Agendi mäng. John Le Carré

ja keda ema ja isa järel ühelt maalt teisele ja ühest koolist teise tiritakse. Ta asub oma loomulikule kohale ühiskonnas ja läheb riigikooli, mitte mõnda era- või internaatkooli.

      Ja mida Prue ise oma ülejäänud eluga peale hakkab? Ta jätkab sealt, kus pooleli jättis. Temast saab inimõiguste jurist, rõhutute eestvõitleja seaduste maailmas. Kuid tema otsus ei tähendanud järsku lahkuminekut. Ta mõistis minu armastust kuninganna, kodumaa ja Teenistuse vastu. Mina mõistsin tema armastust seaduste ja inimliku õigluse vastu. Ta oli andnud Teenistusele kõik, rohkem ei saanud ta anda. Meie abielu esimestest päevadest peale ei olnud ta sedasorti naine, kes ei jõua ära oodata ülemuse jõulupidu või teenistuse austatud liikmete matuseid või saatkonna nooremate töötajate ja nende ülalpeetavate koduseid pidusid. Mina omalt poolt polnud kunagi tundnud end koduselt Prue radikaalselt meelestatud kolleegide kokkusaamistel.

      Kuid kumbki meist ei võinud ette näha, et kommunismijärgne Venemaa hakkab kõigi lootuste ja ootuste vastaselt kujutama endast selget ja reaalset ohtu liberaalsele demokraatiale kogu maailmas, ühele välislähetusele järgneb otsekohe teine ja minust saab de facto eemalviibiv abikaasa ja isa.

      Noh, nüüd olin ma merelt koju jõudnud, nagu Dom sõbralikult märkis. See polnud olnud meile kummalegi kerge, eriti Pruele, ja tal olid kõik põhjused loota, et ma jäängi kuivale maale ja otsin uut elu seal, mida tema nimetas – natuke liiga sageli – päris maailmaks. Üks minu endine kolleeg oli avanud Birminghamis vabaõhutegevust pakkuva klubi halvematest oludest pärit lastele ja vandus, et pole kunagi olnud nii õnnelik. Kas mina ei rääkinud ka kunagi just millegi selletaolise tegemisest?