„No kuidas sa kavatsed sellest jamast välja tulla?” Ema ohkas kohvi peale ja toetus uuesti ilma ainsagi plekita valgele köögiletile. Vastupidi Lucy omale, oli ema kohvis rikkalikult koort. Rammusalt läikival pinnal tekkis ohkest säbarlainetus.
„Ma ei tea.” Taksos võimalusi vaagides polnud Lucy suutnud midagi asjalikku välja mõelda. Ideedenappuse pani ta kassiahastuse ja kofeiinipuuduse arvele.
„Mitte kui midagi uut.” Kate pigistas suu kriipsuks.
Lucy vaatas emale ainitise pilguga vastu. Kate oli truu naine, abikaasa saritruudusetuse suhtes otsekui pimedusega löödud. Võib-olla on Lucy siis pigem isasse. Ta suu tõmbus põlglikult kõveraks. Mitte et selle üle saaks uhke olla, aga kui tõesti peaks valima, siis oleks ta parema meelega isa kui selle vaga jalamati moodi, mida kujutab endast tema ema.
„Väljanägemise järgi on arvata, et sa ei ööbinud kodus.”
„Ei.” See kõlas nagu süü ülestunnistus. „Kuule, ema, see pole nii, nagu pealt paistab.” Sõnad suust saanud, hakkas ta neid silmapilk kahetsema.
Kööginurgas sikutas isa papagoi välja sulekese, mis langes puuri põrandale. Kass tiirutas puuri all ringi. Kate koputas vastu puurivarbu ja lind vaatas talle tühja pilguga vastu.
„Sinu puhul pole, jah, kunagi nii.”
„Ema …” Lucy telefon hakkas helisema. Helistaja oli Samantha, tema agent. „Ma pean selle kõne vastu võtma.” Ta läks söögituppa, kuid hoidus fassaadipoolsetest akendest eemale.
„Mida põrgut sa ometi mõtlesid?” küsis Samantha.
„Ma ei tea.” Lucy vedas näpuga mööda läikivsiledaks vahatatud lauaplaati ning kujutles aastatepikkust tööd ja vaeva, mis olid loonud selle kaitsekihi ja säilitasid ilusat puidupinda.
„Kus sa praegu oled?” Samantha hääl oli vaikne, ja üheksa koos töötatud aasta järgi teadis Lucy, et siis on asi kehvasti. Ta tammus toas ringi ja peatus poolelt sammult, kui kuulis eesukse lukuaugus võtmeraginat. Päev tõotas minna veel hullemaks. Isa jõudis koju. Siis helises lauatelefon. Oli kuulda, kuidas ema hääl valjeneb.
„Vanemate juures.” Ta hõõrus oimukohti.
„Sa oled idioot.”
„Ma tean.” Lucy võttis kummutilt kausi. See oli õrn luuportselanist ese, mustriks kevadlilled. Kunagi kuulus see vaaremale. Ese nägi välja nii habras, aga võta näpust, veel kakssada aastat pärast kuumuses karastumist oli see ilma ainsagi täkke või juuspeene praota.
„Meil on juba kaks tühistamist ja kell pole veel üheksagi.”
Lucy vidutas silmi. „Ai!”
„Neid tuleb juurde.”
„Ma tean.” Lucy surus huuled kokku ja mõtles, kui loll ta oli küll olnud.
„Kas teed avalduse?”
Lucy kortsutas kulmu. Ajakirjanikega silmitsi seista? „Ei tea.”
Samantha ohkas. „Miks sa ometi tema valisid, kui oleksid võinud saada millise mehe tahes? Ed pole isegi teab kui hea välimusega.” Ta pidas vahet. „Tõsiselt, no ma ütlen.”
Lucy suu kaardus poolnaeratuseks. „Ei kommenteeri.”
„Sa tead, mida see tähendab, eks?”
Lucy hingas sügavalt sisse ja sundis end vastama. „Jah.”
„Kohe kuidagi ei tahaks seda teha. Sa oled suurepärane, aga sellest ei tule midagi välja.”
„Ma tean.” Ta hammustas huulde. „Vabandust.”
„Järgmine kord mõtle, et ükski mees pole seda väärt, et tema pärast karjääriga riskida. Usu mind.”
„Tõsi.” Kohmetu naer suri Lucy huultel. „Selle peale oleks pidanud vist varem mõtlema.” Ta pööritas silmi.
Samantha ohkas. „Mingil ajal räägime uuesti.”
„Jah.” Ent mõlemad teadsid, et kulub päris kaua aega, enne kui kellelgi võiks tulla mõte Lucy teeneid kasutada. Maine on määritud.
Lucy kõhkles koridoris, kuulatades isa häält. Eesuksest põgeneda oli võimatu ja nüüd oli ka tagauks blokeeritud. Parem siis juba asjaga rutem ühele poole saada – Lucy ei armastanud pikalt venitada.
Kui Lucy kööki tuli, astus ema isast sammukese eemale ja pani kohvitassi käest. „Mina arvasin, et selle aja peale oled juba täiskasvanuks saanud.”
„Sul oli selleks piisavalt aega.” Justkui oleks isa õige inimene midagi sellist ütlema. Ilmselt oli isa näinud varajasi uudiseid ja tuli olukorda arutama. Lucy vaatas mõlemale ainitise pilguga otsa. Neil pole aimugi. Võimetud mõistma, milline nende probleemne elu kõrvaltvaataja silmis välja näeb. Võib-olla oleks pidanud selle nende jaoks üles pildistama, et nad ei saaks tõest mööda vaadata.
Telefon hakkas uuesti helisema, Kate võttis kõne vastu ja läks köögist välja, et rääkida.
Pead vangutades lausus isa: „Ja tõesti, leiboristide saadik, no mida sa õige mõtlesid? Looda nüüd selle peale, et kusagil läheks sõda lahti, muidu saad veel mitu päeva esiuudis olla.” Ta pistis uuesti nina ajalehte ja pööras lehekülge. Lucy vaatas isa õige vihaselt. Seksieksimuste eest ei saa inimest ometi surma mõista. Nii ihar Lucy nüüd ka ei ole; tegelikult pole ta üldse ihar ning valis just sellepärast endale sellise piiratud juurdepääsuga armukese.
Isa paistis tegutsevat üsna samal põhimõttel nagu Ed, aeg-ajalt ilmus ta küll ka pere keskele. Isa spetsialiteediks oli üleolev-armulike epistlite pidamine. Lucy loobus juba kaua aega tagasi midagi vastu ütlemast. Puhas ajaraisk. Kui mõte juba ajale läks, heitis ta pilgu telefoniekraanile. Ilmus Edi sõnum.
Helista mulle kohe.
Lucy jättis täies purjes isa moraali lugema ja läks majapidamisruumi. Pidas endaga aru, kas vastata Edile või mitte. Niikuinii poleks mitte ühestki lausest abi.
See poleks vist tark tegu, saatis ta sõnumi.
Mõne sekundi pärast saabus vastus.
Persse see tarkus.
Lucy naeris. Ed oskab teda hästi naerma ajada. Sellest hakkab ta edaspidi puudust tundma.
Kui just peab.
Ta ootas vastuse ära.
Ma vajan sind.
Lucy hoidis hinge kinni. Sisimas tõmbus kõik tihkeks sõlmeks. Ta toksis vastuse valmis palju ägedamate liigutustega, kui vaja oleks olnud.
Ei sa vaja. Sul on vaja hoopis vabandust paluda, esiteks oma naiselt ja siis üldsuselt. Ole madalam kui muru. Päästa oma abielu ja karjäär. Mõtle oma lapse peale. Mõtle viimaks ka kellegi teise kui ainult iseenda peale. Sa ei vaja mind.
Ta ei kirjutanud, et Ed on valevorst. Võib-olla oleks pidanud kirjutama.
Vajan.
Ta vaatas korralikult stangele rivistatud triiksärke. Miks ema isaga ikka veel koos elab? Kas ta on isale üksnes pesumajateenus? Lucy judises. Olgu ema pealgi ilus ja lahke, temasuguseks ei hakka Lucy mitte ilma pealgi.
Telefon piiksatas taas. Ta vastas.
Sa tahad mind. Sa ei vaja mind.
Pesupesemisruum oli laitmatus korras. Isegi mitte ühtainukest paariliseta sokki.
Ma armastan sind.
Lucy sulges silmad. Haa. Armastan. Võib kihla vedada, et täpselt sama ütles ta ka Sheilale.
Aitab. Hüvasti.
Ta sulges telefoni. Mis see siis nüüd on?