kas teil või järve ümbruse kõige rikkamatel maaomanikel.“
Rosa jäi jälle vait ja Thomas kohendas hoiet mõttesse vajunud noore naise ümber oma süles.
„Kas te olete kindel, et ei saa seda vaenu Di Mercuriotega lahendada?“ küsis Thomas vaikselt, kergemeelsus oli tema häälest kadunud. „See oleks hõlpsaim viis.“
„Ei.“ Selle lühikese sõna taga peituv jõud oli kõik, mida Thomasel oli vaja teada Rosa ebameeldivast olukorrast. Naine oli hädas, tõelises hädas ja seda ei saanud lahendada vabanduse palumise ja sõbraliku käepigistusega. Thomas ei suutnud kujutleda, et Di Mercuriod olid tegelikult Rosat luku taga hoidnud, nad on austatud ja tähtis perekond, kuid talle oli hästi teada, et tal puudub ülevaade üksikasjadest. „Ma pean siit minema pääsema,“ ütles Rosa tasakesi. „Mul on vaja tagasi Inglismaale jõuda.“
Thomas kiirendas sammu tolmusel maanteel ja tundis, kuidas Rosa ta süles niheles.
„Kuhu me läheme?“ päris Rosa.
„Ma üürin siit miili kaugusel villat,“ vastas Thomas. „Te jääte täna ööseks sinna ja hommikul võib korraldusi teha.“
„Ma ei tea, kas see on sobiv...“
„Teil pole tõesti valikut,“ katkestas Thomas teda. „Kas see või leiavad Di Mercuriod teid ühe tunni jooksul.“
„Ma olen heast perekonnast noor naine,“ lausus Rosa jäigalt.
„Uskuge mind, teie vägistamise mõte on mu meeltest küll väga kaugel. Te olete täielikult väljaspool ohtu.“
Mitte et Rosa poleks olnud piisavalt ilus oma tervel ja süütul moel, kuid Thomasel polnud tükk aega vastavat kiusatust olnud ja ta ei kavatsenud lasta sel sasipäisel noorel naisel põhjustada seda, et ta oma ettemääratud rajalt kõrvale astuks.
Teine peatükk
Thomas pani Rosa õrnalt puust toolile, mis seisis tema üürivilla tagaterrassil. Rosa oli silmapilkselt lummatud vaatest järvele ja mägedele selle taga; tintjasmust vesi andis teed tähistaeva taustal joonistuvate lumiste tippude toekatele siluettidele. Ehkki Rosa oli Itaalias viibinud kuu aega, polnud ta saabumisest saadik näinud kaugemale Di Mercuriote villa müüridest.
„Kaunis, kas pole?“ märkis Thomas, kui tabas Rosa vaadet imetlemas.
Rosa silmitses mõne hetke oma võõrustajat, püüdes otsustada, mida mehest arvata. Too on enesekindel ja üleolev, mees, kes on harjunud saama oma tahtmist. Ennist olid Rosal hari turri läinud, kui mees oli teinud otsuseid tema vahetu tuleviku kohta ilma temaga tegelikult nõu pidamata, kuid ta oli keelt hammaste taga hoidnud, sest... nojah, sest tal pole kuhugi mujale minna.
„Kes te olete?“ küsis Rosa, silmitsedes hinnalist mööblit ja kahtlemata kallist vaadet.
„Hunter. Lord Thomas Hunter. Meeldiv teiega tutvuda, preili Rosa Rothwell.“ Rosa nimi kõlas mehe suust võrgutavalt.
„Kas te elate siin üksi?“ päris Rosa.
„Ärge muretsege,“ sõnas Thomas hambaid välgutades laisa muigega, „ma mõtlesin seda, mida ütlesin: teie vooruslikkus on väljaspool ohtu.“
Rosa pani vaistlikult käe oma alakõhule ja silitas kleidikangast, mõeldes arenevale elule, kellest on saamas tema hukatus. Ta oli oma vooruslikkuse kaotanud kaua aega tagasi, ent see ei tähendanud, nagu poleks tal moraalseid väärtusi. Viibimine üksinda majas koos vallalise üsna ligitõmbava härrasmehega on kindlasti nende asjade nimekirjas, mida noor daam kunagi teha ei tohi, mida ema talle sageli loetles, kui Rosa noorem oli. Siin ta siiski oli, ilma ühegi teise valikuta ja valmis andma oma saatuse ja juba rüvetatud vooruslikkuse lord Thomas Hunteri kätesse. Rosa ema oleks kohkunud.
Lord Hunter kadus mõnes minutiks silmist, enne kui ilmus villast uuesti nähtavale, käes pudel veini ja kaks klaasi. Rosa jälgis teda, kui ta pudelilt korgi tõmbas ja mõlemad klaasid täitis, enne kui ühe Rosa poole lükkas.
„Nii, rääkige mulle, mida te küll teinud olete, et Di Mercuriod teid luku taha panid?“ Lonksu veini võttes tõstis ta käe. „Ei, ei, ei. Laske ma arvan. Sedaviisi on lõbusam.“
„See on isiklik asi,“ märkis Rosa, silmitsedes Hunterit tooli seljatoele laskumas ja mõlemaid jalgu lauale heitmas.
„Kas te varastasite midagi?“
Rosa ei lasknud end liimile võtta ja keskendus selle asemel oma veiniklaasile.
„Siis midagi skandaalsemat,“ mõtiskles Hunter. „Kas te solvasite ühte noist vanadest naistest, kes näevad välja nagu tigedad inglise buldogid?“
„Nood vanad naised on mu vanaema ja vanatädi.“
„Oh, andestust. Nojah, võib-olla teie pole vanemaks saades üldse nii krimpsus. Kõik pole veel kadunud.“ Hunter tegi pausi, seejärel jätkas: „Nii et nad on teie perekond, jah? Asi läheb põnevamaks.“
Rosa võttis lonksu veini ja tundis, kuidas soojus valgub kurgust alla ja läbi keha laiali. See oli soojendav ja nauditav ning juba pisut uimastav.
„Mind saadeti siia häbistatult,“ lausus ta viimaks.
„Teie perekond saatis teid nii kaugele Itaaliasse? Te pidite küll tegema midagi üsna maitsetut, et vaja läks sellist vahemaad.“
Rosa oletas, et enne abiellumist rasedaks jäämine on üsna häbistav, vähemalt tema emal oli piisavalt selle kohta öelda. Rosa on jälk hoor, tänamatu närakas ja sama kõlblusetu kui tavaline tänavatüdruk. Kummaline oli, et hoolimata sellest, et Rosa oli üles kasvatatud oma ema rangete moraalsete väärtustega, ei tundnud ta end jälgi ega maitsetuna ja ta ei suutnud tunda oma sisemuses sirguva väikese elu vastu muud kui soojust.
Rosa silmadesse kerkisid tahtmatult pisarad, kui ta mõtles mürgile ema hääles, kui too oli öelnud, et ei taha enam kunagi näha ei Rosat ega tema last. Nende suhted olid alati olnud keerulised, kuid emaga hüvastijätu lõplikkus oli teinud Rosale haiget rohkem, kui ta oleks kujutleda osanud.
Veelgi enam haiget oli teinud jahmunud ilme isa näol, kui Rosa oli teatanud oma rasedusest. Temal ja isal olid alati olnud lähedased ja armastavad suhted. See oli isa, mitte ema, kes oli Rosaga lapsena mänginud, kes kutsus ta tihti oma kabinetti, et nad saaksid tundide kaupa arutleda raamatute üle. Niisiis, kui isa polnud võimeline toibuma, kui kuulis uudist, et tema ainus tütar ootab abieluväliselt last, oli Rosa tundnud, et ta süda lõhkeb.
Rosa tõrjus pead langetades ja silmi pilgutades pisarad kiiresti minema. Ta ei kavatse võõra ees nutta, mitte niisuguse asja pärast, mida ei saa muuta.
„Ma oletan, et see oli maitsetu tegu,“ lausus ta kurvalt naeratades.
„Kas Di Mercuriod pidid teie eest hoolitsema?“ küsis Hunter ja Rosa rõõmustas, et mehe jutt võttis teise suuna.
Rosa kehitas õlgu. Ta ei teadnud, mis neile antud juhised olid olnud, ent niipea kui ta saabus, tehti talle selgeks, et ta pole teretulnud külaline.
„Nad lukustasid mind kuuks ajaks mu tuppa.“
„Ja kahtlemata toitsid teid kördiga.“
Rosa vaatas mehele teraselt otsa, mõeldes, kas too pilkab teda, kuid märkas, et mehe silmis olnud ennistine heatujulisus oli kadunud.
„Noh, mõnikord kostitasid nad mind hautise ja kopitanud leivatükiga.“
„Kui suuremeelne. Pole ime, et tahtsite põgeneda.“
Rosa pilk liikus võõrustajast mööda kaugusse, üle tumeda vee öhe ning ta teadis, et oleks julmust talunud, kui poleks ähvardanud oht, et ta jääb lapsest ilma. Ühel igapäevasel jalutuskäigul villa krundil oli toatüdruk Rosale ligi hiilinud ja sosistanud: „Ärge muretsege, signorina, perekond, kelle nad välja on valinud, on lahke ja armastav. Teie pisikese eest hoolitsetakse hästi.“
Tüdruk oli