naist. See, et tegemist oli piitspeenikese (arvatavasti narkosõltuvusest tingitud) prostituudiga, kes vaevu selgelt rääkida oskas, muutis temast lahti saamise oluliselt lihtsamaks. Ta oleks võinud olla õrnem, aga naine ei kuulanud teda, kui ta püüdis seletada, kui oluline roll tal Kingi täiusliku partneri hankimisel on.
Ta ei saanud naise nimegi teada. Nüüdsest on ta nimi igavesti kaduma läinud Elaine Buxton. Päris Elaine Buxton, kes on elavate kirjast kustutatud, kuulub täielikult ja mööndusteta talle. „Ma võiksin sulle uue nime panna,“ ütles ta. „See võib kohanemist kiirendada. Mõtle näiteks kolm või neli nime ja seleta mulle oma valikuid. Ma valin nende seast endale meelepärase. Ma arvan, et see aitaks meil koos edasi liikuda.“
„Fa olef hull,“ sosistas Elaine, kui King tema veenist süstla eemaldas.
„Sa ei tohiks selliseid labaseid väljendeid kasutada, aga kuna sa oled endast väljas, olen ma mõnda aega leplik.“
„Mif fa füdrukuga fegif?“
„Tema pärast ei pea sa muretsema. Lõppude lõppuks lunastas ta oma ohverdusega enda raisatud elu.“
Elaine jõllitas kohta põrandal, kuhu King teise naise laiba jaoks kile oli laotanud. Ta oli kasutanud vana laenutatud autot kahtlasest rendifirmast, mis politseiga mingisugust pistmist teha ei tahtnud. Autot oli ta kodust kaugel garaažis hoidnud. Ühel õhtul oli ta Glasgow’sse sõitnud, tüdruku tema tavalisest kohast peale võtnud (ta oli seal mitu korda käinud, et õige tüdruk välja valida) ning ta kõrvalisse kohta sõidutanud, et tüdruk saaks oma raha välja teenida. Kingi arvates oli see naljakas, isegi siis, kui ta tüdruku kloroformiga uimastas. Raha teenida. See oligi kõik, mida noored naised tänapäeval mõne naela pärast tegema pidid, arvates, et mehed eksisteerivadki selleks, et neile maksta. Et nad peavad lihtsalt miniseeliku selga panema ja huuled punaseks värvima. See oli hale. Tüdruk oli küsinud kolmkümmend naela selle eest, et oma räpane keel talle pükstesse toppida. Kingi arvates tegi ta maailmale teene. Ta võis vabalt olla takistanud mingisuguse jubeda haiguse levikut, pannes tüdruku teadvusetu keha presendi alla ning sõidutades ta minema tema tulevase kliendi eest.
Tüdruku salajasse tuppa tassimine oli ääretult raske olnud. Ühtedest treppidest alla ja teistest üles – planeerimise ajal oli see tundunud geniaalne. Reaalsus oli olnud märksa tülikam. Mitu korda oli ta löönud tüdruku pea vastu astmeid, kuigi ega see midagi tähendanud. Ta oli mässitud kilesse, aga ta sai siiski hingata. Lämbumine ei olnud osa plaanist.
Elaine’ile ei meeldinud see, et ta tüdruku sinna tõi. Võimalik, et ta nägi melodramaatilise hingeldamise ja pearaputamise vahel natuke armukadedust. Kuidas ta küll võiks arvata, et ta sellise armetu ja räpase olendi nende ellu toob?
King oli tüdruku üles äratanud täpselt nii kauaks, et tema luumurdude kohta pärida. Vanad vigastused võivad paljugi öelda. Luude jämenemine pärast paranemist võib nii mõnegi ebavajaliku loo pajatada, isegi kui kogu DNA on hävinenud. Tüdruk oli üllatavalt abivalmis. King pidi talle lihtsalt lubama, et ta jätab ta pärast ülekuulamist ellu.
Õnneks oli murekohti vähe. Autoukse vahele jäänud näpp ja nihestatud õlg, mis ei jää näha. Oluliselt tähtsam oli garanteerida see, et tüdruku vasak õlavarreluu oleks kildudeks samast kohast, kust Elaine enda oma teismelisena murdnud oli. Kui see luu terveks jääb ja patoloog sellest üle käib, on kogu Kingi raske töö asjatu.
Kogu info käes, käskis King Elaine’il hoolikalt jälgida ning pilku mitte pöörata. Kui ta kaitseprillid ette pani, vaatas prostituut lihtsalt uudishimulikult, aga kui ta kummikindad kätte ja näomaski ette pani, hakkas tüdruk anuma. Elaine oli lõpuks vait jäänud. Kui King pesapallikurika kätte võttis, oli hoopis teine lugu. Ta mäletas Elaine’i reaktsiooni võibolla mõne minuti jagu. Pärast seda oli ta esimest korda elus kogenud, vähemalt enda arvates, piiratud nägemist. See oli olnud täiesti hingemattev elamus. Kõik peale selle karjuva, anuva, tilkuva ja tatistava elava lihahunniku oli vaateväljast hajunud. Perifeerne nähtavus ei häirinud teda ning ta ei kuulnud muud peale tüdruku metsikute karjete. See oli olnud kõige teravam tundmus tema elus.
Ta oli toibunud ning see oli ärkamine, seistes tüdruku ees, kurikas käes, süda kloppimas justkui pärast maratoni. See oli tõeline adrenaliinilaks olnud. Mõnda aega valitses ruumis vaikus, kuni Elaine’i nuuksumine tema jaoks kuuldavaks muutus. Tüdruku nägu oli planeeritult täiesti segamini. Tal oli olnud vaja kõik hambad ja ka lõualuu puruks peksta, et ei oleks võimalik röntgeniga identiteedivahetust vussi ajada. Ta ei olnud ette näinud, et ta sellest nii hoogu satub, ning ta tundis häbiga segatud mõnutunnet, silmitsedes tüdruku kaelal ja rindadel olevaid sinikaid. Tõenäoliselt oli neid ka tema jalgadel ja kõhul, aga ta ei tahtnud tema räpaseid riideid puutuda, et seda kontrollida. Ta oli kaotanud kontrolli – mitte midagi, mille üle uhkust tunda –, aga kas ta ei väärinud siis natukene lõdvaks laskmist? Parem see kohe välja lasta kui Elaine’i kahjustada. Ta ei tahtnud oma trofeed rikkuda.
King raputas end mälestustest välja ning vaatas otsa naisele, kelle identiteedi prostituut oli oma surmaga endale võtnud.
„Kuidas meil nende lintidega läheb? Kindlasti on sul hea meel, et sul midagi teha on. Ma tean, et prantsuse keelt sa juba räägid, niisiis mõtlesin, et ehk on vene keel vähe põnevam väljakutse. Kui sa jälle rääkida saad, võin ma sind aidata.“
King lülitas helisüsteemi sisse ja hääl hakkas rääkima sõnu, mida Elaine kuulata ja korrata ei kavatsenudki. Õrnalt Elaine’i laupa suudelnud, pani King valgujoogi voodi kõrvale ning lahkus.
Kuues peatükk
Lahkamislaud nägi välja mugavam kui voodi, milles ta öö veetnud oli. Seda muidugi enne, kui lauale Elaine Buxtoni oletatavad säilmed paigutati. Oli olnud kohutav öö. Callanach oleks end hea meelega pudeli punasega turgutanud, aga saada olevate veinide sildid asetasid kogu valiku „säästujoodiku unistuste“ kategooriasse. Braemar oli turistidele keskmiselt huvi pakkuv meeldiv küla, kus ööbimisvõimalusi palju ei olnud ning kus praegusel juhul paremad kohad täis olid. Hea veini asemel rahuldus ta päevinäinud televiisori säriseva pildi ja supiga, mis oli mainimisväärt vaid seepärast, et Callanach ei olnud varemalt arvanud, et toitu võib nii halvasti teha, ning joodava kohviga.
Patoloog Jonty Spurr töötas vaikides. Callanach hindas seda kõrgelt. Ta oli lahkamisi piisavalt näinud, et end laibast mitte häirida lasta. Mis teda tihtipeale ärritas, oli sunnitud rõõmsameelsus, mis mõnda patoloogi iseloomustas. Liiga jutukad ning liialt ametis kõigi tuju tõstmisega. Spurr oli aeglane, mitte küll ärritavalt, vaid pigem hoolikalt ning tõenäoliselt suutis ta funktsioneerida ka pingelistes olukordades.
„Ohver on täiskasvanud naine, vanuseks ütleksin kolmkümmend kuni nelikümmend ning pikkuseks sada seitsekümmend sentimeetrit.“
Callanach kiikas konstaabel Salteri poole. Ta oli küll noor, aga mitte enam roheline ja seega ei paistnud ta vaatepildist šokeeritud olevat.
„Kas süütevedeliku koostis on juba teada?“ küsis ta.
„Selle jaoks peame luudest veel proove võtma. Võimalik, et tuletõrje korjas midagi sündmuskohast üles.“ Spurr noppis luukillu pintsettide vahele ning hoidis seda Callanachi näo ees. „Kuumus ning aeg, mis luud tules olid, muutsid luuüdist DNA proovide saamise võimatuks. Kolju, lõug ning rinnak olid kahjustatud, aga mitte ainult tulest. Mõrade järgi võib oletada, et kahjustuse põhjustas raske ja tömbi eseme korduv kasutus. Jõudu kasutati heldelt.“
„Kas see oli ka surma põhjuseks?“ küsis Callanach.
„Veaksin kihla nendesamade vigastuste peale, mis põhjustati talle enne surma. Kaasnev ajutrauma oli tõenäoliselt see, mis ta tappis. Pehmekoe puudumisel ei saa ma midagi täpsemat öelda. Võttes arvesse laibast lahtisaamise hoolikat planeerimist, ei tundu näo hävitamisel pärast surma muud praktilist kaalutlust olevat.“
„Kaabakas,“ ütles Salter.
„Tõepoolest,“ vastas Spurr. „Me võrdleme hambaid Elaine Buxtoni hambakaartidega. Mõned on plommitud, nii et sellega peaks lihtne