Kivisillad. Swifti jõeorg, 9. raamat. Carla Neggers

maatasa tehtud. Kõik läks. Kodud, ärid, võõrastemajad, laagrid, bensiinijaamad, universaalkauplused, vabrikud ja talud. Winsori tamm ja Goodnough’ kaitsetamm olid lõpetatud, lubades Swifti jõel ja Beaver Brookil oru üle ujutada, luues Quabbini paisjärve puhta ja värske vee.

      Knights Bridge’i selle klassikalise väljakuga, mida ümbritsesid vanad majad, kirikud, linnakontorid, raamatukogu ja mõned ärid, oli lühike tee sõita. Adrienne parkis peatänaval ja tegi kiire töö oma ülesannetega postkontoris, rauapoes ja universaalkaupluses. Ta ei sattunud kokku kellegagi, keda ta tundis, ja oli poole tunni pärast jälle tagasiteel.

      Ta parkis võõrastemaja ees Maggie auto taga ja naeratas selle koha puhta ilu peale. Esimest korda Knights Bridge’i saabumisest peale ei tundnud ta kõige väiksematki kahtlust oma otsuse pärast Carriage Hilli töö vastu võtta. Ta väljus autost ja sulges ukse. Ta kuulis, kuidas oja teisel pool teed vulises üle kivide, voolates lähedal asuva paisjärve poole. Ta hingas sisse meeldivat õhku. Ta haistis rohu, muda ja veel millegi lõhna – võibolla münt? Oli see võimalik nii kaugel tagaaiast ja selle aedadest?

      Adrienne läks majja eraldi köögiukse kaudu, mis oli värvitud soojaks tervitavaks helesiniseks, ja asetas kotid köögisaarekesele. Ta märkas, et esikuuks oli avatud, kuid oletas, et Maggie oli välja läinud poisse kontrollima.

      Selge oie pani Adrienne’i end järsku sirgu ajama. „Maggie?“ Ta jooksis läbi esiku terrassile. „Maggie – on sinuga kõik korras?“

      Ta jäi järsult seisma, märgates Maggiet külili poolel teel kuuri juurde, kus poisid olid mänginud. Adrienne hüppas terrassilt alla ja jooksis tema juurde. Maggie püüdis end istukile ajada, kuid oigas jälle ja vajus tagasi puukooremultšile. Tal oli üks käsi surutud vastu näo paremat poolt ja tema sõrmede vahelt nõrgus verd.

      „Rahu, rahu, Maggie. Lase ma vaatan.“

      „Minuga on korras. Poisid …“ Ta naaldus vasakule käsivarrele ja ajas end osaliselt istukile. „Aidan, Tyler …“ Näis, et ta ei leidnud sõnu oma mõtte lõpetamiseks. „Owen.“

      „Nad mängivad dinosauruseid. Kas sa libisesid teel nende juurde?“

      „Ma kuulsin neid karjumas.“

      Adrienne tundis oma sisemuses külmust. „Poisid? Olid nad oma mängust haaratud?“

      „Hirmunud. Adrienne …“

      „Põrgut, Maggie.“ See oli Adam Sloan, kes jooksis mööda jalgteed oma vennanaise juurde. Ta laskus ühele põlvele ja võttis Maggie käsivarrest kinni, et teda toetada. „Mis juhtus?“

      Maggie valu täis silmad laienesid eksimatus hirmus. „Adam. Poisid. Nad on kadunud.“

      Adam vaatas üles Adrienne’i poole, tema enda silmad kitsenenud ja keskendunud. „Mis siin toimub?“

      „Ma alles jõudsin siia. Olin linnas. Kui ma lahkusin, mängisid Aidan ja Tyler ja nende sõber Owen kuuri taga. Kui tagasi jõudsin, kuulsin Maggiet ja leidsin ta siit. Ta ütleb, et kuulis poisse karjumas.“

      Adam noogutas lühidalt ja pöördus tagasi Maggie poole. „Kas poisid lasid su eest jalga?“

      „Ma mõtlesin, et nad on oma dinosaurusemängust haaratud. Tulin välja, et anda neile kaheminutiline hoiatus, et me sõidame koju.“ Maggie hääl murdus. Ta langetas verest määritud käe, tuues nähtavale paistetava kahe tolli pikkuse haava oma paremal meelekohal. „Nad olid läinud. Hüüdsin neid, aga nad ei vastanud. Jooksin tagasi maja poole, et oma telefon haarata ja Brandonile helistada.“

      „Sa komistasid?“ küsis Adrienne.

      „Kindlasti komistasin. Lendasin pikali ja lõin oma pea kivi või millegi taolise vastu. Ma ei usu, et ma minestasin. Siis jõudis Adrienne siia.“ Maggie hakkas püsti tõusma, vehkides verest puhta käega, kuid Adam hoidis teda pikali. „Minuga on kõik korras, Adam. Ma pean poisid leidma.“

      „Ptruu! Sa ei lähe kuhugi. Kus on Brandon?“

      „Ta töötab linnas.“

      Maggie proovis jälle tõusta, aga see ebaõnnestus ja Adam pani ta multšitud teerajale jälle pikali. „Sa pead rahulikuks jääma ja oma pea eest hoolitsema. Adrienne aitab. Ma võtan ühendust Brandoni ja kellega tahes, keda me vajame. Me leiame poisid.“

      „Ma ei saa siin lihtsalt istuda ja mitte midagi teha …“

      „Keegi peab siin olema, kui nad tagasi tulevad.“ Adam tõusis püsti ja puudutas Adrienne’i õlga. „Hoolitse Maggie eest, okei?“

      „Muidugi.“

      Adam noogutas ja jooksis mööda jalgteed edasi. Kui ta kadus kuuri taha, kus kolm poissi olid oma dinosaurused üles pannud, oli tal telefon juba kõrva ääres. Adrienne arvestas, et ta helistab ja kutsub kokku mistahes ratsaväe, keda vajatakse. Ta oli kohalik. Perekond. Tal oli igaühe number olemas.

      Adrienne aitas Maggie üles ja toetas teda, kui ta endale jalad alla sai. Maggiel oli seljas avar topp ning jalas laiade säärtega linased püksid ja plätud, mis polnud läbi aia jooksmiseks just suurepärased. Veri tilkus ta särgile. „Võtame selle haava jaoks veidi jääd,“ ütles Adrienne.

      „Minuga on kombes, Adrienne. Aita poisse otsida.“

      „Ma ei tunne seda metsa. Jääksin lihtsalt jalgu ja ma kujutan ette, et kui ma lõpetan eksimisega …“

      „Ei kuuleks sa kunagi selle lõppu.“ Maggie püüdis naeratada. „Ma ei tea, miks nad jalga lasid. Pean veel kord kontrollima, kus nad mängisid. Olin keskendunud ainult sellele, et neid polnud seal – ma ei märganud midagi muud. Võibolla jäi mul miski tähele panemata.“

      „Maggie …“

      Maggie tõstis lõua püsti, türkiissinistes silmades kangekaelne pilk, isegi kui veri mööda näo külge alla tilkus. „Ma saan ise minna.“

      „Selleks pole vajadust.“ Adrienne sirutas käe. „Ma tulen sinuga kaasa.“