murdnud. Veel karjumist, veel rohkem tulekindlas vormis mehi, kes tema poole jooksid ja kätega vehkisid. Pask, mõtles Rourke. See oli rumal, kuid mitte kõige lollim asi, mida ta teinud oli, kaugeltki mitte. Parkat nina ja suu ette tõmmates läks ta majja.
Ta oli selles köögis olnud mitmeid kordi, kuid praegu meenutas ruum kollast pöörist ja oli peaaegu äratundmatu. Ning polnud midagi, mida hingata. Ta tundis, kuidas tuli õhu kopsudest endasse imes. Ta proovis Jennyt hüüda, kuid ei suutnud ühtegi heli kuuldavale tuua. Linoleum põrandal mullitas ja sulas ta jalge all. Trepile viivast ukseavast oli saanud piklik põlev auk, kuid sellele vaatamata suundus mees sinnapoole.
Õlale langenud tugev käsi tõmbas ta tagasi. Rourke proovis kätt maha raputada, kuid paar sekundit hiljem langes miski – võib-olla ülemise korruse käsipuu – raginaga alla ning paiskas laiali tuld ja krohvi. Tuletõrjuja lükkas ta tagauksest välja. „Mida kuradit sa teed?“ karjus ta. „Boss, sa pead välja minema. Siin ei ole ohutu.“
Rourke’i kõri kõrbes, ta ahmis õhku ning hakkas siis köhima. „Ära märgi. Kui sina kedagi sisse ei saada, lähen ma ise.“
Tuletõrjuja – staabiülem, keda Rourke vaevalt tundis – sättis end ta ette seisma. „Ma ei saa lasta sul seda teha.“
Rourke’is sähvatas viha, ebaratsionaalne ja terav. Ühe kiire liigutusega lükkas ta mehe tee pealt eest. „Astu kõrvale,“ haugatas Rourke.
Tuletõrjuja ei öelnud sõnagi, lihtsalt astus, käed üles tõstetud, tagasi, silmad näokaitsme taga edasi-tagasi vilamas. „Kuule, me oleme ühel poolel. Sa nägid, mis siin toimub. Sa ei peaks vastu poolt minutitki. Me ei usu, et elanik on kodus, ausõna, me ei usu. Kui ta oleks kodus olnud, oleks ta välja saanud.“
Rourke vallandas sõrmed rusikast. Neetud. Ta oli kutile peaaegu virutanud. Mis kurat tal arus oli olnud?
Ta ei mõelnud, probleem oli selles. See oli alati tema probleem olnud. Rourke pidi välja mõtlema, kus Jenny olla võis. Võimalikud kohad käisid kiiresti peast läbi. Võib-olla oli ta oma parima sõbranna Nina juures. Aga nüüd öösel? Või siis Olivia Bellamy pool? Ei. Kuigi sugulased, ei olnud kaks naist lähedased. Kurat, kas ta käis mõne tüübiga, keda Rourke ei teadnud?
Siis jõudis talle kohale. Loomulikult. „Neetud,“ ütles ta ja sööstis auto juurde.
Jenny seisis ikka veel väljas pagariäri taga ning ootas koitu, kui sini-valge välgatus taeva valgeks lõi. Keset talve tundus selline äkiline valgus jahmatavalt vale. Siis kuulis ta sireeni lühikest huilet ning talle jõudis kohale, et tegemist oli päästeteenistuse tuledega. Masinamürin kõlas lähedalt, võib-olla kõrvalkvartalist. Kiire öö, mõtles ta ning läks tagasi pagaritöökotta. Ta möödus köögist, kus Zach kergituskapist tainast juurde veeretas.
Jenny oli just uuesti tööle asumas, kui kuulis, et keegi rutakalt eesuksele kopsis. „Ma lähen vaatan, kes on,“ hüüdis ta Laurale ja Zachile ning kõndis läbi kohviku, mida praegusel kellaajal valgustas nõrgalt vaid sumisev neoonsilt, millel oli kujutatud kohvitassi ja sellelt tõusvaid väänlevaid auruviirgusid.
Tühja kohvikuruumi hämarust lõhestasid patrullauto vilkuri elektrisinised alarmtuled. Kiirustades avas Jenny luku. Eesukse kohal olev kelluke tilises ning Rourke McKnight astus sisse, pikk mantel talvetuules lehvimas.
Avaloni politseiülem nägi ülema moodi ka välja. Tema kandiline lõug oli puhtaks raseeritud, õlad laiad ja jõulised. Kuigi ta oli blond ja siniste silmadega, päästis põsesarnal olev poolkuukujuline arm ta liiga ilusate meeste hulka arvamisest.
„Mul on tunne, et sa ei tulnud läbi tassi kohvi pärast,“ ütles Jenny. Need olid tõenäoliselt esimesed sõnad, mida ta mehele üle aastate öelnud oli.
Pilk, mille Rourke Jennyle viskas, oli hõõguv – selline, mis pani naise mõtlema, mis tunne võiks olla ta pruut, üks liige bimbode paraadist, kes mehe elust regulaarse sagedusega läbi marssis. Jaa, muidugi, mõtles ta. Miks pidanuks ta tahtma liituda bimbode paraadiga.
Rourke haaras tema käsivarrest kinni. „Jenny. Sa oled siin.“ Ta hääl oli kare, tungiv.
Hea küll, see oli juba huvitavam. Rourke McKnight temast kinni võtmas, embusse haaramas. Mida ta ometi teinud oli, et sellist au teenida? Võib-olla pidanuks ta seda kaua aega tagasi tegema.
„Mul ei tulnud und,“ ütles Jenny ning ta pilk langes mehe käele, mis tema käsivart puudutas. Tema ja Rourke ei puudutanud teineteist, mitte nemad kaks. Mitte pärast… nad ei puudutanud.
Rourke tundus ta mõtteid lugevat, lasi käe lahti ja osutas peaga ukse suunas. „Sinu majaga juhtus õnnetus. Ma viin sind sinna.“
Hoolimata võetud tabletist ja selle tekitatud ähmasest reaalsusest, tundis Jenny, kuidas kõhtu terav kramp lõi. „Mis sorti õnnetus?“
„Su maja põleb,“ lausus Rourke lihtsalt.
Jenny suu vormus O-kujuliseks, kuid häält sealt välja ei tulnud. Mida üldse peaks ütlema, kui sulle säärane teade tuuakse?
„Mine,“ ütles Laura ja pistis Jennyle parka ja saapad kätte. „Helista mulle pärast.“
Ähmane olek ei kadunud ka siis, kui Jenny istus patrullautosse, millega Rourke nädalavahetuseti ringi sõitis. Isegi üle piirkonna vuhisevad ja ovaalsete sõõridena keerlevad alarmtuled ei pannud teda võpatama. Kuid tema tähelepanuvõime oli terav. Tänapäeva imeline keemia, mõtles ta.
„Mis juhtus?“ küsis ta.
„Kõne numbrile 911 proua Samuelsonilt.“
Irma Samuelson oli aastaid Majeskyte kõrval elanud. „See on võimatu,“ ütles Jenny. „Ma… kuidas saab minu maja põleda?“
„Turvavöö,“ ütles Rourke ja kohe kui Jenny oli turvavöö kinni klõpsatanud, kihutas auto kõnniteeservalt minema.
„Kas sa oled kindel, et see ei ole eksitus?“ küsis Jenny. „Võib-olla on see kellegi teise maja.“
„Ei ole eksitus. Ma kontrollisin. Jumal, ma mõtlesin… jumala eest…“
Kas ta hääl värises? „Oh ei,“ ütles Jenny. „Rourke, sa arvasid, et ma olen majas?“
„Küllaltki loogiline järeldus sellisel hommikusel ajal.“
Nii et sellepärast oligi mees temast kinni haaranud. See oli kergendustunne – nii lihtne see oligi. Vahtra tänava poole kihutades jõudis talle ninna eripärane lõhn. „Siin haiseb suitsu järele.“
„Sa võid vabalt akna lahti teha, kui sul just midagi külmumise vastu ei ole.“
„Kust see suitsuhais pärit on? Oh jumal. Sa läksid majja sisse, on ju?“ Ta kujutas seda ette, Rourke tuletõrjujaid eest lükkamas ja endale põlevasse majja teed tegemas. „Sa läksid sisse mind otsima.“
Rourke ei vastanud. Ei pidanudki. Rourke McKnight oli alati inimesi päästmas. See oli tema kinnismõte.
„Kas sa jätsid pliidi tööle?“ küsis Rourke Jennylt. „Võib-olla mõni seade…“
„Loomulikult mitte,“ nähvas Jenny. Küsimused tegid ta rahutuks, sest need hirmutasid teda. Sest võimalik, et ta oli hooletu olnud. Ta elas nüüd üksi ning võib-olla oli ta muutumas veidrikuks. Mõnikord ei suutnud ta lahti saada mõttest, et talle oli määratud elada igavesti üksildase erakuna, kellel polnud kedagi, kes lülitaks välja kohvimasina, kui tema selle tööle oli jätnud. Ta võis lõpetada nagu see kasse armastav vanaeit, kellest ta väiksena sõpradega lugusid välja mõtles – üksi, ekstsentriline, haisvas majas seltsiliseks vaid kari kasse.
„… lülitad mind välja või?“ Rourke’i hääl katkestas ta mõtted.
„Mida?“ ütles Jenny ja raputas end mõttes.
„Kas sinuga on kõik korras?“
„Sa ütlesid mulle just, et mu maja põleb. Ma ei usu,