ja riietub nagu Karu Rupert, tal on sinepikollane sametpintsak ja ruudulised püksid. Selles on tal õigus, et ta oli kunagi vägev mees. Vaadake vaid tema autoportreed. See rippus mõnda aega isegi Rahvuslikus Portreegaleriis.
Hazard sirutas käe mobiiltelefoni järele, et Juliani portreed guugeldada, kuid siis meenus talle, et see hulbib endiselt kohaliku veinibaari peldiku loputuskastis. Miks ta oli arvanud, et see on hea mõte?
Ma kardan, et olen Julianist palju vähem huvitav.
Selles ei kahelnud Hazard üldse. Juba ettevaatlik ja kena käekiri andis teada, et naine on närvihaige õudus. Kuid vähemalt polnud ta sedasorti naine, kes kõik oma o-d naerunägudeks joonistab.
Minu tõde on hirmus ettearvatav ja tüütult bioloogiline: ma tahaksin väga last saada. Ja abikaasat. Ilmselt ka koera ja Volvot. Tegelikult kogu seda stereotüüpset ühiskonna algrakukese värki.
Hazardile jäi silma, et Monica kasutas koolonit. See ei sobinud pildiga kokku. Hazardi meelest ei kasutanud inimesed enam grammatikat.
Nad isegi kirjutasid harva. Sõnumeid ja emotikone.
Oh jumal, kirjapanduna näeb see jube välja. Ma olen ju lõppude lõpuks feminist. Mulle on vastuvõetamatu arvata, et mul on vaja meest täiuslikkuse saavutamiseks, minu toetamiseks või millegi tegemiseks. Ma olen ärinaine ja omavahel öeldes väheke kontrollifriik. Tõenäoliselt oleksin ma kohutav ema. Aga kui väga ma ka ei pinguta, et asju mõistusega võtta, tunnen ikkagi, nagu oleks minu sees üha avarduv vaakum, mis ühel päeval mu üleni endasse neelab.
Hazard pidas lugemisega vahet, kuni ta veel kaks tabletti paratsetamooli alla kugistas. Ta polnud kindel, kas suudab sellest hormoonivihast praegu üle olla. Üks tablettidest jäi kurku kinni ning ajas ta öökima. Ta märkas enda kõrval padjal vedelemas üksikut pikka blondi juuksekarva, mis meenutas eelmises elus juhtunut. Ta pühkis selle põrandale.
Ma olin kunagi kesklinna firmas jurist. Teenisin seal väikese varanduse selle eest, et lasksin nende sugupoolte võrdsuse numbreid parematena paista ja vahetasin oma elu tasustatud töötundide vastu. Töötasin kogu aeg, kui vaid sain, sealhulgas ka suuremal osal nädalavahetustest. Kui mul tekkis mõni vaba hetk, käisin võimlas endast stressi välja jooksmas. Mu ainsaks seltsieluks olid firmapeod ja klientide meelelahutus. Mul oli tunne, nagu sõbrustaksin oma kooli- ja ülikoolisõpradega ikka veel, sest ma nägin Facebookis nende suhtestaatuse muutumisi, kuid silmast silma pole ma neist paljusid juba hulk aastaid näinud.
Mu elu oleks võinud kulgeda niiviisi igavesti, ikka tööd rügamas, tegemas, mida minult oodatakse, pingutamas ametikõrgenduse ja mõttetute kiituste nimel, kui poleks olnud ühte mu ema lauset ja tüdrukut nimega Tanja.
Ma pole Tanjaga kunagi kohtunud, või vähemalt usun, et pole, kuid tema elu sarnanes minu omaga – ka tema oli pealinnas kõrget karjääri teinud jurist, kuid minust kümme aastat vanem. Ühel pühapäeval läks ta kontorisse nagu tavaliselt. Tema ülemus oli seal. Ülemus ütles, et Tanja ei peaks igal nädalavahetusel tööl olema, et tal peaks olema ka mingi oma elu. Mees mõtles seda sõbralikult, aga see vestlus tabas kuidagi naelapea pihta ning Tanja hakkas taipama, kui tühi on ta elu, sest ta tuli ka järgmisel pühapäeval kontorisse, nagu tavaliselt, sõitis liftiga ülemisele korrusele ja hüppas katuselt alla. Ajalehed avaldasid tema foto kooli lõpetamise päevast ja pildil seisis ta oma uhkete vanemate vahel, silmis lootus ja ootused.
Ma ei tahtnud Tanjaks saada, kuid nägin, et mu elu on just sinnapoole kursi võtnud. Ma olin kolmekümne viie aastane, vallaline ning mu elus polnud midagi peale töö. Nii et kui mu vanatädi Lettice suri ja mulle väikese päranduse jättis, lisasin ma selle oma aastatega kogunenud kopsakale säästusummale ning tegin oma elu esimese ja ainukese ettearvamatu sammu: tulin töölt ära. Võtsin rendile Fulham Roadi hüljatud kommipoe, tegin sellest kohviku ja nimetasin selle Monica kohvikuks.
Monica kohvik. Hazard teadis seda kohta küll. See asus just selle baari vastas, kust ta kaustiku leidis. Ta polnud kunagi kohvikus sees käinud. Ta eelistas selliseid anonüümsemaid kohvikuid, kus ilmast ilma vahelduv personal tõenäoliselt ei märganud, kui paljudel hommikutel ta pohmas peaga sinna kohale tuikus või et ta pidi tihtipeale rahatähe enne üleandmist lahti rullima. Monica kohvik tundus alati kohutavalt õdus. Mõistlik. Kõik puha tervislikud ja vanaema lemmikretseptid. Sedasorti kohad tekitasid Hazardis tunde, nagu oleks ta räpane. Ka nimi oli teda eemale peletanud. Monica kohvik. See oli sedasorti nimi, mida võis õpetajanna kanda. Või ennustajamoor. Isegi bordellipidaja. Madame Monica, õnneliku lõpuga massaaž. Kohvikule see küll hea nimi polnud. Ta luges edasi.
Omaenese ülemus olemine selle asemel, et olla vaid kastikesse kirjutatud nimi organisatsiooni keerulises hierarhias, on minu jaoks ikka veel hullult põnev (nagu ka meeletu õppimise aeg; ütleme nii, et Benji ei ole mu esimene baarimees). Kuid ometi haigutab seal tohutu kuristik. Ma tean, kui vanamoeliselt see kõlab, kuid ma tõesti tahan muinasjuttu kogeda. Ma tahan ilusat printsi ja elu lõpuni õnnelikult elada.
Tinderit ma juba proovisin. Olen läbi teinud lõputu kohtamiste jada. Püüan mitte liiga valiv olla, vaadata mööda sellest, et nad pole Dickensit lugenud, nende küünealused on mustad või nad räägivad täis suuga. Mul on olnud üksjagu suhteid ning ühe või kahe puhul ma ausalt uskusin, et neist võib midagi välja tulla. Kuid lõpuks kuulsin ikka ühtesid ja samu vabandusi, et „asi pole sinus, asi on minus”, „ma pole veel valmis paigale jääma…” bla-bla-bla. Kuus kuud hiljem andis Facebook mulle teada, et tüübi suhtestaatus on nüüd „kihlatud”, ja ma tean, et põhjus oli ikkagi minus, ehkki ei tea, mis see võis olla.
Hazard riskis põhjust oletada.
Mul on kogu elu olnud planeeritud. Ma olen seda ise juhtinud. Ma teen tööplaane, panen paika eesmärgid ja vahepunktid, teen nii, et asjad saavad tehtud. Kuid ma olen kolmekümne seitsme aastane ja mu aeg hakkab otsa saama.
Kolmkümmend seitse. Hazardi pehmenenud aju juurdles selle numbri üle. Selle vanusenumbriga naise oleks ta kohe kindlasti vasakule lükanud, ehkki ta ise oli kolmekümne kaheksane. Talle meenus, kuidas ta kunagi pangas töökaaslasele selgitas, et kui lähed supermarketisse puuvilju ostma – mitte et ta ise oleks kunagi puuvilju ostnud või supermarketis käinud –, siis ei vali sa roiskumise äärel olevaid virsikuid. Tema kogemust mööda olid vanemad naised vaid nuhtluseks. Neil olid ootused. Plaanid. Sa teadsid juba ette, et on vaid mõne nädala küsimus, mil sind ootab see vestlus. Sa pidid arutama, kuhu teie suhe kulgeb, nagu istuksite mööda Piccadillyt sõitvas kahekümne teise liini bussis. Ta judistas ennast.
Iga kord, kui mõni sõber postitab Facebooki oma kõhubeebi ultrahelipildi, panen sellele pöidla, helistan talle ja kudrutan, kui hea meel mul tema pärast on, kuid tegelikult tahaksin vaid valju häälega ulguda, et miks see ei võinud minuga juhtuda. Seejärel pean minema Peter Jonesi pudipadipoest midagi ostma, sest pudipadipoes lõngatokkide, heegelnõelte ja mitmesuguste nööpide vahel ei saa keegi stressi tunda, kas pole?
Tokk? Kas selline sõna oli tõesti olemas? Ja pudipadipoed? Kas sellised olid ikka veel olemas? Inimesed ostsid ju ometi kõik asjad Primarkist valmistoodanguna? Ja mis imelik viis stressi maandamiseks. Palju vähem tõhus kui lihtsalt topeltports viina alla kulistada. Oh issand, miks ta pidi praegu viina peale mõtlema hakkama?
Mu bioloogiline kell tiksub nii valjusti, et ei lase mul öösiti magada. Laman ärkvel ja kirun oma hormoone, mis mu tavaliseks naiseks muudavad.
Siin see siis nüüd on. Tegin, nagu Julian tahtis. Loodan, et mul ei tule seda kahetseda.
Aga mis Juliani puutub – noh, tema suhtes on mul plaan olemas.
Otse loomulikult on tal plaan olemas, mõtles Hazard. Ta tundis seda naisetüüpi. Plaan oli tõenäoliselt jaotatud pealkirjastatud lõikudeks.
See naine meenutas talle üht kunagist pruuti, kes ühel mälestusväärsel õhtul tegi talle PowerPointi esitluse nende suhte kohta, võttes läbi kõik tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. Ta oli selle loo otsad üsna nutikalt kokku tõmmanud.
Ma tean täpselt, kuidas teda kodust välja ning suhtlema saada. Ma koostasin kuulutuse,