et teha palju raha, tuleb üles leida inimesed, kes oskavad masside käitumist ette näha ja enda pilli järgi tantsima panna. Tegelased nagu Ungari päritolu juudi ärimees George Soros, kes oskas 1992. aastal Briti naela kurssi kõigutades ligi miljard dollarit teenida. Huviga märkas Dotty, et paljud taolised geeniused ei ole sugugi ainult rahale orienteeritud. Kasvõi sama Soros, kelle fondi rahaline toetus aitas üheksakümnendatel käivitada tuhandeid ühiskonnaelu ja hariduse arendamise projekte kogu Ida-Euroopas. Missioonitunne? Kindlasti, aga ka puhas nauding rahvaste saatuse juhtimisest – ajaloolises perspektiivis ehk üsna vähe, kuid väga palju üksikisiku mõjuvõimu mõttes, kes pole president, peaminister ega hirmuvalitsejast kindral. Kuidas taolisi inimesi kontrolli all hoida?
Majandusteadus oli MIT-is – Massachusettsi Tehnikainstituudis – õieti klassi veidrik, liipjalaga poiss, kes arvab endast liiga palju. Kõik lahedad lapsed õppisid arvutiteadust, rakendusfüüsikat, geenitehnoloogiat. Dotty valis majanduse, sest loogiliselt võttes asus see kõige lähemal rahale. Häiris vaid tõik, et vanemad Jānis ja Nora kiitsid tema valiku heaks. Dotty ei kuulunud nende noorte hulka, kes on automaatselt kõige vastu, mida vanem põlvkond arvab, kuid analüütiliselt mõteldes oli selge, et inimloomusele on omane elunägemuse tsementeerumine. Noored kahtlevad ja otsivad, vanad muutuvad enesekindlaks – alul põhjendatult, hiljem automaatselt. Kui ta enda valitud distsipliini piinliku positsiooni ära nägi, tundus ebaratsionaalne kurssi vahetada. Lõppude lõpuks polnud finantsid ja ärijuhtimine maailmast kuhugi kadunud, lihtsalt mõnes muus valdkonnas oli gravitatsioon nõrgem ja tõusuvõimalused kiiremad.
Ühiselamu kihas mitte-Lääne üliõpilastest. Lätit ja teisi Balti riike oli Nõukogude Liidus alati rohkem Läände kuuluvateks peetud. Nüüd avastas Dotty ennast idaeurooplaste hulgast, kes reaalainete tundmise poolest oleksid pidanud liigituma nohikute hulka, kuid kelle joomisharjumused ja eneseteadvus tekitasid Lääne noortes ettevaatlikku võõrastust. Idaeurooplased pidasid loomulikuks, et raudse eesriide langemise järel kuulub aastakümneid ligipääsmatu osa planeedist neile, mitte kahvanägudest pärismaalastele, kes olid vahetanud Smithi ja Wessoni spordiklubi liikmepiletiks ning plaanvankri nahkpolstriga sport- ja vabaajaautoks.
Õigustatult pidasid idaeurooplased ennast targaks ning nende tarkuse allikaks oli haridus. Hindude tarkuse allikaks oli mass. Lääne ülikooli pääsemine oli haruldasem kui loto peavõit, jumalik ettemääratus, liivatera sattumine limuse kotta, pärli sünd. Hindud hoidsid omaette, sõid ühes lauas ning peitsid tutvustamise ajal parema käe selja taha. Sellegipoolest võeti neid laudkondade kaupa tööle, HR-töötajad – inimressursside pehmed füürerid – ja uued ülemused surusid nende vasakut kätt ning suunasid nad töölaua taha. Sündinud massist, kujunesid nad rahvaks, kelle oskused toitsid uut Egiptimaad ning kelle Mooses oli alles sündimata.
Mõistnud reaalteaduste jõudu, võttis Dotty juurde füüsikat ja matemaatikat, vilistades sellele, et tal majandusteaduskonna õppejõududega mingit kontakti ei tekkinud. Pärast püssirohu kasutuselevõttu oli kuningate muskliramm järk-järgult tähtsuse kaotanud, võimuohjad libisenud kaubakompaniide kätte, kellega suutsid konkureerida vaid usujuhid. Suurte sõdade ajal võisid rusikad taas võimu haarata, ent üha lühemaks ajaks. Sestap olid majandusinimesed veendunud, et nende kontrolli all on inimkonna edasipürgimine ja kõik, mis selles on kasulikku. Uue tehnoloogia eest maksti üüratuid summasid. See, et inimesed nagu Jim Clark, Bill Gates ja Steve Jobs olid inseneridele uskumatult tugeva positsiooni välja võidelnud, oli kurioosum, midagi kahe peaga vasika sarnast. Otsingumootor Google, mille Sergey Brin ja Larry Page olid äsja turule toonud, tundus äriseltskonnale nohikute tööriistana.
Kraadiõppe ajal trügis Dotty praktikale investeerimispanga Stratton Muller Securities California osakonda. „Me oleme siin ladna suhtumisega,“ ütles HR-töötaja. „Päikeseline California.“ Kõrghoone kolm korrust, kus pank pesitses, olid mehitatud tumehallide ülikondade ja pükskostüümidega. Igal korrusel tegutses secretarial pool – sekretariaat – ning viimasel korrusel eraldi typing pool – masinakirjaosakond –, mida kutsuti laudaks.
Olulise osa sekretäride päevast võttis kaarduvate faksipaberirullide, õhukesele paberile trükitud e-kirjade ja joonistega ringi jooksmine. Väiksemadki ülemused lugesid ettekanded diktofonile, lasid masinakirjutajatel ümber tippida, parandasid väljatrükki pastaka ja markeriga ning saatsid tagasi vormistamisse. Dottyle, kes ei kujutanud oma elu arvutita ette, tundus see totter, ent ta sundis ennast naljatamisest hoiduma. Miski ei kinnitanud veel teadusliku piisavusega, et uus tehnoloogia tõepoolest muudab maailma ja võimusuhteid, mitte ei asu lühikeste kuulsuseminutite järel lavatööliste nimetusse massi.
Inimesed, kes lugesid väljatrükitud e-kirju, käsutasid astronoomilisi rahasummasid. Tehnoloogiainimesed, kellega Dotty seltskonnas rääkima sattus, suhtusid sellesse hämmastava ükskõiksusega. Tuhat dollarit, sada tuhat dollarit, sada miljonit dollarit – inseneridele olid need kõigest kümme astmes n ning millegipärast paistsid nad arvavat, et pole midagi lihtsamat, kui muutujale n väärtuse andmine. See, et n-i väärtuse määrab tehnoloogia kasutajate hulk, ei morjendanud insenere karvavõrdki. Nagu Dottygi, ei teadnud nad õieti, kuidas mõtlevad eriilmelised inimesed massina.
Investeerimispanganduses olid Dotty kolleegid seevastu absoluutselt kindlad selles, et nad mitte ainult ei tea masside samme ette, vaid oskavad neid suunata, mis siis, et seda hämmastavat kunsti valdasid üksikud võlurid, kelle edu sõltus tihtilugu rohkem õnnest kui teadmisest. Kindlasti oli jagunud võlureid Stratton Mulleri käivitajate hulka, kuid nad olid nagu kopskalad, kes peatusid rannal, et tuhandeid aastaid enda üle uhked olla, sel ajal kui nende kaaslased astusid järgmised, hirmutavad ja rasked sammud.
Peagi oli Dotty veendunud, et tema otsesed ülemused ei suudaks börsikauplemise vabas looduses iseseisvalt päevagi toime tulla, kui neil ei oleks selja taga vanemate ja suuremate kopskalade kogutud ressursid, milles kõige tähtsam oli klientide piiritu usalduskrediit. Vastuolulisel kombel oli ainus, millesse fondijuhid uskusid, matemaatika ja arvutustehnika. Nad olid harjunud enda läbikukkumisi alluvate kaela ajama ning uskusid isegi, et just kehvade töötajate pärast püsivad tulemusnäitajad vaevu lubatud piirides. Teatud mõttes oli neil õigus – Stratton Muller püsis vee peal alama astme töötajate meeleheitlike ponnistuste tõttu.
Teismelisena oli Dotty lugenud Argentiina kirjaniku Jorge Luis Borgese novelli impeeriumist, mille kartograafidel kästi luua impeeriumi täpne kaart. Täieliku täpsuse nõudmine tähendas, et kaart loodi üks ühele mõõtkavas. Kui impeerium hukkus, tilpnes kaardi tükke veel kaua puude ja põõsaste küljes ning rohtukasvanud maanteedel. Kui hästi sobis täpse maakaardi allegooria matemaatiliste majandusmudelite põhimõttelist viga illustreerima! Mudelid ei saanud iialgi olla piisavalt täpsed. Stratton Mulleri juhtkond oli veendunud, et ebatäpsus on miski, mille peavad lahendama „valdkonna inimesed“. Vigade vältimiseks nõuti mudelite rangemat rakendamist. Ehkki ülikoolides äri ja majandust õppinud vanemad kolleegid pidasid ennast arvuinimesteks, tekitas korrutustabel paljudes neist ebakindlust.
Dotty matemaatiline mõtlemine paistis eredalt silma. Nii eredalt, et juhtkond võttis ta püsivalt tööle ning saatis üldise kergenduse saatel tumedale poolele – kahtlase rahva hulka, kellest sõltus, millise diagonaaliga ekraan jõudis kellegi töölauale, kes hooldasid masinakirjutajate ruumi taga, kontori perifeerias asuvat undavate konditsioneeridega Alaskat, kus töötasid serverid ja kus kitsas seltskond korraldas metsikuid pidusid, mida ilmestasid videomängud, Stolichnaya viin ja keeruliste kontrolleritega juhitav diskovalgustus.
Juhtumisi lõid need samad inimesed algoritme, mis tegid ära aina suurema jupi fondijuhtide tööst. Kuni turg liikus rahulikus tempos, toimisid need hästi, kuid Dottyl tekkis kiiresti tunne, et suuremate kõikumiste puhul kaotas Stratton Muller raha rohkem, kui riskide maandamine väärt oli. Programmeerijate arvates ei olnud algoritmid ei head ega halvad, vaid võimalikult ligilähedased sellele, mis rahuldas vastuolulisi tellimusi esitavaid inimesi, kes neile palka maksid. „Nad on sümfooniakontserdil kõrvaklappidega,“ rääkisid Dotty uued sõbrad, tutvustades teda künismi, reivide ja MDMA-ga.
Dotty kasvas teadmises, et inimene peab alati andma endast parima ja talitama enda veendumuste kohaselt. Pigem tuleb loobuda kliendi rahast kui teha kehva tööd. Ei, mõtles ta, Howard Roark oli