et ehk oled nõus mu viimase kirjatöö läbi lugema, enne kui ma selle esitan?” Rory naeratas talle.
Hebe langetas pilgu. Miks mitte täna õhtul? Muidugi. Täna on ju nende aastapäev. Nad söövad koos õhtust, lähevad Rory juurde koju ja seksivad. Lugemiseks ei jää aega.
NELJAS PEATÜKK
Lucy
27. september 2016
Telefon öökapikesel piiksatas. Lucy tegi silmad lahti. Ed liigahtas ja küünitas käe mobiili järele.
„Kurask. Ta hakkas juba tagasi sõitma.” Mees tõusis sirgemalt istuma ja lükkas juuksed silmadelt.
„Tore.” Lucy kortsutas kulmu, jälgides, kuidas Edi pilk toas ringi vilab. Tühjad veinipudelid olid kummutil, kuid klaase polnud kusagil näha. Oli üsna äge öö. Ed peab parlamendis olema alles mõne tunni pärast ja Sheilal kulub Surreyst Londonisse jõudmiseks ka natuke aega. Lucy ringutas ja sibas sõrmedega mööda Edi selga.
„Hakka parem minema.” Ed vaatas jälle telefoniekraani.
Lucy peatus. Edi häälde oli sugenenud täiesti uus varjund. Kannatamatus. „Kas midagi on valesti?”
Mees pööras naeratades näo tema poole. „Mitte midagi.”
Lucy ronis voodist välja ja korjas teel vannituppa oma riided kokku. Valetab. Kindel ots. Võib-olla mõjus mehe naeratus võltsilt. Riietunud, tegi ta mis vähegi suutis, et nägu remontida. Eilsest ripsmetušist jäänud tumedad plekid ei tahtnud kuidagi maha tulla, niisiis haaras ta jupi vetsupaberit ja kastis märjaks. Kui ta prügikastikese avas, et kasutatud paber ära visata, vedeles muu prahi otsas rasedustest. Ta tõusis, jõllitas rasedustesti ja üritas oimata, mida see tähendab.
Magamistuppa tagasi jõudes tahtis ta Edi peale karjuma hakata, aga mees oli telefoni otsas. Niipalju siis abielust, mis on samahästi kui surnud. Positiivne rasedustest ütleb igatahes selgelt, et abielu on elus ja terve. Kaabakas. Ta kirus end, et Edi valesid uskuma oli jäänud, ja hakkas siis ennast ja oma eelmise päeva riideid vaadates naerma. Pole mõtet selle kõige üle juurdlema jääda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Lucy tormas kööki, kuhu oli õhtul jätnud oma käekoti. Ta vaatas köögis uue pilguga ringi ja nägi esimest korda seda, mis seal tegelikult on. Kalender külmiku uksel oli igati omal kohal. Need ringitatud päevad polnud olulised debatid parlamendis, vaid Sheila ovulatsioonipäevad. Kuradi loll. Lucy ei armasta Edi, nii et mida see loeb? Aga haiget teeb ikka. Ta haaras leivakorvist kõvaks tõmbunud sarvesaia, võttis telefoni välja ja saatis mehele sõnumi.
Lugu läbi. Kas sulle pole öeldud, et ei tohi valetada? Palju õnne, et su naine rasedaks jäi.
Enne, kui ta majast välja sai, oli mees ta kõrval. „Mida sa teed?”
„Ütleksin, et see on ju ilmselge. Lähen ära.”
„Vaata, et sa kellelegi ei räägi.”
Lucy peatus, vaatas talle ainitise pilguga otsa ja puhkes naerma. Vaata, et sa kellelegi ei räägi? Mitte keegi ei teagi ju sellest armuloost. Mitte keegi, välja arvatud nemad kaks ise. Lucy oli ideaalne armuke, eks ikka tänu sellele, et ta on läbi ja lõhki rumal. Uskus kõike, mida mees ütles.
Lucy pööras ringi ja läks vestibüüli, Ed tihedalt kannul. Ta astus kiirema sammuga ja jõudis just eesuksest välja, kui Ed tal käsivarrest kinni haaras. Lucy pööras näo tema poole. „Sa valelik kaabakas.”
„Sa said must valesti aru.”
„Ei. Sa oled seksihull jobu ja mina olen idioot, et su valesid uskusin.”
„Ei, see abielu on lõhki.”
Ringi pöörates märkas Lucy üht võõrast inimest ja Daily Maili reporterit, kes elasid samas majas – telefonid olid kõrgele tõstetud. Kõhus hakkas keerama. Mõlemad salvestasid toimuvat. Ta pööras end Edi poole. „Sa kaevasid endale just augu valmis ja kukud kohe sisse.” Pea püsti, astus ta edasi ja tervitas: „Hommikust, Tom.”
„Hommikust, Lucy. Vana arm ei roosteta, nagu näha.”
„Eksid.”
Ta peatas mööduva takso. Ed oli majja tagasi pagenud. Tal annab seda lugu nüüd Sheilale seletada. Vaene naine. Vaene laps. Ja mis neetud jama sai endale kaela tõmmatud.
*
Kui takso Pimlicosse Lucy maja ette jõudis, ootas fotograaf juba ees. Jutud levisid niisiis kiiresti. Kahtlemata on videod juba netis üleval ja jõuavad hommikustesse uudistesse. Ta surus hambad kokku. Asi pole kiita. Ta koputas vastu eraldusklaasi. „Plaanid muutusid. Palun, ehk saaksite viia mu hoopis Cheyne Walkile?”
„Ikka.”
„Tänan.” Lucy naaldus taas seljatoele. Võis vaid loota, et reporterid pole end vanemate maja ette laagrisse seadnud. Nüüd oli kell seitse hommikul. Ta püüdis enne kohalejõudmist juukseid sättida, lootes, et ema ei eelda ehk kohe halvimat. Ema otsib igas asjas positiivseid külgi, isegi kui neid ei ole. Nagu näiteks Lucy isas.
Kui takso ema majale ligines, nägi ta laternapostile nõjatunud üksildast fotograafi ja ema, kes avas ukse, et ajaleht võtta. Vähemalt ajalehes seda armulugu veel pole. See rõõm jääb homme hommikuks, kui maailm vahepeal just kokku ei varise. Tuli loota, et Telegraph leiab esilehele laiali pritsimiseks midagi etemat kui Lucy nime, vastasel korral ei laseks isa tal seda jama iial unustada. Keda ta siin petta üritab: isa ei laseks tal seda niikuinii unustada. Tütar on pidev meeldetuletus, et isa ise on viimane pasapea. On asju, mida ei saa iial unustada ega andeks anda.
„Sõitke mööda ja pöörake järgmise nurga peal vasakule,” ütles ta. Taksojuht vaatas teda imeliku näoga, kui aadressiks öeldud majast mööda tuli sõita.
„Ma lähen siin maha.” Lucy hüppas välja, maksis sõidu eest ning sööstis proua Hilli väravast sisse ja sealtkaudu ema aia poole. Köögituli ei põlenud, seega polnud ta ebaharilikul käitumisel tunnistajaid. Lucy isa Giles ütleks, et ei või iial teada, kuid seepeale nähvaks Lucy, et nagu isa ees, nii tütar järel. Seekord tuleks küll kiiresti midagi välja mõelda. Eks nõutakse selgitusi, aga vahet pole.
Lucy teadis, et isa küsiks üksnes sellepärast, et vaadata, kuidas ta vingerdab. Ent tema keeldub juba aastaid kellegi ees vingerdamast.
Nii graatsiliselt, kui pliiatsseelik lubas, ronis ta üle majataguse müüri. Ta lootis, et keegi ei vaata, sest teisele poole jõudes keerdus seelik juba ümber vöökoha. Asi läks üha hullemaks, vihma käest räästa alla. Mõtted kihutasid peas ringiratast, aga ilma kohvita ei edenenud asi kohe üldse. Vanemate köögist tuli värske kohvi lõhna. Just sellist, nagu isale meeldis, seega võis vaid loota, et ta pole köögis ootel.
Lucy lipsas avatud aiauksest majja. Televiisor mängis ja Kate Trevillion, Lucy ema, seisis presskannu kolbi alla surudes ja ajalehte lugedes köögileti ääres. Kass hüppas põrandale ja hakkas ümber Lucy jalgade keerutama. Ema tõstis pilgu. Kurbus muutis jooned ta silmade ja suu ümber veel sügavamaks. Nii nägi ta praegu välja mitte neljakümne üheksa, vaid pigem kaheksakümne üheksa aastane.
„Jumaluke, Lucia Anne Trevillion.” Ema pilk liikus televiisori ja Lucy vahet. Siis küünitus ta kapist neid valgeid portselantasse võtma, mida Lucy isa eelistas. Lucy meelest kõlvanuks vanad keraamilised kruusid küll.
Kassi kaenlasse kahmanud, puuris Lucy nina looma punakaskollasesse kasukasse. Kõuts lõi nurru. Vähemalt kellelgi on rõõm teda näha.
„Abielumees!” Kate pani tassi ja alustassi kolksti lauale. „Kas sa jood kohvi mustalt nagu varem või on sul nüüd uued kombed, perelõhkuja?”
Ai-ai. Sellest asjast ema positiivseid tahke ei otsi. Lucy nägi põrandani ulatuvatelt akendelt enda peegeldust. Ta paistis süüdlaslik. Aga vähemalt jõudis ta Edi enne maha