ei maeta koos temaga.
Sõrmust ümber nimetissõrme keerutades nägi Jenny vaimusilmas vanaema käsi, tugevaid ja kindlaid, kui need tainalasu kallal töötasid, või õrnu ja kergeid, kui need tütretütre põske paitasid või otsaesisel palavikku mõõtsid.
Jenny libistas sõrmuse sõrme ja surus käe rusikasse. Tal oli ka oma abielusõrmus, antud ja vastu võetud peadpööritava lootusrikkusega, kuid mida ta kunagi kandnud polnud. Praegu asus see alumises sahtlis, mida ta iialgi ei avanud.
Sellel sametmustal tunnil oli raske mitte hakata kokku lugema teda tabanud kaotusi – ema, kes läks minema, kui Jenny oli väike. Siis Jenny vanaisa ning lõpuks, ja ehk kõige olulisem inimene, mamma.
Sellest, kui ta vanaemaga hüvasti jättis, oli möödunud vaid paar nädalat. Pärast esialgset kaastundekõnede ja külastuste virvarri oli saabunud vaikus ning Jenny tundis üdini välja – ta oli päris üksinda. Jah, tal olid olemas hoolivad sõbrad ja kolleegid, kes olid talle sama kallid kui perekond. Kuid Jennyt kui oma tütart kasvatanud vanaema püsiv kohalolek oli kadunud.
Harjumusest salvestas ta sülearvutis tehtud töö. Siis tõmbas ta hommikumantli tihedamalt ümber, läks akna juurde ning surus end sügavasse talveöösse vaatamiseks vastu külma klaasi. Lumi kustutas maastikul olevad teravad nurgad ja värvid. Vahtra tänav oli keset ööd täiesti inimtühi ning mattunud kvartali keskel asuva üksiku tänavalambi hallvalgesse kumasse. Jenny oli siin elanud terve elu, seisnud lugematul arvul kordi täpselt samas kohas ja oodanud… mida? Et midagi muutuks. Algaks.
Ta ohkas rahutult ning ta hingeõhk jättis aknale uduse jälje. Õrnad lumeebemed olid muutunud tihedalt tänavalambi valguses ringi keerlevateks helvesteks. Jenny armastas lund, oli seda alati armastanud. Silmitsedes valge lumevaibaga kaetud naabruskonda, võis ta hõlpsalt silme ette manada, kuidas ta lapsena koos vanaisaga kelgumäele läks. Tal oli kombeks Flexible Flyeri kelku nööripidi enda järel tirides ühest augusarnasest jalajäljest teise hüpata ning niimoodi sõna otseses mõttes vanaisa jälgedes käia.
Kogu oma lapsepõlve oli Jenny veetnud koos vanavanematega. Nüüd kui nad olid läinud, polnud enam kedagi, kes mäletaks, vaataks talle otsa ja ütleks: „Tuleb sulle meelde see kord, kui sa...“
Ema oli ära läinud, kui Jenny oli neljane, ning isa oli täiesti võõras inimene, kellega ta oli tutvunud alles kuus kuud tagasi. Jenny pidas seda omamoodi õnnistuseks. Nii palju kui ta oma bioloogiliste vanemate kohta teadis, ei olnud kumbki neist võimeline last sedavõrd hästi üles kasvatama kui Helen ja Leo Majesky.
Mingi hääl – mütsatus ning seejärel kriipiv heli – pani ta võpatama ning äratas mõtetest. Ta kallutas pead, kuulatas ning otsustas siis, et küllap oli tegemist olnud paksu lume või jääpurikate reaga, mis katuselt alla sadasid. Alles täiesti üksi jäädes on võimalik aru saada, kui vaikne üks maja olla võib.
Vanaema surmast saati ärkas Jenny keset ööd, pea täis mälestusi, mis üleskirjutamist anusid. Nagu söögilõhnad, tundusid needki alguse saavat vanaema köögist. Jenny oli kogu elu päevikut pidanud või märkmikusse kirjutanud ning viimase paari aasta jooksul oli tema harjumusest välja kasvanud Avaloni Teatajas kord nädalas ilmuv veerg – segu retseptidest, köögitarkustest ja naljalugudest. Pärast mamma surma ei saanud Jenny enam fakte üle kontrollida või lasta tal meenutada mõnda koostisosa või küpsetustehnika algupära. Jenny oli nüüd üksi ja ta kartis, et kui jääb liiga kauaks ootama, lähevad tal asjad meelest.
See mõte pani ta tegutsema. Jenny oli tahtnud üles kirjutada vanaema iidvanu retsepte, mõned veel poola keeles ja kirjutatud haprale kollaseks tõmbunud paberile. Retseptid olid kogutud sahvris asuvasse riiviga teekarpi, mida ei olnud aastaid avatud. Eirates tõsiasja, et kell oli nüüd juba pool neli hommikul, suundus Jenny alumisele korrusele. Sahvrisse astudes lõi ninna valusalt tuttav lõhn – vanaema vürtside, jahu ja teraviljade aroomid. Vana metallkarbi järele küünitades tõusis ta kikivarvule. Seda riiulilt maha tõmmates kaotas ta tasakaalu, pillas karbi ning selle sisu prahmatas ta pulstunud toasussides jalgadele.
Ta lasi kuuldavale sõna, mida ta mamma eluajal kunagi öelnud ei oleks, ning kõndis ettevaatlikult kikivarvul, et mitte mõnele vanale ja haprale dokumendile peale astuda. Nüüd oli tal vaja taskulampi, sest pimedas sahvris ei olnud elektrit. Ta leidis sahtlist ühe, kuid selle patareid olid tühjad ning ühtegi uut majas ei leidunud. Jenny kaalus küünla süütamist, kuid ei tahtnud, et ainulaadsete, käsitsi kirja pandud retseptidega mõni äpardus juhtuks. Ta nõjatus vastu köögilauda ning pööras silmad taeva poole. „Anna andeks, mamma,“ ütles ta.
Naise pilk leidis suitsuanduri. Ahaa, mõtles ta. Jenny tiris köögitooli selle alla ning ronis üles, avas suitsuanduri, eemaldas kaks AA patareid ja sobitas need taskulambi sisse.
Ta suundus tagasi sahvrisse ja korjas kuivade sügiseste puulehtede kombel krabisevad paberid põrandalt õrnalt üles. Jenny pani lahtised paberid kasti ja tõi need kööki. Vanad märkmed ja retseptid oli poola keeles, mis oli ta vanaema emakeel. Pudedate nurkadega kollakatel lehekülgedel märkas ta luitunud tindiga õrnalt kirjutatud allkirja – Helenka Maciejewski –, mida oli tosin korda tütarlapseliku käekirjaga harjutatud. Tegemist oli vanaema perekonnanimega enne inglispäraseks muutmist. Ilmselt oli ta selle noore pruudina kirjutanud.
Oli asju, mida Jenny oma vanavanemate kohta kunagi teada ei saanud. Mis tundeid tekitas neil, vaevalt lapsepõlve seljataha jätnud vastabiellunutel, lahkumine ainsast kodust, mida nad tundsid, ning uue elu alustamine maailma teises otsas? Kas nad kartsid? Olid põnevil? Kas nad tülitsesid, klammerdusid teineteise külge?
Ta sulges silmad, kui nüüd juba tuttavaks saanud paanikahoog kõhust pihta hakkas, kogu kehast läbi tormas ja vastu rindu surus. Jenny jaoks olid need hood midagi täiesti uut, sünge ja ootamatu asjade kulg. Esimene tabas teda haiglas, kui ta puiselt lähima sugulase kohustusi täitis. Ta oli parasjagu allkirjastamas järjekordset blanketti, kui vasaku käe sõrmed tuimaks muutusid ning ta kõrist kinni haaramiseks pastaka pillas.
„Ma ei saa hingata,“ ütles ta ametnikule. „Ma arvan, et mul on südamerabandus.“
Tonawandast pärit väsinud olemisega arst oli Jennyt läbi vaadates olukorda selgitades rahulik ja kaastundlik. Oli tavaline, et emotsionaalsele traumale järgnes füüsilise reaktsioonina intensiivne paanikahoog, mille sümptomid olid sama tõsised ja hirmutavad kui iga teise haiguse puhul.
Sellest hetkest alates oli Jenny sümptomitega lähedalt tuttavaks saanud. Praktiline ja mõistlik Jenny Majesky ei pidanuks alluma millelegi nii kontrollimatule ja ebaratsionaalsele kui paanikahoog. Erakordselt ebameeldiv aisting sibas ta kõrile lähemale nagu kari ämblikke ning ta ei saanud selle vastu midagi ette võtta. Süda tundus rinnus paisuvat.
Silmades meeletu pilk, vaatas Jenny otsivalt ringi ja mõtles, kuhu ta arsti antud tabletipurgi jätnud oli. Ta vihkas tablette peaaegu sama palju kui paanikahooge. Miks ei oleks ta võinud kõigest kiiresti üle saada? Miks ei saanud ta lihtsalt maha rahuneda, juua tassi kanget kohvi ja maitsta vanaema aprikoosimoosiga kolach’e?
Vähemalt aitaksid need mõtteid kõrvale juhtida. Praegu, keset ööd. Üks väheseid kohti Avalonis, kus ta võinuks leida kellegi kell neli hommikul ärkvel, oli Sky Riveri pagariäri, mille asutasid 1952. aastal tema vanavanemad. Helen spetsialiseerus puuviljade ja kohupiimaga täidetud kolach’idele ning kookidele, mis olid linnakeses legendaarseks saanud. Tema küpsetised olid nõutud kaup linnaväljaku servale koondunud restoranides ja väikestes kohvikutes, kus pakuti süüa New Yorgist Avaloni saabunud, jahedaid rohelisi suvesid või lõõskavaid sügisvärve nautima tulnud nooblitele turistidele.
Nüüd oli Jenny pagariäri ainuomanik. Ta pani kiirustades riidesse ning tõmbas kiht kihi järel selga fliisist aluspesu, ruudulised kokapüksid ja paksu villase kampsuni, kõrged soojad saapad, suusajope ja mütsi. Mingil juhul ei olnud tal kavatsust autoga minna, mitte enne, kui lumesahk oli oma ringi ära teinud. Pealegi oleks auto garaažist väljaajamine vajanud sissesõidutee puhtakskühveldamist, aga sellest oli tal lõplikult villand. Pagariäri asus linna keskel peaväljakul, kodust vaid kuue tänavavahe kaugusel. Paari minutiga on ta kohal. Ja võib-olla hoiab pingutus paanikahoo