Ta rabas Dizzyt väitega, et üüratutest loodusmassiividest hoolimata puudub tänapäeva ameeriklasel side mittetehisliku loodusega. Tõestamaks vastupidist, kutsus Dizzy ta nädalalõpuks Guadalupe’i mägedesse Texases – „Ära muretse, me saame võtta perekonna reaktiivlennuki“ –, kohta, kus Dizzy oli käinud väikese poisina.
Paari tunni järel olid mehe matkasaabastes jalad lootusetult ära hõõrutud, kuid ta püüdis teha head nägu, kui tenniseid kandev Dotty kippus tal eest ära kablutama. Šokeerinud kaaslast tundmatute pohlalaadsete marjade maitsmisega, võttis Dotty ennast esimese mägijärve juures alasti ja läks ujuma, vähemalt pealtnäha täiesti ükskõiksena mehe suhtes, kes vaatas teda nagu kass, kelle ette on just pandud pirakas kausitäis krõbinaid, kuid kes ei taha välja näidata, et krõbinad on talle meele järele. Edasist polnud Dotty teadlikult kavandanud, ent kõik, mis juhtus, oli tema meelest igati loogiline ja sugugi mitte vastumeelne.
Pulmas polnud mingit kahtlust, et Dizzy naissoost sugulased pidasid teda idaeurooplasest kullakaevuriks. Mehed vaatasid Dizzyt alguses kahjurõõmsalt – pruudi rinnaümbermõõt ega muud parameetrid ei pakkunud nende endi modellikataloogi-naistele konkurentsi. Ent just see, ühes Dotty otsekohese kõnemaneeri ning rahandus- ja tehnoloogiateadmistega, tõstis ta Texase papide silmis erilisse klassi.
Tihti oli ta peaol ainus naine, keda kutsuti endi hulka, mitte ei saadetud sõbraliku, kuid ühetähendusliku fraasiga köögitoimkonda või lastekarja ohjeldama. Varsti sai huvitavast vestluskaaslasest midagi palju tähtsamat – Dizzy tulevase troonipärija asemel, keda Huntide suguvõsa kannatamatult ootas, sündis Gaard Equities Management. Nime sai investeerimisfond Dotty öökapil seisnud raamatult. Õnneks oli keegi asutajatest taibanud tähelepanu juhtida, et Soren kõlab õige halvasti ja pikk nimi veelgi halvemini.
Fond loodi suures osas papa Hunti ja tema semude rahaga, töösse kaasati lisaks Dizzy ja Dotty valitud inimestele rahastajate lapsi ja onupoegi, kuid fondi tootlus oli segavatest asjaoludest hoolimata oluliselt parem kui turu keskmine – majandustsükli tõusufaasis toimis Dotty kopeerimismeetod hästi.
„Ma ei ole ennast kunagi varem tundnud nii ebakindlalt,“ ütles Dizzy paariaastase harmoonilise kooselu järel. Ja ta ei pidanud silmas Gaard Equitiesi strateegia liiga head õnne, mis Dottyt rahutuks tegi, vaid nende suhet.
Dotty ei suutnudki lõpuni lahti mõtestada, mis teda ennast häiris. Ükskõik, milliseid praktilisi või emotsionaalseid põhjuseid oskab isik välja tuua, on siiski mõnevõrra kummaline olla abielus ja mitte tahta lapsi. Üpris tõenäoliselt on viga kahes inimeses, mitte ülejäänud maailmas. Esimest korda elus tabas Dotty ennast kõrvalsuhetest mõtlemas. Ühtegi tehnilist põhjust selleks polnud. Ta tegi mõtte teoks ega püüdnudki seda Dizzy eest varjata, tekitades viimases õõva. Petta kõrgharidusega naftakeemikut, kellel on endiselt keskkoolisportlase välimus ja kes pärib üüratu varanduse? See on loomuvastane tegu, barbaarsus, milleks on võimeline ainult psühhopaat.
Pärast lahutust ostsid kompanjonid Dotty Gaardi osanike hulgast välja. Tema osa oli niigi kesine ning sõnaõigus ettevõttes algusest peale nõukogu käes. Lapsena oli Dotty fantaseerinud maailmast, mille valitseja ta oleks. Ta oli kaalunud kuninga, mugavleva rantjee ja miljonäri karjääri. Ja nüüd järsku oligi tema käsutuses mitu miljonit dollarit puhast raha, mida maksunõustajate taltsutatud maksuamet polnud oluliselt kahjustanud.
Dotty ei lugenud seda kullakaevaja õnneks. Texase rahadeta oleks ta liikunud edasi aeglasemalt, muud midagi. Ka Dizzy papa ja tolle semud said Gaardiga rikkamaks. Ning Dizzy isikliku rahakoti kallal Dotty lahutades ei käinud – miski, mis tekitas mehe suguvõsas austust, aga ka kahtlusi naise terves mõistuses.
Umbes sel ajal kohtaski ta Paavo E. Sundqvisti – kõhukat, kiilanevat, punakate udemetega näol, kaelal ja kõrvadel, alati meelaid märkuseid poetavat, kord hämmastavaid keele- ja kultuuriteadmisi välja näitavat, kord talumatu soome aktsendiga kõnelevat mehikest, kes oli igas mõttes sobimatu korporatiivse Ameerika kõnepruugi, söömis- ja joomisharjumustega. Ometi viibis lihavaid huuli matsutav ülekasvanud päkapikk peol, kuhu lihtsurelikul polnud asja. Pressinud kiiresti välja, et Dotty on lätlane, tõstis Sundqvist rõõmsalt irvitades kaks sõrme ülahuulele ja poolenisti sosistas, poolenisti skandeeris „Lej litrā!“ – „Vala liiter!“, nagu ütlesid „Heil Hitler!“ asemel lätlastest Waffen-SS’i sõdurid, kellest paljud põlastasid neile kommunismivastaseks võitluseks relvad andnud natse.
Üheksakümmend üheksa inimest sajast oleks seepeale viisakalt noogutanud ja, klaas näpu otsas, edasi kõndinud, kuid Dotty nägi pajatsikuue põues tuksumas südant, mis jätab iga kord takti vahele, kui härra Sundqvist püüab ärikaaslast haneks tõmmata. Mõnikord on härra Sundqvist oma südamest tugevam, mõnikord mitte. Ja see ei sõltu ainult sellest, kas härra Sundqvistil on parasjagu raha või „rahadega vahed sees“ – seda, et tal on raha otsas, ei tunnista südameomanik kunagi.
„Paavo, kui sa tahad mu sõber olla, räägi mulle mõni saladus,“ provotseeris Dotty.
Varjamatult tänulik talle antud võimaluse eest, rääkis higistav ja püsimatult jalalt jalale tammuv Paavo lõuna-aafriklasest, kes oli teeninud veebimaksete lahenduse müügiga mitmesajakordse fuck-you-money ning selle asemel, et korraliku inimese kombel rahule jääda ja modellihaaremi tagumikelt kokaiini ninna tõmmata, põletab varandust kosmosetranspordi ja elektriautode arendamisele.
„Kõik on ülimalt kahtlane,“ lausus Paavo, vaheldumisi mõlemat silma pilgutades, „kuid ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma.“ „Ma arvan, et sa peaksid temaga kohtuma“ – seda käibefraasi oli Dotty iiveldamaajavalt palju kuulnud, ent lause esimest osa siiani mitte, vähemalt mitte inimeselt, kes tahab midagi müüa.
„Ja milline on sinu roll?“
„Mina olen vasilitaator,“ defineeris Paavo end, kasutades kõige õudsemat soome aktsenti. Ja tõesti, tema kaudu tutvus Dotty Ventersite perekonnaga ning sai osa teise aastatuhande algusaastate ühest suurimast äriseiklusest. Millist kasu Paavo mitmekesisest kosjamooritööst sai, jäigi Dottyle hämaraks – võimalik, et Paavot hoidsid vee peal ettevõtluse toiduahela madalamatelt lülidelt võetud võlad ning kaitses tõsiasi, et peale ajuti vastikuks minevate naljade ei kandnud suured kalad temaga seoses kahjusid.
Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, peab Paavo Dottyt endiselt sünnipäevadel meeles – püüab võtta videokõne või saadab lõhnafoniga imala jasmiinipahvaku, mis muutub hetkega lahustava kohvi nüriks lõhnaks. Miks meenub talle Paavo? Dotty aimab, et see pole niisama. Ei, ta ei usu endeid, vaid inimaju hämmastavat võimet luua seoseid veel enne, kui aju omanik on nende vajalikkuse lahti mõtestanud või neid üldse teadvustanud.
„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks,“ ütles isa. Talle ei meenunud, et vanemad oleksid nii poeetiliselt väljendunud. Salacgrīva-käike mäletas ta hästi, neis oli tubli annus rituaalsust, kuigi perekonnatraditsiooniks olnuks neid liig nimetada.
Kui saaks ometi päriselt puhata, vabaneda rahutusest ja tegutsemistahtest! Groteskne mõte siin, Antibes’is, asulas, mida külastavad kümned tuhanded turistid kuus. Ülerahvastatud hotellid, möbleeritud korterid – vähesed oskavad unistadagi tagasihoidliku ilmega kahekorruselisest villast kõrvalises Saramartelis, kõrge valgekslubjatud tellismüüri taga, pikkadest õhtutest, mida saadab meretuule sahin piiniate ja kääbuspalmide võrades. Elisa oli viiene, kui Dotty maja ostis – Antipin peab ometigi saama aastaringselt Antibes’is elada, oli Aivar peale käinud.
Riiulite kaupa raamatuid, kastitäied sauternes’i, külalised, retked üürijahiga, ujumine, lasketiirud ja kardirajad, maitsetaimede ja rooside kasvatamine – kangelaslikult on Dotty püüdnud puhata, keskenduda lastele ja mehele. Raha pärast ei pea ta enam muretsema. Prometheus Inc, millest ta börsiedu kõrghetkel lahkus, tegi ta rikkamaks kui Dizzy Ozzy papa või tolle semud.
Mida arvata nendest kummalistest kõnedest, mis ei ole ju eraldi võttes sugugi kummalised? Juhus, Dotty, puhas matemaatika. See, et kõned tulid, on sama tõenäoline, et neid eile ei tulnud. Või ei tulnud ühte täna ja teist homme. Isegi kui Serge