Joni põõnamas varjulisel tekil ta kõrval. Florence tõstis kinnastatud käe, et Annale lehvitada ja Anna naeratas vastu lehvitades. Ta oli tänulik, et sai seal olla, vanaema juures, Ridgmont Watersi ranna kõige liivarohkema jupi eraldatud osas. See koht oli talle alati meeldinud. See oli üks kahekümnendatel kohaliku arhitekti ehitatud kolmest majast, mis jäljendasid Ameerika stiilis valget rannahütti, kuid olid piisavalt tugevast materjalist, pidamaks vastu Briti mere korrapärasele peksule. Annal oli ikka meeles, kuidas ta seal lapsena esimest korda käis. Nad külastasid vanaema harva, hoolimata sellest, et Florence tahtis oma lapselapsi meeleheitlikult näha. Anna emal oli alati olnud oma emaga pinev suhe ja kui nad juhtusid kohtuma, piirdus see tavaliselt kiire pingelise kohviga linnas või Florence’i napi külastustega sünnipäevadel ja jõuludel. Anna loobus varakult küsimast, miks nad ei võinud vanaema rohkem näha, kuna ema vastas alati lakooniliselt „Sa ei saaks sellest aru”.
Kevadel, enne Anna isa surma, üllatas ema teda ja ta venda ja viis nad vanaemale külla. Florence oli kohtunud kellegi uuega, pärast Anna vanaisa surmale järgnenud aastatepikkust üksindust, ja ta oli nad kõik lõunale kutsunud, et temaga kohtuda. See oli esimene kord, mil Anna käis oma vanaema juures. Anna mäletab, et tundis end kohe sinna jõudes nagu kodus, ta igatses ka enda koju suuri mugavaid sohvasid ja pakse villavaipu, perepilte pungil puitriiuleid, leivaküpsetus- ja lavendlilõhna. Korter, kus ta oma vanematega üles kasvas, ei olnud väike; see ehtis kortermaja kõrgeimat korrust ja vaatas merele. Kuid oma tumedate seinte ja moodsa mööbliga polnud see iial tundunud kodune. Florence’i maja tundus nagu õige kodu kahe suure aknaga, mille vaade avanes otse alla mere juurde viivale puitverandale. Vanaema näis nii õnnelik, tema uus partner oli pikk nägus vanem mees nimega Alistair, kellel olid sädelevad rohelised silmad ja kes ajas Anna lõkerdama, teeseldes, et leidis ta kõrvade tagant võlukarpe.
Tema vanemad olid kogu lõunasöögi aja pinges ja vaiksed ning leidsid vabanduse, et lahkuda õige pea pärast selle lõppu, hoolimata laste protestist. Annal oli ikka meeles, kui kurb Florence oli tundunud, vaadates neid kõiki majast eemale kõndimas, ja Anna lubas endale, et hakkab vanaema tihedamini nägema, isegi kui see tähendas, et tema nägemiseks tuli korterist välja hiilida.
Kui Anna isa mõni kuu hiljem suri, tegigi ta just seda, leidis end ühel päeval Florence’i maja poole jalutamas. Vanaema ei olnud seal, nii et Anna tõmbus tema verandale kerra ja jäi magama. Ta ärkas Florence’i hingetõmbe peale ja nägi, kuidas nad Alistairiga alla tema poole vaatasid.
„Oh, nukuke,” ütles Florence. „Tule sisse, enne kui surmahaigus külge hakkab.” Sellest hetkest oli Anna iga päev seal, ta ema pani vaevu seda tähele, olles nii sügavas leinas ja depressioonis. Anna sai vanaemaga lähedaseks, samuti ka Alistairiga. Mehel polnud lapsi ja Annast sai talle midagi surrogaattütrelaadset. Anna oli murtud, kui ka tema mõni kuu hiljem, pärast lühikest võitlust vähiga, suri. See muutis Anna ja Florence’i veel lähedasemaks, leinates koos tema surma.
Florence oli Annale kui jumalast saadetud, aitas ta oma kestast välja ja isegi rahastas tema ajakirjanduskursust. Pärast seda ei olnud enam tagasiteed. Vaiksest introvertsest tüdrukust sai andekas õpilane, kellel oli terve armee kohalikke sõpru, kellega ta kohtus endiselt pea igal nädalal.
Ja see kõik algas selles majas. Anna pidanuks end nüüd seal mugavalt tundma, eriti karpe otsides, miski, mis tavaliselt tõi talle teatud rahutunde. Kuid reha liivas edasi-tagasi vedades tundis ka kõike muud kui troosti.
Joni tegi häält. Anna tõstis pilgu, süda sees tagumas. Aga temaga oli kõik korras, Florence tõstis ta tekilt, kiigutas teda. Anna võttis ämbri kätte ja pani reha üle õla, tassis leiud vanaema juurde.
„Ma arvan, et tal on liiga palav,” ütles Florence, kui Anna nendeni jõudis. „Sellist hommikukuumust pole ammu olnud. Hea saak?” küsis ta Annalt ämbrit vaadates.
„Pole paha,” ütles Anna, kui Florence temalt reha võttis. „Koos selle sinu ainukesega on piisavalt. Panen mõned ka emale kõrvale. Valmistan neid Joni uinaku ajal.”
„Tore. Ma teen siin lõpuni ja tulen sulle appi,” ütles vanaema aia poole viidates. „Pean tänase trenni ära tegema.”
Anna võttis Joni sülle ja kõndis majja, lainete hääl vaibus ukse sulgedes. Ta asetas Joni Florence’i mugavale sinisele sohvale, mitme värvilise padja sisse, et ta maha ei kukuks, tema sinine kaisumõmm lähedale surutud. Päike piilus läbi laiade akende, pannes valguse peegelduma vanaema teleriekraanilt. Anna oli meelega uudiseid vältinud. Ta teadis, et ta nimi ei olnud veel välja tulnud, vastasel juhul oleks talle helistatud. Kuid lõpuks pidi see juhtuma, ta pidanuks end ette valmistama. Seda ütles Florence talle hommikusöögi ajal.
„Keskendu,” ütles ta. „Parem sea end valmis.”
Millised olid pealkirjad, kui ta nimi välja tuli?
„Raadiosaatejuht tappis koolipoisi”
„Koolipoiss proovis tappa raadiosaatejuhi sülelapsest tütart”
Enne kui ta arugi sai, ulatas ta käe puldi järele ja lülitas sisse teleri. Tavaliselt valiks ta esimesena raadio, aga tal oli vaja poissi uuesti näha. Ta vahetas kanali CBeebies, mida Joni oli hommikul vaadanud, BBC News 24 vastu ja seal poiss kohe oligi, silmad ekraanilt Annat jõllitamas.
Anna jalad varisesid ta all kokku