kummardus mu kohale. «Ma ütlesin sulle pärast päikeseloojangut,» sõnas ta vaikselt. «Pärast pimedat.» Siis lisas väikese kõhkluse järel: «Ma ju ütlesin – pärast pimedat?»
Pärast keskpäeva, pärast pimedat, need väljendid on mede keeles peaaegu identsed ja välismaalasel on lihtne viga teha. Mu isanda surmast polnud ta veel kuulnud, see oli selge. Haarasin kinni oma võimalusest ja jõllitasin teda abitult, anudes silmadega mind päästa. Kas peaksin teatama: «Jah, sa ütlesid pärast pimedat, aga mu isand on mürgitatud ja mulle sobiks palju paremini kohe praegu põgeneda»? Arvasin ikka veel, et ta tahab mind tappa, mitte vabastada, kuid ei hoolinud sellest. Kui see mees kavatses mind linnast välja viia, enne kui minust vabaneda, oli mul palju parem šanss põgeneda ühe Attolia sõduri käest, kui pääseda lossivahtide ja linnakaitsjate ühendatud jõudude eest. Kui saaks teda meelitada mind kas või natuke aega aitama, võiks Gessireti raha pakkuda mulle tillukese võimaluse vähemalt imperaatori piinakambritest pääseda.
Köhatasin kurgu puhtaks. «Sa ütlesid «pärast lõunat»,» sosistasin esimese oma paljudest valedest.
«Oh,» sõnas ta. Ja siis, õnnistagu jumalad teda igavesti, käitus ta juhtunule vastavalt. Ta pistis käe oma rahapunga ja viskas mulle mündi, nagu kes tahes orjale almust andev inimene. Kummardusin seepeale ja ta astus mu kõrvale.
«Järgne mulle,» lausus ta tasa. «Maksa kõige odavama pileti eest.» Ta naeratas, nagu oleks vastu võtnud mu vabanduse talle otsa põrkamise eest, ja kõndis siis edasi. Ootasin, kuni ta natuke ettepoole jõudis, ja läksin järele, võttes kokku kogu oma aastatepikkuse harjutamise, et paista rahulik, mida ma ei olnud.
Me läksime teatrisse.
Kui tegemist poleks olnud elu või surmaga – minu omadega –, oleks see mulle nalja teinud. Üksinda poleks attollane linna kosmopoliitses keskkonnas tähelepanu äratanud. Ja kui mind poleks taga aetud, oleksin võinud kaduda arvukatesse kohtadesse, kus orjad on teretulnud senikaua, kuni neil on veel vähemalt pisike mündike taskus. Attolia sõdur ja kõrgstaatusega ori ei saa tähelepanu äratamata minna koos mitte kuskile – välja arvatud teatrisse. Kohe lava all laiuval vabal platsil olid vabad mehed ja orjad suvaliselt läbisegi. Ostsin pileti ja läksin attollase kannul sisse, leides seismiseks koha paari teise orja kõrval, sõdurist mitte kaugel.
See oli odav lavastus. Dokkide lähedal asuv amfiteater ei pakkunud asjatundlikumale publikule huvi. Seal mängiti komöödiaid ja varieteetükke neile, kelle maitse vastas nende rahakotile. Seal seisid ka tavalised kivipingid nagu prestiižikamates teatrites, ent poolringikujuline plats lava ees oli ebaharilikult suur. Kõige odavamad piletid lubasid seal seista igaühel ning orjad ja kõige vaesemad linlased tuupisid ennast sinna kokku. Näitlejaid oli peaaegu võimatu kuulda, kui sa istusid amfiteatri tagaosas pingil, kuid etendused olid alati stereotüüpsed ja inimesi pinkidel ei huvitanudki näidend. Nad olid tulnud äri ajama.
Kõigepealt mängiti pilkeid karjuvale vaatajaskonnale maha rida komöödiasketše, milles kelm ori Senabid oma rumala isanda üle kavaldab, siis järgnes pikk etendus – lugu Immakukist ja Ennikarist, kes varastavad Aneti Kaariku. Pöörasin näitlejatele vähe tähelepanu – olin liiga ametis enda ümber seisva rahvamassi uurimisega ja vähimagi märgi otsimisega sellest, et mind on ära tuntud. Jälgisin attollast, kes pealtnäha lavastust nautis, ja soovisin, et mul oleks tema näilist tasakaalukust. Selleks ajaks, kui kaks peategelast tõsteti lavalt üles kaarikus, mille tiivad olid odava värviga kollaseks võõbatud, oleksin võinud hirmust ämbrisse oksendada, kui keegi oleks mulle seda pakkunud. Mu isand oli surnud mitu tundi tagasi. Linnaväravad olid juba kinni pandud. Kõik kohad, kus põgenenud ori ennast varjata võiks, olid pahupidi pööratud, mina aga seisin siin ja kuulasin epiloogi.
Kui etendus läbi sai, järgnesin värisevatel jalgadel attollasele, kes amfiteatrist välja läks. Päike oli mõne aja eest silmapiiri taha vajunud ja üksnes selle viimased kiired kumasid pea kohal pilvedel, muutes need hallideks laikudeks tumedama taeva taustal. Kõndides tõmbas attollane oma keebi kapuutsi pähe ja mul oli teda nüüd märksa raskem rahvamassist eristada. Muretsesin, et võiksin ta hämarikus silmist kaotada, kuid ta läks joonelt tagasi dokkidesse ja ootas seal mind järele.
«Meie suursaadik Ornon on korraldanud sõidu jõelaeval nimega Aneti Unistus. Meie kotid saadeti juba ees ära,» ütles ta mulle. «Pead meid pardale toimetama, reetmata, et olen attollane. Oled ori koos oma isandaga ja sina räägid.»
Noogutasin. Keep üle rinnaplaadi ja kapuuts peas, võis ta Mede kaupmehe pähe läbi minna küll, seni kui midagi ei öelnud.
«Suudad sa seda teha?» küsis attollane. Ta näis täiesti siiras. Oskan inimeste üle hästi otsustada ning kui ta kavatses mul kõri läbi lõigata ja mind rentslisse heita, siis oli ta palju parem näitleja kui need, keda just laval näinud olin.
«Muidugi, isand,» vastasin. Olin küll tol päeval linnas ringi jooksnud nagu peata kana, kuid lubage mul siiski enda kasuks märkida, et tegelikult polnud ma veel surnud. Olin põgenenud lossist ja Gessiretilt raha kätte saanud. Olin siiamaani elus püsinud ja teadsin, et suudan jõelaevale pääseda. Ma ei teadnud vaid seda – ega võinudki teada –, kas mitte suursaadik, kes oli meie sõidu korraldanud, pole Aneti Unistusele juba sõna saatnud, et loole nüüd lõpp tehtaks. Kogu loss teadis mu isanda surmast, kuid väravad, mis oleksid mind lossis sees hoidnud, võisid sama hästi kinni pidada ka kõiki sõnumitoojaid. Kui mul oleks olnud mingi muu võimalus, oleksin sellest haaranud, kuid ma ei näinud ühtegi ja kõhklemiseks polnud aega.
Kõndisin piki dokki, otsides laeva nimega Aneti Unistus. Kui see ainult lahkuks linnast enne, kui attollane teada saab, et mu isand on surnud, võiksin vaba olla. Attollase käest pääseksin palju kergemini kui lossivahtide eest.
Leidsin laeva ruttu. Polnud märkigi sellest, et tekil oleks midagi valesti – meeskond paistis valmistuvat kai äärest lahkumiseks. See oli tähelepandamatu, madala süvise ja külgmise tugiujukiga jõelaev. Ehitatud jõge mööda üles-alla purjetama, oli sel aerutajate jaoks üksnes kitsas pink. Arvatavasti aerutas meeskond vajaduse korral ise. Suurema osa tulust pidi andma kaubavedu, kuid tekil olid ninas ja ahtris ka mõned kajutid reisijatele.
Tõmbasin hinge ja kõndisin enesekindlalt trappi mööda üles. Kõnetasin üht madrust, seletades talle, et mu isand ja mina oleme nüüd kohale jõudnud ja vajame õhtusööki. Kui ta osutas ühe kajuti poole vööris, läksin ma ees ja attollane järgnes mulle vaikides. Õnnetuseks tuli kapten meie juurde, enne kui olime jõudnud poolele teele kajutisse. Ma naeratasin ja kummardasin. Attollane kummardas. Kapten kummardas. Ebamugav hetk venis üha pikemaks. Meeskonnaliikmega rääkimine oma isanda nimel oli täiesti aktsepteeritav. Laevakapten, isegi sellise viletsa jõepaadi kapten nagu Aneti Unistus, oli hoopis midagi muud.
Kummardasin jälle ja ütlesin: «Mu isand on andnud vaikimisvande ajaks, mil täht Mes Reia on ümberpööratud asendis.» Ma polnud veel kunagi kuulnud, et keegi sel põhjusel vaikimisvande annaks, kuid Mes Reia ümberpööratud asendit peeti segaduste ajaks, mil suhtlemishäired ja vääritimõistmised on tõenäolisemad, ning ma lootsin, et vabandus on vettpidav. Attollane kummardas jälle, seekord natuke sügavamalt, justkui vabandavalt. Kapten vastas samaga, austades tema vagadust.
«Reisige oma jumala armu all,» ütles ta ja viipas laevapoisile, kes sealsamas seisis. «Xem, näita kajutini valgust. Meie tekk on liiga üle kuhjatud, et isandad võiksid pimedas kõndida.»
Nii läitis Xem trapi juures põlevast tõrvikust veel ühe ja kandis seda meie ees. Tekk oli täis tuubitud kaupu, kuigi ma ei saanud aru, milliseid just. Ere leek võttis mult võimaluse meie valgustamata ümbrust eristada ning arvatavasti oleks meil ülekuhjatud tekil olnud ohutum pimedas kõndida, kuid sellised need viisakusavalduste nõrgad küljed juba kord on. Järgnesime Xemile kajutisse ja pugesime pead kummardades kardinate vahelt sisse, leides, et ruumi valgustab palju väiksem ja kasulikum õlilamp.
Seisin silmi pilgutades, kuni need valgusega kohanesid. Seejärel taipasin, et attollane silmitseb mind, ja langetasin pilgu tekiplankudele jalge all – mul polnud tarvis olla nii häbematu, et vastu vahtida. Mul oli jätkunud küllaga aega uurida teda amfiteatris, kui ta laval ringikargava Immakuki ja Ennikari poole üles vaatas.
Meie