lits,” kuulis ta meest ütlemas häält just nii palju tasandades, et Monica öeldut ikkagi kuulis.
Monica läks korterisse. „Kullake, ma olen kodus,” ütles ta nagu alati, vaikselt ja õieti mitte kellelegi, ja minutikese vältel mõtles ta, et hakkab nutma. Ta pani tühja klaasi oma tillukeses köögis nõrgumisalusele ja kuivatas köögirätikuga veini näolt ära. Ta oleks tahtnud nii hirmsasti kellegagi rääkida, kuid ei suutnud välja mõelda, kellele võiks helistada. Kõigil ta sõpradel oli omaenese kiire elugagi tegemist ja nad ei tahtnud, et ta oma õnnetust nende õhtutesse poetaks. Isale helistamisel polnud mõtet, sest kasuema Bernadette, kes nägi temas oma uue abikaasa ebameeldivat minevikupagasit, oli endale valvekoera rolli võtnud ning oleks kindlasti teatanud, et isa kirjutab ja teda ei tohi segada.
Siis märkas Monica kahvaturohelist Tõeprojekti kaustikut sealsamas diivanilaual, kuhu ta selle paar päeva tagasi oli jätnud. Ta võttis selle kätte ning avas uuesti esilehelt. Kõik valetavad oma elu kohta. Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid? Ütleksid välja selle, mis määrab su olemuse, mis paneb kõik sind ümbritseva paika?
Miks mitte? mõtles Monica ning mõte talle mitteomasest hulljulgustükist ajas ta elevile. Kulus aega, enne kui ta korraliku pastaka leidis. Tundus küll pisut lugupidamatu Juliani hoolika kalligraafia järele katkise pastakaga varesejalgu kritseldada. Kuid naine pööras puhta lehekülje ette ja hakkas kirjutama.
6. HAZARD
Hazard küsis endalt, kui suure osa oma elust oli ta juba veetnud kummargil tualetipottide loputuspaakide kohal. Kui kõik kokku liita, võis tulemust ilmselt ööpäevades arvutada. Kui palju potentsiaalselt surmavaid baktereid ta endale koos lohakalt peenestatud Colombia parima narkotsiga sisse oli hinganud? Ja kui suur osa sellest pulbrist oli päriselt kokaiin ja mitte talgipulber, rotimürk või lahtisti? Kõik need küsimused ei pidanud teda varsti enam vaevama, kuna see praegune oli viimase kokaiinigrammi viimane triip, mida ta üleüldse kunagi osta kavatses.
Hazard tuulas taskutes, et rahatähte leida, kuni talle meenus, et oma ainsa kahekümnese oli ta välja käinud veinipudeli eest, mis tal parajasti pooleli oli. Selles peenes ülemäära kallis veinibaaris sai kahekümneka eest pudeli, mis meenutas rohkem puupiiritust kui head veini. Kuid asja ajas see ära. Ta kontrollis kõiki taskuid ja tõmbas põuetaskust välja kokku volditud A4 paberilehe. See oli tema lahkumisavaldus. Kenasti sümboolne, mõtles ta paberilehel nurka ära rebides ja seda kõvaks torukeseks rullides.
Pärast tublit ninnatõmbamist tekkis Hazardi kurku tuttav kemikaalimaitse ning paari minutiga asendus ta turtsakus kui mitte just eufooriaga (need ajad olid ammu igavikku kadunud), siis vähemalt mõnutundega. Ta kägardas paberitorukese koos tillukese kilekotiga, mille sees oli pulber olnud, kokku ja viskas tualetipotti, jälgides, kuidas need Londoni kanalisatsiooni sügavustesse imeti.
Hazard kergitas ettevaatlikult loputuskasti rasket keraamilist kaant ja toetas selle vastu seina. Ta võttis taskust oma iPhone’i, mis oli ilmselgelt värskeim mudel, ja poetas selle loputuskasti. See vajus mõnusa sulpsatusega põhja. Hazard pani kastile kaane peale tagasi, jättes telefoni selle sisse pimedasse üksindusse lõksu. Nüüd ei saanud ta enam oma diilerile helistada. Ega ka mitte kellelegi teisele, kes ta diilerit tundis. Ainus number selles telefonis, mida ta peast teadis, oli ta vanemate oma, ja see oli ka ainus number, mida tal üldse vaja läks, ehkki järgmisel korral neile helistades pidi ta mõndagi luiskama.
Hazard uuris peeglist oma väljanägemist, pühkis kõik reetlikud valged pulbriterad punetavate sõõrmete alt ära ning läks siis oma laua juurde tagasi hoopis hoogsama kõnnakuga, kui tal sealt lahkudes oli. Ta rõõmsameelsus oli küll osaliselt keemilise koostisega, kuid ta tundis ka midagi, mida polnud ammu tundnud – uhkust.
Ta silmitses mõtlikult lauda. Miski oli teistmoodi. Veinipudel oli alles, kaks klaasi samuti – see pidi jätma mulje, et ta ootab kedagi, mitte ei napsita üksi – ja kapsaks loetud Evening Standard, mille lugemist ta oli teeselnud. Kuid miski oli lisandunud. Kaustik. Tal oli selline olnud siis, kui ta kauplemises veel kollanokk oli ning kogus sinna Financial Timesist ja mujalt veterankaupmeeste nõkse, mis olid kui innukale kutsikale visatud maiustused. Kuid siinse kaanele oli kirjutatud Tõeprojekt. Kõlas nagu mingi esoteerikajama. Ta vaatas ringi, otsides sobilikult „spirituaalset” inimest, kes võis selle ta lauale unustada, kuid kohal olid vaid tavalised nädala keskpaiga joodikud, kes tööpäeva stressi endalt innukalt maha raputasid.
Hazard nihutas kaustiku lauanurgale, nii et see omanikule silma jääks, kuni tema saab ühele poole enda ees seisva veinipudeli tühjendamise tähtsa tegevusega. Oma viimase veinipudeliga. Sest kokaiin ja vein käisid kokku nagu kala ja kartul, munad ja peekon, ecstasy ja seks. Kui ta kavatseb lõpetada ühega, tuleb tal loobuda ka teisest. Ja samasse auku pidi minema ka tema töökoht, sest pärast aastaid turgudel narkootikumide toel surfamist ei uskunud ta, et suudaks või tahaks seda ametit kaine peaga pidada.
Kaine. Mis õudne sõna. Tõsine, mõistlik, pühalik, püsiv, stabiilne – ükski neist mõistetest ei klappinud kokku Hazardi endaga, sest tema oli otsustava tegutsemise etalon. Hazard toetas käe karmilt oma paremale kintsule, mis kippus laua all üles-alla jõnksuma. Ta taipas, et on hakanud hambaid krigistama. Ta polnud kolmkümmend kuus tundi korralikult sõba silmale saanud, Blanche’iga veedetud ööst saati. Ta pea lõhkus ning nõudis meeleheitlikult mingit uut stimulatsiooni, võideldes kehaga, mis oli surmväsinud ja igatses ainult unustust. Hazard mõistis, et ta on kõigest surmani ära kurnatud, oma elust ja selle pidevast Ameerika mägedel üles-alla kihutamisest, diilerile tehtud närustest meeleheitekõnedest, pidevast ninnatõmbamisest ja üha vingemateks muutuvatest ninaverejooksudest. Kuidas oli juhtunud, et juhuslik ninnatõmbamine ühel peol, mis tekitas tunde, nagu suudaks ta lennata, oli kasvanud kohustuslikuks tegevuseks, et üldse hommikul voodist välja saada?
Kuna keegi ei paistnud unustatud kaustiku vastu huvi tundvat, tegi Hazard selle lahti. Lehekülge kattis tihedalt kirjutatud tekst. Ta proovis seda lugeda, kuid tähed vihtusid lehel tantsu. Hazard sulges ühe silma ja vaatas siis uuesti. Nüüd sättisid sõnad end juba korrapärasematesse ridadesse. Mees lehitses kaustikut pisut kaugemale ning avastas, et kirjutatud on kahe erineva käekirjaga – esimene oli peen kalligraafia, teine aga lihtsamate ümaramate tähtedega ja tavainimese moodi. Hazardit hakkas asi huvitama, kuid ühe silmaga lugemine oli tüütu ja pani ta peast põrununa paistma, nii et ta sulges kaustiku ning toppis selle pintsakutaskusse.
Kakskümmend neli tundi hiljem otsis Hazard pintsakutaskust pastakat ning sattus uuesti kaustikule. Tal kulus natuke aega meenutamiseks, kuidas see taskusse sai. Ta aju oli üksainus udukogu. Tal oli tappev peavalu ja ehkki ta oli rohkem väsinud kui oma minevikust meenutada suutis, põgenes uni ta eest. Mees heitis voodisse niiskete higiste linade ja vatiteki puntra otsa, võttis kaustiku pihku ja hakkas lugema.
Kui hästi sa tunned enda läheduses elavaid inimesi? Kui hästi tunnevad nemad sind? Kas sa üldse tead oma naabrite nimesid? Kas sa märkaksid, kui nad on hätta sattunud või kodust pikaks ajaks lahkunud?
Hazard naeratas endamisi. Ta oli kokaiinikoll. Ainus isik, kes teda huvitas, oli tema ise.
Mis juhtuks, kui sa teistele selle kohta tõtt räägiksid?
Hahaa! Tõenäoliselt ta vahistataks. Töölt lastaks kohe kindlasti lahti. Ehkki praegu oli vist juba väheke hilja teda vallandada.
Hazard luges edasi. Julian täitsa meeldis talle. Kui tema oleks sündinud umbes nelikümmend aastat varem või Julian nelikümmend aastat hiljem, oleksid nad vabalt võinud sõbrad olla, linnas kahekesi seelikuid jahtida ja põrgulärmi teha. Kuid selles ta kahtles, kas ikka maksab oma lugu jutustada – ta ei tahtnud seda endalegi rääkida, mis siis veel teistest mõelda. Tõde oli asi, milleta sai ta hakkama. Ta oli end selle eest juba aastaid varjanud. Ta pööras lehte. Huvitav, mõtles ta, kes selle kaustiku enne mind üles korjas?
Mu nimi on Monica ja ma leidsin selle kaustiku oma kohvikust.
Kui lugesite Juliani lugu sellest, et ta tunneb end nähtamatuna, kujutlete ilmselt stereotüüpset pensionäri, kes riietub beeži, kannab kummivärvliga pükse ja ortopeedilisi