korda viie päeva jooksul, mil ta oli olnud New Englandi väikelinnas võõrastemajapidaja, tundis Adrienne Portale end lõdvestunult ja mugavalt, viies varase septembri ilusal hommikul oma kohvi välja. Ta seisis 1803. aastal vaikse maantee äärde ehitatud klassikalise keskkorstnaga maja köögi kiviterrassil ja see tee oli ka praegu vaikne.
Ta vaatas üle võõrastemaja määratu ürdi- ja lilleaia. „Ma ei ole ülepea sees,“ sosistas ta endamisi. „Ma ei hammustanud rohkem, kui suudan närida.“
Carriage Hilli talu oli ainulaadne asutus. See polnud täpselt talu, aga see polnud ka traditsiooniline võõrastemaja. See polnud avatud juhuslikeks ööbimisteks. Adrienne’i esimesed külalised ei saabu enne, kui alles järgmisel nädalavahetusel. Võõrastemaja oli kogu sügishooajaks tellitud seda laadi väikeste ürituste jaoks, mis sinna suurepäraselt sobisid – beebikingituste peod, pulmad, sünnipäevad, lõunad, kokkutulekud. Antiikne võõrastemajaks muudetud maja seisis sissesõidetud teest kõrval ja see oli osa selle külgetõmbest. See asus Knights Bridge’i, Bostonist lääne poole jääva New Englandi klassikalise väikelinna keskusest kaks miili eemal keset laugelt laskuvaid aasu ja metsa.
Adrienne istus ümmarguse laua äärde ja kuulas lindude sädistamist puudes, ürtides ja lilledes. Ta ei teadnud, mis linnud need olid. Ta võis õppida. Tahtis õppida. Ta tundis ära mõned maitsetaimed – petersell, pune, tüümian, basiilik, koriander, vähemalt kolm mündiliiki – ja oskas eristada vahtrapuud tammest või valgest männist. Lilletundjana ta nii kehv ei olnud. Mitte just suurepärane, aga ka halb mitte. Ta oli eelmisel päeval kärpinud neiusilmade peenart. See valdus vajas regulaarset aednikku. See oli otse ümberkorralduste nimekirja tipus, mida ta kavatses soovitada.
Ta naaldus tagasi, võttes kruusi mõlema käe vahele. Aias olid koorepuruga multšitud teerajad ja seda piiras vana kivimüür. Carriage Hill, mille järgi võõrastemaja oma nime oli saanud, terendas üle looduslikest lilledest täpistatud aasade. Adrienne tõotas endale, et ta matkab selle tippu, enne kui peaks seda tegema lumeräätsades. Kohalikele meeldis naljatada, et nüüd võib juba mistahes päeval hakata lund sadama, aga ta teadis, et see oli liialdamine. Ta naeratas, nautides hilissuve täiuslikku hommikut. Ta lõpetab oma kohvi, lööb suures maaköögis mingi hommikueine kokku ja läheb siis oma päevaga edasi.
Ta kuulis kellegi üminat ja ajas end üllatunult sirgu, läigatades peaaegu oma kohvi maha. Olivia McCaffrey, Carriage Hilli omanik, kes elas sealsamas lähedal koos oma abikaasa Dylaniga? Maggie Sloan, Olivia äripartner?
Ei. Ei Olivia ega Maggie.
Adrienne pani kohvikruusi lauale ja hüppas püsti. Ta oli ikka veel öösärgis ja hommikumantlis. Enne kui ta jõudis sisse tagasi minna, materialiseerus külgõues rõõmsalt ümisev mees. Mees jäi järsult seisma, raske välimusega kott millegagi ühel õlal.
Adrienne tundis ta otsekohe ära.
Adam Sloan.
Ta oli üks kuuest Sloanide lapsest – viis venda ja üks õde. Adam oli – neljas? Adrienne arvas nii, aga ta peaks spikriga konsulteerima. Vic oli talle meilinud, andes detailid inimeste kohta, keda ta oma uues töös kõige tõenäolisemalt kohtab. Vic Scarlatti oli tema bioloogiline isa, erruläinud diplomaat ja põhjus, miks Adrienne oli üldse oma jala Knights Bridge’i tõstnud.
Adam oli pikk laiaõlgne tumedapäine ja niisama seksikas, nagu ta teda mäletas esmakordsest kohtumisest eelmisel talvel, kui Adrienne oli Vici koduhoidjaks. Adam oli see müürsepast Sloan. Vaikne, meenus talle.
Mees vaatas ta ühe kiire pilguga üle. Adami süsihalli puldansärgi varrukad oli küünarnukkideni üles keeratud, käsivarred päevitunud ja lihaselised. Ta oli rõivastatud füüsiliseks tööks, kaasa arvatud tugevad töösaapad. „Adrienne. Hei! Tere tulemast tagasi Knights Bridge’i.“
„Adam. Tere. Ma … mm …“
Adrienne selitas kurku. Tal polnud kunagi sõnadest puudu tulnud. Ta oli joonud veini koos ühe Euroopa vürstiga. Ta oli varustanud maailmakuulsa näitleja veinikeldrit. Miks ta siis nüüd selle hea välimusega müürsepaga kidakeelseks jäi?
Sest ühe asjana ei ole sa riides.
Ta tõmbas oma hommikumantli vöö veidi kõvemini kinni. See polnud üks võõrastemaja paksudest froteemantlitest, mis rippusid igas külalistoas. See oli liibuv pitsiga ääristatud must rüü samasuguse öösärgi peal. Mitte tema tavaline stiil. Ta tundis, nagu oleks ta täiesti paljas, kuid andis endast parima, et enesekindel välja näha. „Hea on tagasi olla.“
Adam kortsutas kulmu. „Maggie ja Olivia unustasid sulle ütlemast, et ma tulen.“
„Või jäi see mul tähele panemata. Pole oluline.“ Nad olid tema tööandjad ja Adam oli Maggie mehevend. Mingil juhul ei kavatsenud Adrienne rohkemat öelda. Ta vehkis ettevaatlikult käega, arvestades oma rõivastuse ebakindlat seisundit. „Tunne end vabalt oma asju ajama.“
„Ma panen ainult oma varustuse maha.“
„Varustus … milleks täpselt?“
„Pean ümber laduma kivimüüri, mis uue lisaehituse käigus sai kannatada.“
See lisaehitus kujutas endast esimese korruse korterit võõrastemajapidajale Carriage Hilli talus. Selle disain nii seest kui väljast sulas oma kitsaste koorekarva voodrilaudade ja kahepoolsete lükandakendega kokku ülejäänuga kütkestavast antiiksest majast.
„See ei ole suur töö,“ lisas Adam.
Adrienne oli märganud kivihunnikut ja mörditükke maja taga, kuid polnud sellele suuremat mõtelnud. Ta oli oletanud, et need on ehituspraht, mis lõpuks minema viiakse. „Kõlab hästi.“ Ta hoidis tooni neutraalsena, et mitte reeta oma kohmetust. „On midagi, mida ma sinu heaks saan teha?“
Mehe sinised silmad jäid temal pidama piisavalt kauaks selgeks tegemaks, et ta oli täiesti teadlik, et oli Adrienne’i tabanud, enne kui tal oli võimalust rõivastuda. „Kõik on korras.“ Ta pidas põgusa pausi. „Ära lase mul end takistada milles tahes.“
Nagu näiteks dušš, rõivad, kingad, hommikusöök. Veel rohkem kohvi. Raske oli tegelda jõulise müürsepaga, kui oled veel kofeiinipuuduses, ööriietest rääkimata. Ta lükkas ühe käega oma juuksed tagasi – pikad, tumedad, lokkis, sassis. „Muidugi.“ Ta mõtles, et vähemalt kõlas eneseteadlikult. „Hüüa mind, kui ma saan kuidagi aidata.“
„Saab tehtud. Oled sa pärast siiajõudmist Vicilt midagi kuulnud?“
Adrienne noogutas. „Mõned meilid.“
Adam nihutas kotti oma õlal. „Ma ei jää praegu kauaks, kuid tulen õhtupoolikul hiljem tagasi. Sobib?“
„Sobib kenasti.“
Adam läks temast mööda ja jätkas teed oma prügihunniku juurde. Ta oli lihaseline, heas vormis. Loogiline, et mees, kes tassib elatise teenimiseks kive ja mörti ja sepavasaraid ja muud taolist, peab heas vormis olema.
Adrienne jõi oma ülejäänud kohvi ära. See oli leige, kuid ta ei hoolinud. Ta oli mõistnud, et peaaegu igaüks Knights Bridge’is teadis temast ja Vic Scarlattist, aga ta polnud ikka veel harjunud, et inimesed teda talle mainisid. Ta oli aasta tagasi teada saanud, et Vic on tema bioloogiline isa. Ka Vic polnud temast teadlik olnud. Ta oli Vici teadmatusest aru saanud, kui oli eelmisel talvel Vici koduhoidjaks olnud talle ütlemata, et ema oli lõpuks tunnistanud, et temal ja Vicil oli olnud armusuhe ning Adrienne oli selle tulemus. Vic oli pärast neljakümneaastast karjääri lugupeetud diplomaadina erru läinud ja praegu oli tal käimas kolimine täielikult oma maakoju väikeses Knights Bridge’is Massachusettsis.
See polnud kerge, aga nad olid tema ema paljastusega rahu teinud. Adrienne oli töötanud oma veiniblogi kallal ja konsulteerinud ärisid, olles samal ajal Vici koduhoidjaks, ning siirdunud seejärel Kesk-California viinamarjaistandusse, mis kuulus Noah Kendrickile, San Diego miljardärile, kel olid Knights Bridge’iga omad seosed. See oli olnud suurepärane töö. Ta oli seda hästi teinud. Ent kui Noah ja Phoebe, tema kihlatu ja Maggie õde, mainisid töökohta