ülalt paistab maailm kaunim,” jätkas Hekate. „Mitte tõepärasem, vaid kaunim. Ja seda me loomulikult tähistamegi.”
Kepp osutas sadama poole.
„Ja see on?”
„Suurim üksikpartii, mis on iial riiki smugeldatud, armas Bonus. Neli ja pool tonni puhast amfetamiini. Sweno on pannud hakkama kõik, mis klubil vähegi on, ja veelgi enam. Seal all näed sa meest, kes on pannud kõik munad ühte korvi.”
„Miks ta nii teeb?”
„Sest ta on meeleheitel mõistagi. Ta ju näeb, et minu kodutehtu tõrjub välja Ridersi keskpärase Türgi produkti. Aga nii suure kvaliteetspiidi üksikpartiiga Nõukogude Liidust teevad hulgiallahindlus ja alandatud transpordikulu iga kilo pealt nad nii hinna kui kvaliteedi mõttes konkurentsivõimeliseks.” Hekate torkas kepiotsa paksu vaipkattesse ja silitas kullatud käepidet. „See on Swenol nutikas mõte ja kui see õnnestub, siis sellest piisab, et võimuvahekord meie linnas nurjata. Nii et väärika konkurendi terviseks!”
Ta tõstis klaasi ja Bonus tõstis enda oma kuulekalt vastu. Aga kui ta hakkas seda huultele tõstma, peatus Hekate, uuris oma klaasi kergitatud kulmul, näitas millegi peale ja ulatas klaasi tagasi poisile, kes asus seda kohe kindaga nühkima.
„Sweno õnnetuseks,” jätkas Hekate. „On keeruline tellida nii suurt partiid täiesti uuelt tarnijalt niiviisi, et mõni sellest ärist teada ei saa. Ja kahjuks vist paistab, et see „mõni” on teinud politseile anonüümse, ent usaldusväärse vihje, et mis ja kus.”
„Näiteks sina?”
Hekate muigas, võttis klaasi vastu, pööras oma laia ahtri Bonuse poole ja kummardus binokli kohale. „Nüüd pannakse veoauto maha.”
Bonus tõusis ja läks aknale. „Ütle, miks sa ise Swenole vastu ei astu, selle asemel et ainult pealtvaataja olla? Peale selle, et vabaneksid oma ainsast konkurendist, saaksid neli ja pool tonni kvaliteetset amfetamiini, mida tänaval kui paljude miljonite eest müüa?”
Hekate võttis šampanjaklaasist lonksu, tõstmata pilku binoklist. „Krug,” ütles ta. „Seda peetakse parimaks šampanjaks. Nii et ma joon ainult seda. Aga kes teab? Kui mulle mõnda teist pakutaks, hakkaks see mulle ehk maitsema ja ma vahetaksin marki.”
„Sa ei taha, et turg saaks maitse suhu millestki muust kui sinu nõiakeedusest?”
„Minu religioon on kapitalism ja mu usutunnistus vaba konkurents. Aga iga inimese õigus on järgida oma loomust ja võidelda monopoli ja ülevõimu eest maailmas. Ja ühiskonna kohus on võidelda meie vastu. Me kõik mängime oma rolli, Bonus.”
„Täitsa nõus.”
„Tasa! Nüüd antakse raha üle.” Hekate hõõrus käsi. „Showtime …”
Duff seisis välisukse taga, käsi lingil, ja kuulas oma hingetõmbeid, püüdes meestega silmsidet saada. Nad seisid kitsal üles viival trepil tema taga reas. Ja tegelesid, kes millega. Relva kaitseriivist vabastamine. Viimane nõuanne paarilisele. Viimane palve.
„Kohver on üle antud,” hüüdis Seyton ülalt teiselt korruselt.
„Läks!” hüüatas Duff, lükkas ukse lahti ja surus end vastu seina.
Mehed trügisid temast mööda ja astusid pimedusse. Duff järgnes neile. Tundis pealael vihma. Nägi liikuvaid kogusid. Nägi, et paar tsiklit on mootorratturita. Tõstis megafoni suule.
„Politsei! Jääge paigale, käed üles! Ma kordan, siin on politsei, jääge …”
Esimene lask purustas tema selja taga ukseklaasi, teine näksas ta püksisääre sisekülge. Siis kostis sellist popsumist nagu siis, kui ta lapsed laupäevaõhtul plaksumaisi tegid. Automaat. Oh, raisk.
„Lase!” röögatas Duff, viskas megafoni käest, hüppas kõhuli, püüdis püstolit õigesse asendisse seada ja märkas, et on maandunud veelompi.
„Ära tee,” kõlas sosistav hääl tema kõrvalt. Duff tõstis pilgu. See oli Seyton. Ta seisis liikumatult, püss käes rippu. Kas ta saboteeris operatsiooni? Kas ta oli …?
„Nad said Sivarti kätte,” sosistas Seyton.
Duff pilgutas silmadest porivett ja libistas pilgu edasi, sai ühe Norse Rideri kirbule. Aga mees istus rahulikult mootorrattal, püss palges, ega tulistanud. Mis kurat toimus?
„Kui keegi enam sõrmeotsagi ei liiguta, siis läheb kõik väga hästi.”
Madal hääl tuli väljastpoolt valgussõõri ega vajanud megafoni.
Duff nägi kõigepealt tühja Indian Chiefi mootorratast. Seejärel kahte inimest, kes pimeduses kokku sulasid. Sarvi, mis pikema kiivrilt üles turritasid. See, keda mees enda ees hoidis, oli temast peajagu lühem. Väljavaatega jääda veel pea jagu lühemaks. Saabel, mida Sweno noorukese nooreminspektor Sivarti kõril hoidis, läikis.
Duff tõusis püsti.
„Edasi läheb asi nii,” kõmistas Sweno bassihääl visiiriavast, „et me võtame oma kodinad ja aurame ära. Vaikselt ja rahulikult. Kaks mu meest jäävad maha ja vaatavad, et te mõnd rumalust ei teeks. Näiteks meile järele ei tuleks. Arusaadav?”
Duff tõmbus kägarasse ja tahtis püsti tõusta.
„Mina sinu asemel jääksin porilompi kõhutama, boss,” sosistas Seyton. „Sa oled niigi kõik persse keeranud.”
Duff hingas sisse. Hingas välja. Hingas uuesti sisse. No perset, perset!
„Noh?” küsis Banquo ja libistas optilise sihiku ümmarguse otsaga üle kail tegutsejate.
„Näib, et peame noortele siiski tegevust andma,” ütles Macbeth. „Aga mitte veel. Laseme Swenol ja ta meestel enne lavalt lahkuda.”
„Mida? Kas me laseme nad minema, veoauto ja kogu kraamiga?”
„Seda ma ei öelnud, armas Banquo. Aga kui me praegu pihta hakkame, saame all veresauna. Angus?”
„Jah, boss?” tuli kiire vastus eresinise pilguga poisilt, kelle avalasse näkku olid kirjutatud kõik ta tunded suurte tähtedega ja kelle pikki blonde juukseid mõni muu boss peale Macbethi oleks vaevalt lubanud. Macbeth teadis, et Angus ja Olafson olid saanud väljaõppe, nüüd vajasid nad ainult rohkem kogemusi päriselus. Ja eriti Angus vajas pisut rohkem mehistumist. Tööintervjuul oli Angus selgitanud, et jättis teoloogiaõpingud pooleli, kui taipas, et jumalat ei ole, et inimesed saavad ainult iseennast ja üksteist päästa ja ta peaks hoopis politseinikuks hakkama. See oli Macbethi silmis küllalt hea põhjus, lisaks meeldis talle Anguse kartmatu hoiak, et poiss vastutas oma põhimõtete tagajärgede eest. Aga Angus pidi õppima ka tundeid valitsema ja mõistma, et Kaardivägi koosneb tegutsevatest praktikutest, seaduse mustatöölistest. Et mõttetöö tuleb teistele jätta.
„Mine taha, too auto ja seisa tagaukse ees valmis.”
„Olgu,” ütles Angus, tõusis ja lahkus.
„Olafson?”
„Jah?”
Macbeth vaatas tema poole. Alati paokil suu, susistava s-i, poollahtiste silmade ja politseikooli hinnete tõttu olid Macbethil olnud kahtlused, kui Olafson tema juurde tuli ja anus, et teda Kaardiväkke üle viidaks. Aga poiss tahtis ja Macbeth oli otsustanud talle võimaluse anda, nagu temagi selle omal ajal saanud oli. Sest Macbeth vajas snaiprit, kes üle võtaks, ja kui Olafson ei olnudki teoreetilistes ainetes väga võimekas, siis oli ta erakordselt hea laskur.
„Viimastel laskekatsetel lõid sa selle mehe kahekümne aasta tagust rekordit.” Macbeth näitas peaga pikutava Banquo poole. „Palju õnne, see on kuradima hea saavutus. Sa tead, mis see praegu tähendab?”
„Eh … ei, boss.”
„Tore,