tema tikksirget selga ja otsustavat lõuga ning üksikut päikesekiirt, mis mängleb tema põse väikestel udemetel, samal ajal kui mina jutustan, üks räpane üksikasi teise järel, meie perekonnasaagat.
„Kas ma võin sinatada ja öelda sulle „Nat”?” küsib ta meie esimese kohtumise lõpul.
Võib küll.
„Mind kutsutakse Prueks,” ütleb ta ja me paneme paika uue kohtumise, kahe nädala pärast, mil ta teatab mulle sama tuima tooniga, mida tal on õnnestunud välja selgitada:
„Ma pean teatama, Nat, et kui kõik sinu kadunud isa varad hommepäev sulle kätte antaks, ei jätkuks sellest isegi meie büroo tasude maksmiseks, rääkimata sulle esitatud tohutute nõuete rahuldamisest. Kuid,” jätkab ta, enne kui ma jõuan kinnitada, et ei tülita teda enam, „meie bürool on ka korraldus tegeleda seda väärivate abivajajate juhtumitega tasu nõudmata. Ja ma võin rõõmuga öelda, et sinu juhtumit peetakse sellesse kategooriasse kuuluvaks.”
Tal on vaja nädala pärast uut kokkusaamist, kuid ma olen sunnitud selle edasi lükkama. Tuleb korraldada ühe Läti agendi imbumine Punaarmee sidebaasi Valgevenes. Briti kallastele tagasi jõudes helistan ma Pruele ja kutsun ta õhtust sööma, kuid mulle tehakse tõredalt teatavaks, et tema büroo põhimõtete kohaselt ei tohiks suhted klientidega isiklikuks minna. Tal on siiski heameel mulle teatada, et tänu tema büroo tööle on kõigist nõuetest minu vastu loobutud. Ma tänan teda ülevoolavalt ja küsin, kas sellisel juhul on tal ikkagi võimalik minuga õhtusöögile tulla. On.
Me läheme Bianchisse. Pruel on seljas sügava dekolteega suvekleit, tema juuksed on kõrvade tagant valla pääsenud ning kõik mehed ja naised restoranis vahivad teda. Ma mõistan kiiresti, et minu tavaline jutuvada ei toimi. Me oleme vaevalt jõudnud põhiroani, kui mulle saab osaks üksikasjaline ettekanne vahest seaduse ja õigluse vahel. Kui saabub arve, võtab Prue selle oma valdusse, arvutab penni pealt välja oma poole, lisab kümme protsenti teeninduse eest ja maksab mulle oma käekotist sularahas. Ma ütlen talle teeseldud nördimusega, et ma pole kunagi varem kohanud sellist häbitut rikkumatust, ja tema kukub naeru pärast peaaegu tooli pealt maha.
Pool aastat hiljem, saanud eelnevalt nõusoleku oma tööandjatelt, küsin ma Pruelt, kas ta kaaluks spiooniga abiellumist. Kaaluks küll. Nüüd on Teenistuse kord ta õhtusöögile kutsuda. Kaks nädalat hiljem teatab ta mulle, et on otsustanud juristikarjääri ootele panna ja teha läbi Teenistuse kursused nende töötajate abikaasadele, kes saadetakse varsti tööpostile vaenulikku keskkonda. Ta tahab, et ma teaksin, et ta langetas selle otsuse omaenda vabast tahtest, mitte armastusest minu vastu. Ta oli kahevahel, kuid tema kohusetunne kodumaa ees jäi peale.
Ta lõpetab kursused hiilgavalt. Nädal hiljem saadetakse mind koos minu naise Prudence’iga teise sekretäri ameti -kohale (kaubandusalal) Briti saatkonda Moskvas. Moskva jäigi ainsaks teenistuskohaks, kus me koos olime. Selle põhjused ei ole Pruele sugugi häbistavad. Varsti jõuan ka nendeni.
Rohkem kui kaks aastakümmet, algul koos Pruega ja siis ilma temata, olen ma teeninud diplomaatilise või konsulaaralase kattevarju all kuningannat Moskvas, Prahas, Bukarestis, Budapestis, Tbilisis, Triestes, Helsingis ja viimati Tallinnas, ning värvanud ja kantseldanud igat sorti agente. Uhkete poliitika tegemise laudade taha pole mind kunagi kutsutud ja selle üle on mul hea meel. Loomuliku andega agendijuht on iseseisev inimene. Ta võib küll saada käske Londonist, kuid väliteenistuses olles on ta ise oma saatuse ja oma agentide saatuse valitseja. Kui aga tema aktiivsed aastad läbi saavad, pole just palju ankrupaiku, mis ootaksid viiekümnele elu aastale lähenevat elukutselist spiooni, kes jälestab istuvat tööd ja kelle elulugu meenutab keskastme diplomaati, kes pole päris edu kunagi saavutanud.
*
Jõulud lähenevad. Minu viimase kohtu päev on käes. Sügaval Teenistuse peakorteri katakombides Thamesi kaldal viiakse mind väikesesse umbsesse küsitlustuppa ja mind tervitab naeratav, arukas, määramatus eas naisterahvas. See on Moira personaliosakonnast. Teenistuses töötavate Moirade juures on alati olnud midagi natuke võõrikut. Nad teavad sinust rohkem kui sa ise, kuid ei ütle sulle, mis see on või kas see meeldib neile.
„Niisiis, sinu Prue…” küsib Moira innukalt. „Kas ta elas nende advokaadibüroo hiljutise liitumise üle? Kindlasti oli see tema jaoks häiriv.”
Aitäh küsimast, Moira, see polnud sugugi häiriv, ja kiitus kodutöö tegemise puhul. Vähemat poleks ma oodanudki.
„Ja tal on kõik hästi, eks ole? Teil mõlemal on kõik hästi?” – mureliku noodiga, mida ma pean paremaks mitte märgata. „Nüüd, kus sa oled elusalt ja tervelt kodus.”
„Kõik on parimas korras, Moira. Oleme jälle väga rõõmsalt koos, aitäh küsimast.”
Ja nüüd ole nii kena, loe minu surmaotsus ette, saab sellega ühele poole. Kuid Moiral on oma meetodid. Nimekirjas järgmine on minu tütar Stephanie.
„Ja ma loodan, et kasvuvalud on möödas, nüüd, kus ta on ilusti ülikoolis?”
„Ei mingeid kasvuvalusid, Moira, aitäh. Tema juhendajad on rõõmust seitsmendas taevas,” vastan ma.
Kuid tegelikult mõtlen ma ainult ühest: ütle nüüd, et minu hüvastijätupidu on määratud neljapäevale, sest reedesed päevad ei meeldi kellelegi, ja kas ma oleksin nii kena ja läheksin koos oma külma kohvi tassiga mööda koridori kolm ust edasi, ümberpaigutamise osakonda, kus mulle pakutakse ahvatlevaid võimalusi sõjaväetööstuses, eraettevõtluses või teistes vanade spioonide paigutamiskohtades nagu muinsuskaitseamet, Autojuhtide Ühing ja abilaekureid otsivad erakoolid. Seepärast tuleb mulle üllatusena, kui Moira teatab rõõmsalt:
„Noh, üks kohake meil sinu jaoks tõesti on, Nat, juhul kui sa oled nõus selle vastu võtma.”
Nõus? Moira, ma olen nõus nagu ei keegi teine maa peal. Kuid ainult ettevaatlikult, sest ma usun, et tean, mida sa mulle pakud – ja kahtlus muutub kindluseks, kui Moira asub ette kandma lasteversiooni praegusest Vene ohust.
„Ma ei pea sulle ütlemagi, et Moskva Keskus kurnab meid siin Londonis täiesti ära, nii nagu ta kurnab ära ka kõik teised, Nat.”
Tõsi, Moira, seda ei pea mulle tõesti ütlemagi. Ma olen peakontorile juba aastaid sedasama rääkinud.
„Nad on õelamad kui kunagi varem, jultunumad, topivad oma nina igale poole ja neid on rohkem. Kas sa ütleksid, et nii on õiglane öelda?”
Ütleksin, Moira, ütleksin tõesti. Loe kas või minu missioonilõpu ettekannet päikeselisest Eestist.
„Ja pärast seda, kui me hakkasime nende seaduslikke spioone karjakaupa välja viskama” – sellega mõeldi diplomaatilise kattevarjuga spioone, see tähendab minusuguseid –, „on nad ujutanud meie kaldad üle ebaseaduslikega,” jätkab Moira nördinult, „kes, nagu sa ilmselt nõus oled, on sellest liigist kõige tülikamad, ja keda on kõige raskem välja nuuskida. Sul on küsimus.”
Teeme proovi. Katsetada ju ikka võib. Kaotada pole midagi.
„Noh, enne kui sa oma jutuga kaugemale jõuad, Moira…”
„Jah?”
„Mulle tuli lihtsalt pähe, et Vene osakonnas võib minu jaoks vaba koht olla. Neil on täiskomplekt parimat sorti noori ametnikke, seda me teame kõik. Aga mis oleks, kui suunata sinna üks kogenud abiline mujalt, minusugune karastunud inimene, kes räägib vene keelt sama hästi nagu emakeelt, võib lennata paugupealt kuhu vaja ja võtta esimesena vastu kõik võimalikud vene ülejooksikud ja agendid, kes ilmuvad välja mõnes esinduses, kus keegi ei räägi sõnagi vene keelt?”
Moira raputab juba pead.
„Ei mängi välja, kahju küll, Nat. Ma pakkusin sind Brynile. Ta on kõigutamatu.”
Teenistuses on ainult üks Bryn – Bryn Sykes-Jordan, kui anda talle tema täielik nimi, mis