rasedusjärgus naised veetsid päevi oksendades ja olid sunnitud voodis lamama. Kerge hommikune iiveldus polnud see, mis oleks takistanud Rosal vähemalt oma päeva alustamast.
Rosa tõusis aeglaselt üles, silus kleiti, märgates kortsusid, sest oli maganud täies riides, ja sättis vallapääsenud juuksesalgud paika. Ta uuris viivu oma pahkluud, mis oli öösel paiste läinud ja väänatud ihul oli lillakas toon. Isegi kerge astumine põrandale pani Rosa valust nägu krimpsutama, kuid ta surus hambad risti ja tal õnnestus oma teekonnal tugevasti mööblile toetudes ukseni komberdada.
Magamistoast väljudes oli villa vaikne ja Rosa tajus, et on üksi. Loomulikult oli lord Hunter varane tõusja, ta on just see tüüp, kes on pööraselt varasel hommikutunnil reibas. Rosa oli äärepealt tunnistamas lüüasaamist ja toolile potsatamas, kui märkas oma magamistoa ukse kõrval seinale toetumas nikerdistega jalutuskeppi. Hunter oli selle kindlasti sinna Rosale hommikul kasutamiseks valmis pannud pärast seda, kui oli head ööd soovinud.
Haaranud nikerdatud nupust, proovis Rosa keppi ja leidis, et saab pisut paremini kõndida selle pakutud lisatasakaalu toel, ehkki valu jäi ikka alles. Ta peab meelde jätma, et lord Hunterit lahkuse eest tänada.
Tahtmata mehe kappides tuhnida, kuid meeletult näljasena, julges Rosa välja terrassile minna. Talle meenus eelmisest õhtust, et istumisala kohal oli suur apelsinipuu ja tema tühi kõht korises, mõeldes mahlasest apelsinist päeva alustuseks.
Rosa pidi end sirutama, et isegi madalaima oksani ulatuda, kuid tema ponnistused said tasutud, kui ta asus koorima küpset ja healõhnalist apelsini ning pistis esimese lõigu suhu. Aeglaselt mäludes nautis ta magusat mahla, lakkus selle jäägid sõrmedelt, enne kui ampsas järgmise lõigu. Ta pidi end tagasi hoidma, et mitte mõne sekundiga terve apelsin alla kugistada, kui kooris viljalihalt ülejäänud koore; see oli nii isuäratav, ent kuidagi õnnestus tal sellele tungile vastu panna. Esimene apelsin nahka pistetud, küünitas Rosa kõrgusse ja noppis apelsinipuu okstelt teise, haaras jälle kepist ja lonkas terrassi servale.
Kui ta pilgu järvele heitis, imetledes, kuidas päike siledalt veepinnalt vastu peegeldus, nii et vesi nägi välja jumalikuna, jäi ta silm peale väikesele kujule, kes end käetõmmetega villa poole tõukas. Mees ujus kiiresti, ent see nägi välja nii, nagu oleks tal vaevalt tarvis pingutada. Kui ta lähemale jõudis, taipas Rosa, et see on tema võõrustaja, lord Hunter. Rosa hakkas peaaegu naerma – ta oli teadnud, et too on hommikuinimene, tõenäoliselt ujus lord igal hommikul esimese asjana ühe miili, sel ajal kui tema tavaliselt voodis mõnules.
Rosa jälgis meest, kui too kaldale lähenes, lummatuna tema käsivarte rütmilisest liikumisest ja sellest, kuidas ta vaevata läbi vee liugles. Rosa oli tema tugevaid käsivarre- ja rinnalihaseid tunda saanud, kui Hunter ta eelmisel õhtul üles tõstis, ja tundis huvi, kas ujumine hoiabki meest nii heas vormis.
Viimaste käetõmmetega jõudis Hunter väikse puust paadisilla juurde, mis villa krundilt välja ulatus. Rosa nägi mehe õlgu üles-alla liikumas, kui ta redelist haaras ja end välja vinnama asus.
Aeg jäi seisma ja Rosa avastas, et ei suuda pilku ära pöörata. Hunteri keha kerkis veest sentimeeter sentimeetri haaval: tema rind, seejärel kõht, vesi nirises mehelt maha ja pani naha sillerdama. Rosa tundis, et tema sisemus hakkas kuumama, kui ta pilk jäi pidama Hunteri alasti kujul. Alles siis, kui mees end täielikult veest välja hiivas, adus Rosa, et tal pole üldse midagi seljas, kuid Rosa ei suutnud ikka pilku ära pöörata. Hunter seisis ükskõiksena oma alastuse suhtes, näis, et ta ei tunne muret, kas keegi võib teda näha, ja pühkis ihult vett, enne kui võttis maast käterätiku ja mässis selle piha ümber.
Siis alles tõstis Hunter pilgu terrassile. Rosa mõistis kohe sel hetkel, kui mees teda nägi, et too taipas, et kindlasti oli Rosa teda kogu aeg jälginud. Murdosakeseks sekundist tardus Hunter paigale nagu hunt, kes märkab oma saaklooma, seejärel tõstis käe ja lehvitas Rosale rõõmsalt.
Rosa soovis, et saaks lihtsalt haihtuda, et toimuks maavärin, maa ta jalge all avaneks ja ta saaks vajuda maa alla. Hunter arvab, et Rosa jälgis teda kogu aeg. Hüva, Rosa oli teda jälginud, kuid mitte sihilikult. Kust pidi tema teadma, et Hunter ujub alasti, kuid nüüd nägi Rosa välja nagu häbitu piiluja.
„Tere hommikust,“ lausus Hunter naeratades, kui lähenes terrassile.
„Tere hommikust,“ õnnestus Rosal pomiseda, kui ta üritas vaadata mujale, mitte oma silmade kõrgusel paistvale ihule. Hunter oli päevitunud, seda nii imeliselt, et tema nahk oli sügavalt pronksjas, mis viitas pikaajalisele viibimisele sooja kliimaga piirkonnas.
„Kas magasite hästi?“
Kuidas sai ta esitada nii argise ja tavalise küsimuse, kui seisis Rosa ees poolalasti?
Rosa sundis end pilku tõstma ja mehele otsa vaatama ning naeratas.
„Tänan teid, väga hästi.“
Rosa põsed kuumasid nii tugevasti, et tundus, nagu astunuks ta just sepapajast välja, ja tema süda lõi nii valjusti, et ta oli kindel, et seda on miilide taha kuulda, ent kui Hunter ei lasknud end häirida riiete puudumisest, siis ei lase Rosa oma ebamugavustundel välja paista.
„Kas pole see vaade esimese asjana hommikul imekaunis?“
Rosa pilk lipsas palumata alla, paika, kus käterätik oli ümber mehe vöökoha keeratud, ja ta kuulis Hunteri tasast itsitust.
„Ma pean varahommikust valgust ülimalt meeldivaks,“ sõnas Rosa, jälgides Hunteri avalamaks muutuvat muiet.
„Järve keskelt paistab kõik isegi paremini,“ märkis Hunter ja astus sammukese lähemale. „Järgmisel korral peaksite minuga liituma. Sel kellaajal võib ujumine tõesti vere käima panna.“
Rosa oli kindel, et Hunter teab täpselt, mida ta teeb; ükski heast perekonnast noor naine ei tunneks end mugavalt seal seistes ja ilmast rääkides ning silme all mees, keda ta oli äsja näinud alasti järvest välja tulemas, kuid Hunter avaldas Rosale survet, et näha, kui palju on vaja, et panna ta piinlikkustundest põgenema või minestama. Hüva, Rosa polnud elus kordagi minestanud ja veidi paljast ihu ei pannud teda jalga laskma. Isegi kui see oli eriliselt sile ja kaunilt voolitud ihu.
„Ma tean paremaid viise virgutuseks nii vara hommikul,“ lausus Rosa sulni naeratusega. Hunterile otsa vaatamata lonkas ta tagasi apelsinipuu juurde ja noppis okstelt veel ühe ümmarguse vilja. Ta hakkas seda hoolikalt koorima, eraldas ühe lõigu ja alles siis, kui oli seda huulte vahele pistmas, tõstis pilgu ja vaatas Hunterile silma. „Kas teie ei tea?“
Oh, nii rahuldust pakkuv oli näha, et Hunter oli justkui keele alla neelanud, tema pilk oli kinni apelsinilõigus, kui see Rosa huulte vahele kadus. Rosa lubas endale väikese võiduka muige, keeras ringi ja suundus tagasi villasse, tema kõnnak oli võidurõõmus, kepi kõlksumine kahhelplaatidel rikkus seda ainult veidi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.