Macbeth. Jo Nesbø

piuksugi,” ütles hääl tema selja tagant.

      Sean keeras uuesti ringi.

      Automaat oli suunatud temale ja aukliku visiiri peegeldusel nägi Sean pistoda, mis ta õlas turritas.

      Duff suunas kalašnikovi toru enda ees seisva mehe laubatätoveeringule. Vaatas tolle inetut jõllis lõusta. Sõrm vajutas päästikut, veel vaid millimeeter, siis … Ta kuulis oma hingetõmbeid, mis kiivris vastu kajasid, ja südant, mis pisut kitsa nahktagi all põmmis.

      „Duff,” ütles Macbeth eemalt klubihoone ukselt. „Rahu-rahu.”

      Duff vajutas veel millimeetri päästikut.

      „Stopp,” ütles Macbeth. „Nüüd on meie kord pantvangi kasutada.”

      Duff vabastas päästiku.

      Poisi nägu oli lubivalge. Hirmust või verekaotusest. Vahest mõlemast. Tema hääl värises. „Me ei päästa …”

      Duff lõi püssitoruga vastu tätoveeringut. See kooris laubalt maha nahatriibu ja hetkeks säras laup valgelt ja oli nagu tema kaubamärgi koopia. Siis täitus see verega.

      „Sina pead suu, poiss, siis läheb kõik hästi,” ütles Macbeth, kes oli astunud nende juurde. Ta kahmas poisi pikad juuksed pihku, tiris ta pea kuklasse ja pani teise pistoda talle kõrile. Tõukas ta enda ees klubihoone ukse poole. „Valmis?”

      „Pea meeles, et Sweno jääb minule,” ütles Duff, katsus, kas kõver magasin istub automaadis korralikult kinni, ja viskas minna Macbethi ja poisi kannul.

      Macbeth lõi ukse jalaga lahti ja astus sisse, poiss ees ja Duff kohe kannul.

      Lärmakad naerunäoga Norse Riderid istusid pika laua ääres suures ja avaras, aga juba suitsust paksus saalis. Kõik istusid ühel pool lauda, seljaga seina poole, näoga kolme ukse poole, mis saalist välja viisid. Kindlasti klubireegel. Duff pakkus nende arvuks kakskümmend. Muusika oli keeratud valjuks. Stones. „Jumpin’ Jack Flash”.

      „Politsei!” röögatas Duff. „Keegi ei liiguta, muidu lõikab mu kolleeg sellel ilusal noorel mehel kõri läbi.”

      Aeg oleks nagu järsult pidurdanud ja otsekui aegluubis nägi Duff, kuidas lauaotsas istuv mees tõstis pea. Punetav sealõust, ninasõõrmed puhevil ja patsid nii pingul, et kiskusid silmad kaheks kitsaks vihkavaks kriipsuks. Suunurgas tolknes tal pikk ja peenike sigarillo. Sweno.

      „Me ei päästa pantvange,” ütles ta.

      Poiss kaotas meelemärkuse ja kukkus maha.

      Järgmisel kahel sekundil oli saalis kõik paigale tardunud ja ainus, mida võis kuulda, oli Rolling Stones.

      Kuni Sweno sigarillost mahvi tõmbas. „Võtke nad kinni,” ütles ta.

      Duff täheldas, et vähemalt kolm Norse Riderit reageeris ühtmoodi, ja vajutas kalašnikovi päästikule. Jättis sõrme sinna. 7,62-millimeetrise läbimõõduga tinakuulide pihu purustas õllepudeleid, täksis lauaplaati, piitsutas seina, lõikus lihha ja peatas kahe gas’i vahel Mick Jaggeri. Tema kõrval oli Macbeth tõmmanud välja kaks Glocki, mille nad olid kail riisunud Norse Ridersi kahelt surnud liikmelt. Ühes tagide, kiivrite ja tsiklitega. Relv oli Duffi pihus soe ja pehme nagu naisekeha. Sedamööda kuidas lambid kildudeks lendasid, saabus järk-järgult pimedus. Ja kui Duff viimaks päästiku vabastas, oli õhk tolmust ja sulgedest paks ja üks laelamp õõtsus siia-sinna, nii et varjud lidusid mööda seinu nagu põgenevad vaimud.