„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

kaugemale, kuid attollane üksnes noogutas. «Päris sarnane,» vastas ta ausa näoga.

      Karavanijuht itsitas. «Tore, tore,» lausus ta. «Minge kortermeistri juurde. Kui te rohkem mu aega ei raiska.» Ta osutas mehe poole, kes mitte kuigi kaugel supipotte kokku luges – ja nii saigi minust valvur karavanis, mis suundus Perfi linna poole.

      Attollane viis mu kortermeistri juurde. Mõne minuti pärast hoidsin juba käes mõõka, mille ta oli kasinatest relvavarudest mulle välja valinud. Kinnitasin selle ebareaalsustundega endale vööle. Ma polnud kunagi puudutanud nuga, mis oleks mu sõrmest pikem. Isegi isandat riietades ei puudutanud ma kunagi tema relvi. Teised orjad samuti mitte. Ta pani ise mõõga vööle ja võttis ära ning seda teritas üks vaba mees, kes ka isanda nahkesemete eest hoolitses.

      Vaatasin üles attollase poole, kes mulle heakskiitvalt noogutas ja plaksudes õlale patsutas. Jäine hoiak tema käitumises oli hakanud natuke sulama. Kortermeistri juhiseid järgides tiirutasime õuel ringi, otsides rohelisetriibulise eesriidega sissepääsu. Kõndides seletas attollane, et oli hommikul varem läinud läänepoolsesse karavanilaagrisse valvurina tööd otsima. Kuna tema kvalifikatsioon oli silmanähtav, käis see lihtsalt, palju lihtsamalt kui minu kaasas olles. Kui ta oli kindlustanud endale koha ühes suures karavanis, kus ta oleks olnud ainult üks uus nägu paljude teiste seas, läks ta tööturult mõnda teist palgasõdurit otsima. Leidnud tõenäolise kandidaadi, ühe välismaalase Kontinendi lõunarannikult, pakkus ta mehele oma kohta läände suunduvas karavanis ja seletas, et oli teinud vea, sest itta minnes teenib ta rohkem. Palgasõdur polnud loll ja jäi pihkupistetud väikese meelehea eest vahetusega nõusse, lubades inimestele öelda, et on attollane, kui küsitakse.

      «Kas ta ei paljasta su plaane, kui orjapüüdjad talle järele jõuavad?» küsisin, ent attollane raputas pead.

      «Vastutasuks suurema osa mu sõrmuseraha eest on tal hea meel lollitada kõiki, kes peaksid mind taga ajama, ent ta ei tea, et asjasse on segatud üks ori. Saan aru, et impeeriumi seadused vaatavad väga karmi pilguga inimeste peale, kes põgenenud orje aitavad, isegi tahtmatult.» Nii et ta oli mu hoiatust tõsiselt võtnud. «Kui see valvur saab teada, et aitas orjal põgeneda, poeb ta kõige tõenäolisemalt väga vaikselt peitu ja teeskleb, et pole mind kunagi näinud.»

      «Perf on siiski vales suunas.» Oleksin selle peaaegu ütlemata jätnud, muretsedes endiselt, et võiksin teda valesti hinnata, ettevaatlik, et mitte paista temas kahtlevana, kuid ta vastas vähimagi solvumise märgita.

      «Me võime Perfist minna mööda teed loodesse Koadesterisse ja siis üle Taymeti mägede Zaboari. Seal on Attolia kaubahoov ja Attolia laevad sõidavad tihti Madalal merel. Igaüks neist viiks meid vähemalt Narrowsisse, kust leiame teise laeva, mis meid koju viib.»

      Tal oli aval ja aus nägu, aga mina olin seda ekslikult rumalaks arvanud. Oma loomu poolest polnud ta valetaja, kindlasti mitte, kuid ta polnud ka loll, kelleks olin teda pidanud.

      «Polegi nii loll, nagu sina arvasid, Kamet?» küsis ta.

      Segadusse sattunud, võisin üksnes käsi laiutada. Ma polnud teda mitte ainult alahinnanud, vaid olin lasknud oma arvamusel ka välja paista. «Mulle tundub, et see olin hoopis mina, kes viimasel ajal ennast igatepidi lolliks tegi,» ütlesin. Ja oleksin peaaegu lisanud «isand», aga suutsin õigel ajal vait jääda.

      Attollane norsatas. «Pea püsti, Kamet, sa oled vaba mees.»

      Tõstsin pilgu ta näole.

      Ta kehitas õlgu. «Me kõik võime vahel idiootlikult käituda,» sõnas ta ja küsimus paistis lahendatud olevat. Vähemalt niipalju, kui see temasse puutus.

      Leidsime triibulise eesriidega sissepääsu ja läksime astmetest üles. Sees istusid kaubapallidel ja kastidel karavani teised valvurid ja jõid jõudehetkel teel. Attollane noogutas meestele. Mul ei jäänud märkamata meeste uurivad pilgud – ma ei usu, et näeksin välja, nagu oleksin «mõõgaga osav». Attollane võttis endale kaubapalli, mina aga istusin lähedusse kastile. Korruse ehitamine õuest kõrgemale, et tolmu ja mustust eemale hoida, paistis olevat asjatu vaev. Kõik oli peenikese tolmuga kaetud. Üks valvur hõikas läbi teise ukseava, mis viis sügavamale akendeta ruumide küülikuurgudesse, ning üks kondine poiss ilmus kandikuga ja kallas suurest potist meeste tassidesse teed. Ta ulatas vaikides meilegi kaks tassi, täitis need ja lipsas siis tagasi pimedusse.

      Mu tass oli mõranenud ja klambritega parandatud, inetu, kuid kasutatav. Mõra oli sakiline must joon nagu tee kaardil, ümbritsetud plekkidest, mis võisid tähistada kõrbeid või meresid – kui ma ainult oleksin osanud neid lugeda. Tõmbasin sõrmega mööda tassi äärt, et kindel olla, et seal pole rohkem teravaid servi, enne kui huuled selle vastu panin. Siis lonksasin kuuma teed ja kuulasin valvurite juttu. Enamik neist olid Roamanji pikaajalised kaaslased. Üks nägi välja nagu läänlane. Mõtlesin, et ta võiks olla Suurelt Poolsaarelt, kuid ta tervitas meid Lõuna-Ganti ümarate vokaalidega ja ütles, et ta nimi on Benno. Üks teine valvur, uus nagu meiegi, oli braeling, põhjalase heledate juuste ja erksiniste silmadega. Ta oli särgihõlmad lahti teinud ning tema hele nahk oli punane kohtades, kus päike olid seda kõrvetanud, ja valge nendes kohtades, mida päike polnud puutunud.

      Meie saabumise hetkel oli ta parajasti ennast teistele tutvustanud ning ta kordas oma lugu meie jaoks natuke üle, rääkides, et oli tulnud Mûrist mööda sisemaa veekogusid Madalale merele koos ühe palgasõdurite seltskonnaga. See oli tuttav lugu. Mehed läksid kampadena teele ning langesid ühekaupa nendest välja kas siis surma või lahkhelide tõttu. See braeling, kelle nimi oli Skell või Skerrell, ma polnud kunagi kindel, kumb nimelt, oli sõpradest lahku läinud, kui nood otsustasid põhja tagasi pöörduda. Tema oli teel Perfi ja kavatses edasi rühkida impeeriumi idapiirini. Ta arvas, et sealsetes mägedes võiksid tema talvekogemused kasulikud olla. Ta ütles, et kui on jälle külma ilma kätte jõudnud, siis kasvatab oma suure habeme tagasi.

      «Ja sina?» küsis ta attollaselt.

      «Aris,» vastas too, sõrmega enda peale näidates. «Me-tit,» ütles ta, minule osutades. Tekkis hetk, mil teised valvurid ootasid enamat, aga see möödus kiiresti. Üksteise järel ütlesid mehed oma nimesid. Nad vastasid Roamanji kohta esitatud küsimustele, ütlesid, et ta juhib oma karavani hästi ja et Perfi teel on väga harva probleeme röövlitega. Rännak Perfist tagasi lõunasse võis küll raskem olla, kuid karavan ühineb ühe teisega ja Perfis on ootamas ka Roamanji tavalisi kaaslasi, et koos temaga tulla. Nad kõik olid kogenud mehed ja paistis, et karavan pole ohus isegi siis, kui mina olen üks nendest, kes selle kaitsmise eest vastutab.

      Veetsime pärastlõuna koos, valvurid jutustasid vastamisi lugusid kaupmeestest, karavanijuhtidest ja mitmesugustest töödest, mida nad olid teinud imperaatori maanteedel edasi-tagasi rännates. Attollane noogutas sobivatel hetkedel kaasa, nähtavasti oli tema mede keel piisavalt hea, et vestlust jälgida. Poiss tagatoast tõi meile viimaks süüa ja pärast mõningast kohmitsemist seadsime end sealsamas põrandal lahtirullitud madratsitele magama. Ammu enne seda, kui esimesed päevakiired koidavad, pidime olema juba üleval ja teel.