langes aknast sisse teise korruse munsterdamisbüroosse, käele, mis puhkas kuulutusel, millega MS Glamis otsis kambüüsipoissi. Sõrmed olid pikad ja sihvakad nagu klaverikunstnikul, küüned maniküüritud. Kuigi nägu jäi varju, nii et terase pilguga sinised silmad, tugev lõug, kitsad aplad huuled ja nina, mis oli kujult nagu ründevalmis nokk, ei paistnud, säras arm, mis sööstis nagu valge meteoor põiki üle näo laubast lõualuuni.
„Nad on kohal,” ütles komissar Duff ja lootis, et tema mehed narkotalitusest ei kuule tema hääles kerget tahtmatut võbinat. Ta oli kujutanud ette, et Norse Riders saadab narkolastile vastu kolm-neli, kõige rohkem viis meest. Aga ta sai karavanis kokku kaksteist mootorratast, mis pimedusest pikkamisi välja veeresid. Kahel tagumisel oli kaassõitja. Neliteist meest tema üheksa vastu. Ja oli põhjust arvata, et Norse Riders on relvastatud. Hambuni relvastatud. Siiski ei olnud asi jõuvahekorras, mis ta häälepaelad võbisema pani. Vaid selles, et Duffi ülim soov oli nüüdsama täitunud. Konvoid juhtis tema, viimaks ometi oli ta käeulatuses.
Ta ei olnud end palju kuid näidanud, aga ainult ühel inimesel oli säärane kiiver ja punane mootorratas Indian Chief, mis oli kuulu järgi üks viiekümnest mootorrattast, mis New Yorgi politseiprefektuuril õnnestus 1955. aastal saladuskatte all toota. Kõveral tupel, mis oli kinnitatud tsikli küljele, kiiskas teras.
Sweno.
Siit-sealt oli kostnud hääli, et ta on surma saanud, teisalt jälle, et ta on pagenud välismaale, võtnud uue nime, lõiganud oma blondid patsid maha ja istub Argentinas terrassil, kus naudib vanaduspäevi ja peenikesi sigarillosid.
Aga siin ta oli. Bande pealik ja politseimõrvar, kes oli koos Seersandiga kunagi pärast maailmasõda Norse Ridersi ellu kutsunud. Nad olid võtnud noori pidetuid mehi, enamiku vabrikutööliste pehkinud barakkidest roiskveest lehkava jõe äärest, ja õpetanud nad välja, distsiplineerinud neid, loputanud neil ajusid, kuni nad moodustasid kartmatu armee, mis koosnes sõduritest, keda Sweno sai enda tarbeks kasutada. Selleks et endale linna allutada, selleks et laienevat narkoturgu monopoliseerida. Ja mingil hetkel paistiski, et Sweno saab asjaga hakkama, igatahes polnud need mitte Kenneth ja peakorter, mis teda takistasid, pigem vastupidi, sealt õnnestus Swenol osta kogu abi, mida ta vajas. Vaid konkurents. Hekate koduvalmistatud narkootikum nõiakeedus oli lihtsalt parem, odavam ja alati külluslikult saadaval. Aga kui anonüümne vihje, mille Duff sai, paika pidas, oli see narkolast küllalt suur, et Norse Ridersi varustusprobleemid tükiks ajaks lahendada. Duff oli lootnud, aga polnud päriselt uskunud, kui luges endale adresseeritud kirjas kirjutusmasinal tipitud lühikesi ridu. See oli liiga uskumatu kingitus. Säärane kingitus, mis – kui seda õigesti hallata – võis saata narkotalituse juhi kõrgemale redelipulgale. Politseiülem Duncan ei olnud veel kõiki olulisi töökohti peakorteris oma inimestega mehitanud. Võetagu või jõukude osakond, kus Kennethi vanal sulil komissar Cawdoril oli õnnestunud oma tooli külge klammerduda, kuna neil ei olnud ikka veel õnnestunud leida konkreetseid tõendeid korruptsiooni kohta, aga see oli ainult aja küsimus. Ja Duff oli Duncani mees. Kui saabusid vihjed, et Duncan võidakse politseiülemaks nimetada, helistas Duff talle Capitoli ja ütles selges, ehkki vahest pisut ülespuhutud sõnastuses, et kui linnavolikogu ei nimeta politseiülemaks Duncanit, vaid mõne Kennethi sabaraku, siis ütleb Duff oma töö üles. Ei saa välistada, et Duncan aimas säärase tingimusteta truudusevande taga isiklikku motiivi, aga mis siis? Duffil oli siiras soov toetada Duncani plaani luua aus politsei, mis teeniks eelkõige rahvast, tõesti oli. Aga ta soovis peakorteris ka kabinetti, mis oleks taevale võimalikult lähedal – kes siis poleks seda soovinud? Ja ta soovis teha väljas oleva mehe pea jagu lühemaks.
Sweno.
Tema oli vahend ja sihtmärk.
Duff vaatas kella. Kellaaeg oli sama, mis seisis kirjas, minuti pealt. Ta toetas sõrmeotsad hetkeks randme siseküljele. Tundis pulsi tuikamist. Enam ta ei lootnud, nüüd hakkas temast usklik saama.
„Kas neid on palju, Duff?” kostis sosistav hääl.
„Küllalt palju, et au oleks suur, Seyton. Ja üks neist nii suur, et kogu maa kuuleb, kui ta langeb.”
Duff pühkis aknalt auru. Kümme närvilist, higistavat politseinikku väikeses ruumis. Mehed, kellel iga päev säärast ülesannet ei olnud. Narkotalituse juhina oli Duff võtnud ainuisikuliselt vastu otsuse kirja teistele mitte näidata ja kasutada selleks reidiks ainult oma üksuse inimesi. Korruptsiooni ja keelekandmise traditsioon oli nii pikk, et ta ei tahtnud riskida. Vähemalt politseiülem Duncanile õigustab ta end nii, kui too küsib. Aga kuigi palju kriitilisi küsimusi ei tule. Eriti kui vead kohale kõigi aegade suurima narkolasti ja kolmteist teolt tabatud Norse Riderit.
Kolmteist, jah. Mitte neliteist. Üks neist jääb lahinguväljale. Kui võimalus avaneb.
Duff pigistas hambad kokku.
„Sa ütlesid, et neid tuleb ainult neli või viis,” ütles Seyton, kes oli tulnud aknale.
„Hirm nahas, Seyton?”
„Ei, aga sinul võiks olla, Duff. Sul on siin ruumis üheksa meest ja lahingukogemus on ainsana minul.” Ta lausus seda häält tõstmata. Ta oli kõhn, sooniline, kiilaspäine mees, kes oli politseis töötanud Duff ei teadnud, kui kaua, teadis ainult, et ta oli seal olnud ka siis, kui Kenneth oli politseiülem. Duff oli üritanud Seytonist lahti saada. Mitte sellepärast, et tal mehe vastu midagi konkreetset oli, aga tolles oli midagi, mida Duff ei osanud sõnastada ja mis tekitas temas tugevat vastumeelsust.
„Miks sa Kaardiväge ei kutsunud, Duff?”
„Mida vähem asjaosalisi …”
„… seda vähematega pead au ja kuulsust jagama. Sest kui ma ei eksi, siis on see kas kummitus või Sweno isiklikult.” Seyton viitas peaga Indian Chiefi mootorratta poole, mis peatus MS Leningradi landgangi ees.
„Kas te ütlesite Sweno?” kõlas nende tagant pimedusest hirmunud hääl.
„Jah, ja kuraditosin lisaks,” ütles Seyton valjusti, pööramata Duffilt pilku. „Vähemalt.”
„Kurat küll,” pomises keegi teine.
„Äkki peaksime Macbethile helistama?” küsis kolmas.
„Kuuled?” ütles Seyton. „Isegi su oma mehed tahavad, et Kaardivägi meid välja vahetaks.”
„Pea suu!” kähvas Duff. Ta keeras ringi ja näitas näpuga kuulutusele seinal. „Siin seisab, et MS Glamis seilab reedel kell kuus null null Capitoli ja otsib kambüüsi meeskonda. Te olete selle ülesandega nõustunud, aga samas annan teile vaba voli end hoopis laevale munsterdada. Tasu ja toit olevat parem. Käed püsti!”
Duff kissitas pimeduses silmi nägudeta, liikumatute kogude poole. Püüdis vaikust lahti mõtestada. Kahetses juba, et oli neile väljakutse esitanud. Sest mis siis, kui nad tõepoolest käe tõstavad? Enamasti katsus ta end mitte panna olukorda, kus sõltub teistest, aga praegu vajas ta kõiki mehi enda ees. Tema naine ütles, et ta eelistab tegutseda üksi, sest talle ei meeldi inimesed. Tal võis õiguski olla, aga tegelikult oli asi vastupidi. Et tema ei meeldinud inimestele. Mitte et nad teda aktiivselt poleks sallinud, aga midagi paistis seal olevat, midagi tema iseloomus, mis inimesi eemale tõukas. Aga ta ei teadnud, mis see on. Tema välimus ja enesekindlus mõjusid teatud tüüpi naistele ligitõmbavalt, ta oli viisakas, suurte teadmistega ja intelligentsem kui enamik tema tutvusringkonnas.
„Mitte keegi? Tõesti? Väga hea, siis teeme, nagu plaanitud, aga paari väikese muudatusega. Seyton läheb oma kolme mehega paremale, kui me väljume, ja katab väljas tagumisi. Mina lähen oma kolme mehega vasakule. Aga sina, Sivart, tormad kohe vasakule, valgusest eemale, ja teed pimeduses ringi, kuni jõuad Norse Ridersi selja taha ja seisad landgangile, nii et keegi ei saaks põgeneda ega pardale minna. Arusaadav?”
Seyton köhatas. „Sivart on kõige noorem ja …”
„… kõige kiirem,” katkestas teda Duff. „Ma ei küsinud, mida teisiti teha, vaid tahtsin teada, kas mu sõnad on arusaadavad.” Ta vaatas ilmetuid nägusid enda