vahtis talle otsa, suu kõveraks väändunud. Ta taganes aeglaselt, eemale valgest joonest, vidukil silmad meest piidlemas, pool nägu autotuledest valgustatud.
„Lucia!” hüüdis Nate kitsukesest aknaavast. „Ära mõtlegi kuskile minna. Püsi paigal.”
Tüdruk astus auto eest läbi ja ohutuled vilkusid ta näo taustal punaselt. Tema suu kaardus riuklikus muiges ja Nate’il tõmbus sisimas külmaks. Tüdruk nõjatus ettepoole, peopesad lapiti autokapotil, ja kergitas võrgutavalt kulme.
„Härra Winters?” Hääl teises otsas rääkis madalalt ja aeglaselt. „Kas kõik on korras?”
Tüdruk läkitas Nate’ile õhusuudluse.
Mees keris akna lõpuni alla ja pistis pea aknast välja. „Lucia!” hüüdis ta uuesti, hääl tuulde hääbumas.
Tüdruk pööras ringi ja sammus piki valget joont minema, auto esituled ta eemalduvat kogu valgustamas. Ta kandis lühikest musta seelikut ja põlvini saapaid ning ta puusad õõtsusid.
„Kurat.” Nate vedas käega läbi juuste.
„Härra Winters? Kas te olete veel kuuldel?”
Siis pööras Lucia tema autost võib-olla kümne sammu kaugusel ringi, jalad kummalegi poole valget joont toetatud, ja näitas Nate’ile kaht keskmist sõrme. Siis põikas ta paremale ja jooksis metsa.
„Härra Winters.” Mees telefonis rääkis nüüd rangelt, olles vihane, et ta aega raisati. „Kas te olete veel kuuldel? Kas teil on endiselt vaja, et keegi välja sõidaks?”
„Ma ei tea.” Nate’il hakkas halb. Ükskõik mis nüüd edasi juhtub, oli kõik just äsja hullemaks muutunud. Kõik need tükid, mille külge ta oli klammerdunud, lendasid laiali, paisates selle, mis tema elust veel alles oli, miljonisse eri suunda. Ta oli jamas, oli ennegi jamas olnud, aga nüüd oli ta rohkem kui jamas, ta oli niihästi surnud kui üks elav inimene üldse olla võis. Ühe silmapilgu vältel kujutles ta Aleciat ja Gabe’i diivanil kössitamas ning iseennast vanglas ja „20/20” uudistesaate eriloos. Õhtusöök kerkis talle kurku ja ta pidi sügavalt hingama, et paanikat tagasi hoida.
Ta ei saanud kuidagi teada, et sellest hetkest saab pöördemoment, et see on hetk, millest sõltuvad kõik edasised hetked. Ajalehtedes nimetatakse teda mõrtsukaks, politsei tuleb teda otsima, tema kunagised sõbrad ja trennikaaslased, kõik need, kes teda tundsid, oh taevake, ütlevad: Nate oli viimane, kes tüdrukut elusana nägi, eks ole? Viimane on alati ka süüdlane.
Ta ei saanud seda kõike teada. Ent ta tundis seda, just nagu ajaks miski teda füüsiliselt taga ja jõuaks järjest lähemale, tema süda vasardas metsikult, pulsilöögid kukla tagagi tunda. See oli enamat kui tunne. See oli eelaimus, midagi selgesti tajutavat, peaaegu käegakatsutavat.
„Ta on läinud,” ütles ta kiiresti ja lõpetas kõne, viskas telefoni istmele. Ta oleks pidanud lihtsalt minema sõitma. Kõik ta kehas käskis tal lihtsalt minema sõita.
Ta avas autoukse ja astus välja vihma kätte.
TEINE PEATÜKK
Alecia, teisipäev, 21. aprill 2015
Kuu aega enne seda kui Nate töölt lahti lasti, langes taevast alla peaaegu tuhat kuldnokka. Nad ei liuelnud maha nagu lumehelbed, vaid sadasid nagu sajagrammised vihmapiisad. Nad langesid hooga ja kiiresti Mt. Oanoke’i keskkooli staadionile mängu avapäeva kolmanda vooru ajal. Esimene, keda Alecia nägi, põrkas vastu Marnie Evansi õlga ja kukkus siis vaevukuuldava kahina saatel kruusale. Marnie kisendas, ise sõrmedega läbi juuste roobitsedes: võtke see ära! Võtke see ära! Võtke see ära! Just nagu olnuks tegu lõksu jäänud nahkhiirega. Alecial polnud midagi selle vastu, et Marnie Evansit niimoodi närvi minemas näha; tegelikult ta lausa nautis seda ja seega kattis ta suu peopesaga. Marnie Evans suhtus pisiprohmakatesse – puuduvad heategevusloosipiletid ja luitunud meeskonnavorm – nagu loodusõnnetustesse, ise vahetpidamata Xanaxit krõbistades.
Ent raskused teevad tugevaks ja kuna Alecia pidi iga päev kogu hingest rassima ja vaeva nägema, polnud teda pooltki nii lihtne vapustada kui kogu maailma Marnie Evanseid ning mõnest väikesest linnust selleks kindlasti ei piisanud. Nii polnudki tal midagi selle vastu, et Marnie Evansit jälgida. Ta polnud üldse arvanud, et mängule tuleb. Nate’i kutse tuli nagu välk selgest taevast. Spontaansus tundus nii tore. Päevas oli värskuse ja üliõpilaslikku auditooriumidest pääsemise hõngu, suvevaheaeg kogu oma uudsusega ees terendamas.
Tegelikult oli kõigest tavaline teisipäev, ainult et see oli hea päev. Ja kõik Alecia päevad näisid olevat kas üht või teist. Head Päevad (suur H, suur P) ja Halvad Päevad. Otsustavad tegurid sõltusid ikka ühesugustest asjadest: kas neil õnnestub poeskäiguga hakkama saada, kas Gabe teeb oma teraapiatunni läbi, ilma et närvi läheks, kas Aleciale helistatakse inkassost.
Tegelikult tuli Gabe muutusega märkimisväärselt hästi toime, võib-olla sellepärast, et Alecia ei sõdinud iga vale pöördega, iga pisikese graafikumuudatusega nagu mõned emad tema erivajadustega laste emade tugirühmast. Aga alati oli lihtsam, kui asjad sujusid plaanipäraselt. Täna polnud ette tulnud ühtki jonnihoogu, ühtki jubedat poetiiru ega inkassokõnet. Kui telefon kell kaks, pärast Gabe’i uinakut (rekordiline pool tundi) helises, võttis Alecia vastu, ise omamoodi elevil ja hingetu.
„Hei!” Alecia meelest oli hämmastav, kuidas tema süda ikka veel lööke vahele jättis, kui ekraanile ilmus Nate’i nimi, ning Headel Päevadel võis naine lugeda end kuuldavasti väheste veel alles jäänud õnnelike abieluinimeste hulka.
Halbadel Päevadel mõtles ta, kas pakkida kott ja jätta Nate Gabe’i eest hoolitsema, et mees näeks kordki, mis tunne see päriselt on. Et ta näeks Gabe’i täielikult koos kõigi tema pragude, kriimustuste, sinikate, muhkude ja puudustega. Poleks enam neid kallis, sa reageerid üle või ta on lihtsalt omamoodi ja see on tore! Et mees mõistaks tema meelehärmi, kui kõik, kaasa arvatud Nate ise, ütlevad: aga ta näeb ju normaalne välja. Või: oled sa kindel, et lapsed pole lihtsalt lapsed? Et mees elaks autismiga viisil, mis ei tähendaks sinise T-särgi kandmist või heategevusmarsil või mõne fondi üritusel osalemist, vaid kaasneva koledaga elamist. Halbadel Päevadel tahtnuks Alecia kogu selle koleduse abikaasa kraesse lükata, soovides endale vaid kingitusena sülle sadanud vabadust.
„Tere!” hüüatas Nate, olles naise rõõmsast meelest ühtaegu rõõmus ja üllatunud.
Alecia võttis telefoni kõrva äärest ära ja reguleeris helitugevust.
„Hea Päev?” küsis Nate, hääles ettevaatusenoot, mille peale Alecia korraks tuld võttis, aga siis jälle rahunes. Selle küsimuse vastus määrab ära, kuidas kulgeb nende ülejäänud jutuajamine: kas Nate jääb liinile ja lobiseb või laseb mingil osavalt välja mõeldud ettekäändel jalga.
„Jah, siiani küll. Ta just ärkab.” Alecia kuulis Gabe’i, viieaastase poisi kohta liiga raskeid samme oma toas ringi tümpsumas.
„Tulge täna pärastlõunal mu mängule? Palun?” Nate palus seda tavatu meeleheitlikkusega. Nate palus Alecialt alati nii vähe, soovides alati arvestada naise aja ja energiaga, muretsedes tema stressi ja selle pärast, mismoodi ta saaks naist õnnelikuks teha – lausa niipalju, et kõndis otsekui munakoortel. Alecia teadis, et see üks kord ei saa ta ei öelda, isegi kui see tähendaks Gabe’i tarimist võõrasse keskkonda. Poiss tunneks seal mõningaid inimesi, aga mitte kõiki. Mt. Oanoke’is ei muutu inimesed kunagi: pesapallipublik, viimase peal riides sportlikud emmed, treenerite naised, spordiklubide fännid. Nate’i ema on ilmselt samuti kohal.
Võib-olla tuleb Bridget ka. Sellest oli mitu kuud. Bridget Peterson on üks Alecia vähestest sõpradest, kes ei pärine tema tugivõrgustikust. Bridget on õpetaja, töötab Nate’iga koos. Bridgetil pole erivajadustega ega isegi tavaliste vajadustega lapsi. Ta pole terapeut, kaastundlik õde ega arst. Ta on lihtsalt inimene ja vahel kippus Alecial meelest minema, mis tunne on, kui sul on sõpru, kes on lihtsalt inimesed.
Aastaid tagasi, enne Gabe’i