jätkates. Ebamäärase piirjoonega kaldad olid tühjad kõigest peale pilliroo. Taamal paistsid mudaonnid, ehitatud kohtadesse, mis iga-aastase üleujutuse ajal veest välja jäid. Rikastel olid kodud tasandiku teises servas küngastel või kaugemal ülesjõge, kus kaldad olid kõrgemad ja kindlamad. Siin, kus kaldad olid madalad, võis paat jõe keskel ankrusse heita ja ma olin lõksus.
Läksin laeva keskele, kus olin näinud midagi kambüüsi meenutavat, et toitu hankida ja teiste pardalviibijatega tutvust teha. Selgus, et Xem on kapteni noorim poeg. Kambüüsi eest vastutavana rääkis ta mulle, et ühes kajutis reisib üksik kaupmees ja ülejäänud kaks on tühjad. Panin selle kõrva taha, et igasugust kokkupuudet kaupmehega vältida. Igal vabal mehel, kes vajab teenijat, on nii lihtne orje käsutama hakata. Ma hangin ja toon ainult attollasele ega taha, et mõnel tühisel kaupmehel võiks mingeid mõtteid pähe tulla. Peale selle olid laevas veel vaid kapten ja tema meeskond, enamik neist kapteni pojad või muud sugulased.
Viisin kandiku attollasele ja jälle jagas ta toidu hoolikalt pooleks ja jälle sõime me koos. Kardan, et mu enesetunde tõstmise asemel halvendas selline käitumine pigem mu arvamust attollasest. Arvan, et olin kaotanud kõik peale oma uhkuse. Oleksin pidanud rohkem austama tema kiiret mõtlemist mulle dokkides otsa komistamisel, kuid mina kiitsin selle asemel ennast meie turvalise jõudmise eest Aneti Unelmale ja taibukuse eest kohtumisel kapteniga. Nagu uppuva laeva rooliratta külge klammerduv meremees, tahtsin ma uskuda, et tüürin ise oma elu kurssi.
Kui toit oli otsas, viisin kandiku kambüüsi tagasi ja kolasin siis laevas ringi. Sel oli küll trümm, kuid suur osa lastist paistis koosnevat tekile üksteise otsa laotud savist küpsetusahjudest, mis olid erisuguste nööridega kinni tõmmatud. Liikusin laadungi ja kajutite vahel, uurides kohti, kus võiksin eesmise kajuti teise maksva reisija silma alt eemal päikese käes istuda. Ahtrist leidsin pika nööri otsas järele triiviva aerupaadi. Vajaduse korral võiksin sinna sisse ronida ja ma mõtlesin, et suudaksin sellega kaldale jõuda, kui tarvis, kuigi lootsin, et ehk ei ole seda vaja. Silmitsesin pillirooga ääristatud jõekaldaid – vesi oli liiga madal, et Aneti Unistus neile läheneda võiks. Kaugemal ülesjõge võib teisiti olla. Laev võiks kalda ääres ankrusse jääda ja mul oleks lihtsam minema lipsata.
Teekond Sherguzi kestis kolm päeva, see oli Ianna-Irist põhja pool esimene linn, mis mingitki tähtsust omas. Senikaua, kui keegi kaldalt mingeid uudiseid ei too, jääb mul aega oma plaane teha. Võisin oodata aega, mil meeskond oli hõivatud või magas, ja kui avaneb võimalus, otsustada, kas võtta väike paat või mitte. Üle Aneti Unistuse parda ronida oleks riskantne, ent kui ma tahtsin ellu jääda, siis võisin sellega hakkama saada, aga elada tahtsin ma väga.
Olin kajutist juba mõnda aega ära olnud. Polnud tarvis attollast vihastada, sellepärast läksin vaatama, kas ta tahab midagi.
Kajut oli kitsas, ainult kaks korda nii lai kui attollase lavats. Sissepääs asus laeva keskosas ja teine sein ulatus peaaegu reelinguni, jättes meremeestele möödapääsuks tekil üksnes kitsukese raja. Välissein oli enamasti avatud, et valgust ja õhku sisse lasta. Lahtise külje vastas olid laud ja pingid, kus attollane vett vaadates istus.
«Kas vajasite mind, isand?» küsisin.
Ta naeratas ja raputas pead, pakkudes mulle istet graatsilise käeviipega, mida see trööbatud rooistmega pingi aseaine sugugi ei väärinud. Istusin ettevaatlikult. Jõekallas libises mööda. Me ei rääkinud midagi. Olin ühtaegu nii ärritatud kui ka tüdinud, ent attollane ei paistnud olevat kumbagi. Olen harjunud oma tundeid varjama ja nii ma istusin, käed süles. Mõne aja pärast otsustas kapten, et oleme juba küllalt edasi liikunud, ja laev jäi keset jõge ankrusse. Laevapoiss tuli vett ja puuvilju tooma.
Vastuseks mingile reageeringule, mida ma ise tähele ei pannud, sõnas attollane: «Sa ei pea siia minu juurde jääma,» ning tänulikult jätsin ma ta maha ja läksin jälle tekile jalgu sirutama.
Tulin tagasi nii pika aja pärast, mida pidasin veel aupaklikuks, ja kui olin istunud, hakkas ta eelmisel päeval nähtud etenduse kohta küsimusi esitama.
«See suurem mees oli kuningas? Ja kõik need inimesed tulid tema juurde ütlema, et juhtunud on midagi halba?» Enamjaolt oli ta loost aru saanud, aga mitte kõigest.
«Jah. Immakuk oli Ianna-Iri kuningas. Kui kevadveed tulid ega taandunud enam, jäid kannatajaks inimesed. Nad mõtlesid, et kuningas on liiga vana, et neid aidata. Nad kõik ütlesid, et tema kangelaspäevad on möödas. Tema sõber veenis teda, et ta ei ole liiga vana ja et ta peab püüdma oma linna päästa. Niisiis varastasid nad koos päikesejumal Aneti Kaariku ja lendasid üles, et taevaväravad kinni panna ja takistada tulvavetel Ianna-Iri uputamast.»
«See kollane asjandus pidi kaarik olema?» küsis attollane.
«Etendus polnud just suurem asi.»
«Saan aru.»
«Immakuki ja Ennikari pole rohkem iialgi nähtud, kuid üleujutus taandus ja pole kunagi enam olnud nii ränk, nii et küllap nad valvavad ikka veel taevaväravaid ja kaitsevad linna.»
«Ma pole Immakukist ja Ennikarist midagi kuulnud,» sõnas mees ja see ei üllatanud mind. Attollased on enamasti harimatud.
«Võiksin teile neist rohkem rääkida, kui tahate. Esimene tahvel on attolia keelde tõlgitud.»
«Tänan sind,» vastas ta. «See meeldiks mulle.»
Tõlge oli mu enda tehtud, aga seda ma talle ei öelnud. Ta oleks võinud arvata, et kiitlen, ja tal oleks õigus olnud. Koputasin sõrmega vastu oma alumist huult, paludes jumalatel rääkida minu suu läbi, ja alustasin.
Ülimalt tark oli tarkusesse rüütatud Immakuk
ülimalt tugev oli tugevusse rüütatud Ennikar
Immakuki tõeline sõber
vägev oli nende armastus ja vägevasti hoidis see neid
nende ühistel rännakutel
vägevasti valitses Immakuk koos oma sõbraga
kui tuli koju Ianna-Iri
Enne nende rändama minekut oli Immakuk prints ja
veteväravate hoidja Nuri templis
ülesandega väravad avada ja lasta jumalal tulla koos
veega
ning täita veehoidlad ja tuua linnale elu
Immakuk
seotud kuid mitte hästi seotud
seotud kuid mitte pühendunud
seotud kuid mitte käsku täitev
ei avanud väravaid ja vesi läks raisku ja jumalat solvati
Immakuk lahkus linnast häbiga
saadeti häbiga maailma rändama
õppima mis on õige ja mis vale
Immakuk läks välja maailma ja õppis suletud väravate kohta
enda ees ja väravad avanesid
Õppis õnnistuste kohta
võttis need vastu ja vääris neid
Hulkus üksildasena
kuni Shesmegahil temast kahju hakkas ja ta Immakuki
rada pööras
pööras selle Ennikari poole
juhtis ta Ennikari juurde
Tugev Ennikar
suur oma tugevuses ja väga imetletud
linnas milles oli kasvanud
pidi hoolitsema Nuri väravate eest
kuid ei hoolitsenud
selle asemel hoolitses
kena neiu eest
jättis väravad valla laskis jumala õnnistusel
voolata tempist välja voolata maailma
tagasihoidmatult
Raisatud