aga tuletõrjeautod jõudsid siia esimesena ja nood kündsid maa üles. Neil polnud ju aimugi, mis hütis on. Homme tuleme siia koertega ja kammime territooriumi läbi, sest täna on juba pime.“
Callanach võttis jälle kaamera ning pildistas mustahalli segust söehunnikut.
„Kas ta suri siin?“
„Seda ei saa kindlalt öelda ja allesjäänud luude põhjal ei oska ma ka surma põhjust öelda – muidugi juhul, kui kolp mulle midagi ei ütle. Enamik luid on puruks ja lõug on tükkideks. Mulle tundub, et tegemist oli lihtlabase laibast lahtisaamisega. Mõrvar ei tahtnud, et midagi alles jääks, lootis arvatavasti, et laipa ei suudeta tuvastada,“ märkis patoloog. Ta tõmbas kummikindad käest ning ringutas.
„Sinu arvates tapeti ta mujal ning toodi siis siia?“
„Sina oled uurija, see on sinu töö. Kui sa ööseks siia kanti jääd, tule hommikul surnukuurist läbi ja vaata, mis me leidnud oleme.“
„Seal näeme,“ vastas Callanach silmadega Trippi otsides. Ta nägi teda seersant Lively termosest kohvi rüüpamas. „Tripp, mine võta matkajatelt seletused, märgi nende täpsed asukohad kaardile koos ajaga, mil nad tulekahju avastasid. Samuti tahan ma kuulda nende telefonikõnet päästeteenistusele. Mine sinnasamasse kohta, kus matkajad tulekahju nägid, ning tee sellest kohast nende vaatepunktist pilti.“
Seersant Lively segas vahele: „Seletused on juba võetud, nii et ma ei näe sellel mõtet.“
Liiga kaua politseis töötanud mehe suhtumine oli tüütu, ent üsna tavapärane. Callanach surus maha soovi ta korrale kutsuda ning proovis olulisele keskenduda.
„See, kui kaua tulekahju põles, aitab meil välja selgitada aja, mil mõrvar kuriteopaigast lahkus. Leegi kõrgus või isegi värvus sel ajal, kui matkajad seda nägid, võib aidata selles selgust saada. Siis saame kohalike käest uurida, kas selles konkreetses ajavahemikus nähti piirkonnas mõnda võõrast sõidukit.“
„Sina oled boss,“ mõmises Lively, püüdmata oma põlgust varjata.
„Kus me ööbime, sir?“ küsis Tripp jalgu trampides ja käsi sügavale taskutesse toppides. Tema tavalisest entusiasmist hoolimata oli ilmselge, et Tripp tundis end külma käes maastikul olles eriti ebamugavalt.
„Küsi kohalikelt politseinikelt majutuse kohta. Kindlasti on siin lähedal mõni koht. Ütle Salterile, et ta hommikul minuga morgi tuleks, ja Barnesile, et ta kuriteopaigalt enne ei lahkuks, kui kõik dokumenteeritud on. Iga paari tunni tagant hoiate mind asjadega kursis.“
„Mis siis, kui see ei olegi Elaine Buxton? Siis on see täielik aja raiskamine.“
Callanach põrnitses Livelyt. „Inimene, kelle laip see on, seersant, mõrvati päris kindlasti ning kui me seda juurdlust kas või kuidagi aitame, siis ainult idioot nimetaks seda aja raiskamiseks. Kui sul midagi olulist öelda ei ole, siis nüüdsest jäta oma isiklikud arvamused palun endale.“
Viies peatükk
Telefon helises ja King vaatas enne vastuvõtmist numbrit. Kohalik piirkonnakood.
„Dr. King,“ nähvas ta torusse.
„Tere, siin Sheila Klein personaliosakonnast. Mul paluti teile helistada ja uurida, millal te tööle naasete. Ülikooli kodukord näeb ette, et kui puudutakse üle kolme päeva, on vaja arstitõendit.“
Reginald King ohkas. Ta vihkas neid mõttetuid reegleid ja sätteid, mis teda banaalse üldsusega sidusid. Naine toru otsas poleks osanud ettegi kujutada, et dr. Kingi tähelepanu nõudsid märksa olulisemad asjad kui tema alamakstud, alahinnatud ja väljakutseid mitte pakkuv töökoht.
„Ma olen oma töölepingu sisuga täiesti tuttav.“
„Oskate ehk siis öelda, millal me teid jälle näeme või millal meile arstitõend saadetakse?“ küsis Sheila lause lõppu pomisedes.
Samal ajal kui Sheila telefonis virises, võttis King taskust võtme. „Mõned päevad veel,“ ütles ta. „Võimalik, et isegi nädal. Viirus lõi hingamisteedesse ja mu astma tuli tagasi.“
„Jessake, kõlab õudselt. Te ju teate, et meil on avatud uste poliitika. Helistage meile kindlasti, kui veel vabu päevi tarvis on. Ma olen kindel, et teaduskonna juhataja mõistab.“
Filosoofiateaduskonna juhataja ei mõista, arvas King. Ta vaevleks teadmatuses nagu tavaliselt ning teadmatuses vaevlejaid ei oska Kingi kunagi hinnata. Kuna King ei olnud akadeemik ning tema akadeemiline kvalifikatsioon oli pärit ülikoolist, mida juhataja ei tunnistanud, ning kuna King ei olnud karjääriredelil edasi roninud, suheldes ning suhteid luues – ei olnud juhataja temast huvitatud. Las filosoofiateaduskond maksab talle palka, samal ajal kui ta oma asjadega tegeleb. Professor Natasha Forge, noorim osakonnajuhataja mis tahes Edinburghi ülikooli teaduskonnas, ei pane tema puudumist arvatavasti isegi tähele.
King tõmbas telefonijuhtme seinast välja. Kaksteist astet keldritrepist allpool pani ta keldritule põlema ning nihutas seinal olevat puupaneeli, tuues nähtavale lukuaugu. Avades peidetud ukse ning astudes sisse, ronis ta üles niisamuti kaheteistkümnest astmest, mis olid paralleelsed keldritrepiga, kuid krohvi, telliste ja helikindla materjali taha peidetud. Tema maja taga oli salajane ruum, kuhu ei pääsenud ei valgus, helid ega ka aeg. See oli kaunis koht. Ta kiitis ennast kujunduse eest – rahustavad pastellvärvid, vaikselt kõlav klassikaline muusika ning kunstiteosed seintel. Seda salajast maja osa oli võimatu tähele panna ilma kogu maja eest ja tagant uurimata. See oli tema saareke. Ta luges viimase ukse võtit otsides endamisi John Donne’i luuleridu. Suurel poeedil oli õigus – üksi ei ole võimalik olla täielik. See oligi põhjus, miks ta ühele õnnelikule hingele oli kinkinud võimaluse enda kaasteeline olla. Kui ta ukse avas, hakkas voodis olev naine kisendama.
Hiljuti surnuks kuulutatud Elaine Buxton, kellele omistatud luud olid juba lahkamislauale laiali laotatud ning kelle DNA info mööda küberruumi liikus, kinnitamaks ametlikult tema surma, karjus oma hääle kähedaks.
„Sinu igemed on paranemas,“ ütles King vaikselt. Rahulikuks jäämine oli Kingi jaoks uhkuse küsimus. Ükskõik kui palju naine karjus. Nii ei olnud teise naisega. Kui King ta kaasa viis, kriimustas, hammustas ja lõi naine teda nii kõvasti, et ta kube tegi talle nädal aega põrguvalu. See naine ei väärinud delikaatset lähenemist. Ta oli Kingist madalam.
„Pafun, lafe mul minna,“ püüdis Elaine pisarate saatel sõnu vormida. See häiris Kingi, nagu see häiriks iga teistki meest, aga see oli paratamatu. Kuni Elaine teda hindama õppis.
„Nädala pärast on su suu proteeside jaoks piisavalt paranenud. Pärast seda hakkame pihta kõneteraapiaga. See ei juhtu muidugi üleöö, aga sa oled nutikas naine. Sul on vaja veel ühte antibiootikumide kuuri ja steroide. Ära palun võitle minuga, ma tahan lihtsalt, et sa kiiremini terveks saaksid.“
Elaine värises, kuid see ei mõjutanud lühikeste kettidega kinnitatud ahelaid, mis ta voodi külge sidusid. King võttis kaks süstalt. Ta oli temaga alati aupaklik, ei teinud talle üleliigselt haiget. Elaine ei saanud sellest veel aru, ta arvas, et iga hetk võib temaga minna samamoodi nagu tema dublandiga. Sellest oli kahju, et ta dublandi Elaine ees tapma pidi, aga see oli samuti osa õppeprotsessist. Ta pidi mõistma, et King võib vajaduse korral ka range olla. Igale õpilasele peab näitama piitsa ning pakkuma präänikut. Teadmine, et su õpetaja ei talu läbikukkumist, on ideaalne motivaator.
Ta silitas oma kahvatu ja sileda käega Elaine’i käsivart. Elaine värises, kui nende käed kokku puutusid, kuid ei nõudnud talt lõpetamist. Võibolla ta juba õpib. See oligi põhjus, miks ta Elaine’i valis. Kuude kaupa jälgimist, ootamist, päevi ja öid ennast varju hoides tema harjumuste selgeks saamist. Tema selgeks õppimist. Tõeline, pühendunud õppimine, mitte see hale variant, mida tänapäeval ülikoolides kultiveeriti. Pingutus kandis vilja. Ta oli ideaalne: kohanemisvõimeline, nobe ja ilma segava abikaasa ja lasteta. King oli vaadanud, kuidas ta kell kuus kohtudokumendid võttis ning nendega öö läbi kohvi najal töötas ja hommikul kohtusse sadas, justkui oleks ta kümme tundi maganud.