(Alecia puhul) ning hiljem ka seda sõnulkirjeldamatut.
„Vaatame, kuidas läheb,” ütles Alecia Nate’ile, ilma et oleks midagi lubanud, sest viimasel hetkel võis juhtuda mida iganes ja vahel juhtuski. Vaatame tähendas tavapäraselt jah, kui ma sind just alt ei vea.
„Seega siis ei,” ühmas Nate telefoni.
„Seega siis võib-olla.” Alecia ohkas ja temas hakkas maad võtma ärritus. Ülevalt kostis mürtsatus, millele järgnes kiiresti õhku lõhestav huilgamine. „Pean minema.” Ta lõpetas kõne ja võttis kaks trepiastet korraga.
Gabe seisis oma voodijalutsi juures, tema lamp põrandale paiskunud. Poiss pöördus Alecia poole ja osutas sellele segadikule, kildudeks kukkunud pirnile ja katkistele plastikust lambivarjutükkidele. Lambi oli kinkinud Violet, Vi, nagu kõik teda kutsusid. Nate’i ema. Rohkem kui poole nende kraamist oli neile kinkinud Vi ja suurema osa sellest oli energiline, aga heatahtlik Gabe ära lõhkunud. Ehkki Vi armastas oma pojapoega, pelgas Alecia juba ette seda kiiret pettumusevälgatust naise silmis, kui too lõpuks paratamatult küsib, kuhu see lamp jäi.
„Oi, kallikene, mis juhtus?” Alecia kummardus, et üliteravate klaasikildudega segunenud plastikutükid üles korjata. „Hoia eemale!” Ta osutas ukseava suunas ja Gabe tatsas paljajalu sinnapoole. Poiss mossitas, käed kõrvadel. Alecia terav hääletoon, kas või vaevuaimatavalgi määral, võis poisi endast välja viia ning naine hingas kaks korda sügavalt, et rahuneda. Poiss ümises endale lohutuseks.
Ikkagi, see oli kõigest lamp ja pealegi veel üsna odav. Vi oli selle välja valinud, sest Gabe’ile meeldisid värvid, punane, kollane ja sinine laineline plastik, mis heitsid lakke ja seintele heledat valgust, ja sellepärast ka, et lamp oli vastupidav, aga tühja kah. Nad võivad uue osta. Võib-olla tuleval kuul, kui esimesest pesapallirahast veel midagi alles jääb.
„Hei, sõbrake.” Alecia lükkas juuksed randmeseljaga silmilt, klaasikillud ja plastikutükid sõrmede vahel. Gabe ümises valjemini, kõrvad kinni kaetud, ja Alecia kordas öeldut, seekord pisut jõulisemalt ja pojale silma vaadates. Ta naeratas. „Hei, sõbrake!”
Gabe lõpetas ümisemise. Naeratas talle vastu, silmanurkades kurrukesed, pilk üürikeseks hetkeks muredest prii. Alecia matkis sügavalt hingamist ja poiss hingas samuti. Nende väike omavaheline nali, hinga, emme. Hinga, Gabe’ikene. See on kõigest hingamine, käkitegu.
„Kas sa tahad issit vaatama minna? Tal on pesapallimäng. Mäletad?”
Poisi pilk vilksas huvitult kõrvale.
Alecia proovis uuesti. „Gabe, lähme issit vaatama.” Poisi näoilme elavnes.
Alecia proovis veel kord. „Tee peal võime ehitusplatsi juures peatuse teha. Sisse me minna ei tohi, aga me võime vaadata.”
„Jaa!” Poiss hüppas püsti ja jooksis tema juurde.
Alecia kiljatas, osutades põrandal kohale, kus võis kilde olla. „Ma pean tolmuimejaga üle tõmbama! Sa astud mõne endale jalga!”
Selle asemel tõukas Gabe end maast lahti, hüppas üle ümber kukkunud lambi ja maandus mürtsuga voodile, kus hakkas end rätsepaistes üles-alla põntsutama ja huilgas rõõmsalt. Ta tõmbus voodi kaugemasse nurka, mängis, nagu püüaks segadust vältida ja vaatas Aleciale kõnekalt silma. Naine naeris. Gabe ajas teda iga päev naerma, mitte niivõrd sõnadega, mida tuli ette harva, vaid oma veidra huumorimeelega. Viisiga, kuidas ta Aleciat sõna otseses mõttes aasis. Keegi teine ei pannud seda tähele. Gabe oli üsna mitmes mõttes klassikaline näide: tavaline komöödia talle nalja ei teinud, telesaated olid täis nüansse, mida ta kas ei tabanud ära või ei osanud hinnata, harilik huumor jäi talle arusaamatuks või siis – mis oli tõenäolisem – jättis teda külmaks. Aga Alecia meelest oli ta lõbus ja sõbralik ning naine kõndis mööda seda masendavat, rahulolu ning igapäevase ja lakkamatu läbikukkumise vahel pingule tõmmatud köit.
Ta küünitas vaba käega ja korjas maast üles väikese metallist ekskavaatori ning vibutas seda poisi silme ees. „Tossud jalga. Sealsamas.” Ta osutas sinna, kus poiss seisis, ja Gabe silmitses oma takjakinnistega Nike’isid. Ta istus, pusis kinnistega, silmad ema käes oleval lelul. Kui ta valmis sai, tõusis ta, käed ette sirutatud ja selg sirge. Alecia viskas mänguasja ettevaatlikult ja see maandus Gabe’i päevatekil. Poiss kahmas selle pihku, surus vastu oma põske ja pistis siis taskusse.
„Minema, emme.” Ta naeratas emale, suu kõrvuni. Tolmuimemine võis oodata.
Nii nad siis läksidki.
Ja kõik oli hästi. Gabe’iga oli kõik hästi. Aleciaga oli kõik hästi. Ta vaatas oma abikaasat, kes nõjatus vastu varumängijate katusealuse puittoestust, pöidlad tumesiniste dressipükste taskutesse torgatud, müts silmil madalale tõmmatud, ega näinud sugugi vanem välja kui tema poisid, pilk ainiti löögiloleval mängijal, vilksatades vaid aeg-ajalt staadionitribüüni ülemises nurgas istuva kahe mehe poole. Värbajad. Nad käisid ja vaatasid igal aastal mõnd esimestest mängudest, lastes Nate’il klassi näidata. Tema poisid. Tema abituriendid tüüritakse tähtsatesse ülikoolidesse ja võib-olla ühel päeval suurtesse liigadesse. Vähemalt oli ta seda kogu aeg lootnud.
Ta polnud korrakski pilku tõstnud, et Alecia poole vaadata, enne kui linnusadu algas.
Surnute või vaevu elavatena alla sadades maandusid kaks väikest lindu teise ja kolmanda pesa vahele, neli eesväljakule, üks kodupesa ja söötjakünka vahele ning terve rodu musti laipu tagaväljaku rohelisele murule. Alecia tõstis käe silmadele varjuks ja uuris taevast. Pilvetäis musti linde, tuhanded ja tuhanded sõelusid ringi nagu sääsed. Näis, nagu oleks kogu parv paigal hõljunud, lauelnud mingisugusel nähtamatul õhuhoovusel, sellal kui rahvasumm all pomises. Söötja Andrew Evans seisatas, käsi palli kõrgel õhus pigistamas, ja siis, kui üks kuldnokk ta jalge ette langes, vajus poiss otsekui lössi ja pööras näo taeva poole, mõeldes: mida põrgut?
Ja siis – hullumaja. Kõik koperdasid, paanitsesid ja kriiskasid, jooksid suupisteteputka väikese varikatuse, varumeeste varjualuse või oma autode poole. Isegi mängijad jooksid, ükskõik kui tugevate ja kõvade kuttidena nad end muidu näidata armastasid. Kõik tunglesid üksteisel seljas. Vanemad, treenerid, mängijad ja õpetajad, inimesed, kes vahel ei suutnud õieti samas ruumiski viibida, seisid nüüd avatud putkaakna kõrval, õhk tulise õli ja soolakringlite lõhnast paks, ning kuulda oli vaid seda, kuidas kuldnokad mütsti, mütsti, mütsti mullale kukkusid, tiivad tõmblemas.
Alecial oli tunne, nagu jälgiks ta midagi tohutut ja pöördelist, aga telekast. Eraldiseisvat ja staatilist, murduv, läbi hägu kostev eetriheli. Ta vaatas ringi ja isegi värbajad – dressikates ja tuulepluusides mehed, kirjutamisalused käes, kiirusradarid närviliselt vastu reit kõlkumas – vaatasid ammulisuises hämmingus taevasse.
Kogu see asi kestis kõige rohkem kolm minutit; kolm tervet minutit, mille kestel isegi Gabe püsis vait, olles vastu ema puusa surutud, kuigi Alecia teadis, et poiss ei saa toimuvale päriselt pihta. Gabe ei kartnud ega osanud teiste käitumisest midagi välja lugeda ning Alecia jõudis vaevu selle eest tänulik olla, kui kõik juba läbi sai.
Kõik vaatasid üles ja hakkasid uuesti rääkima, tegelikult sosinal, olles jahmunud ja täis aukartust, astusid jälle välja valguse kätte, nagu oleksid tõelise tormi üle elanud ja uuriksid nüüd kahjustusi. Sajad väikesed mustad kogud, käkrus ja tuule käes võbelevad nagu kortsutatud kopeerpaber.
Keegi helistas hädaabinumbril ja mõned inimesed kiirustasid minema, kogusid oma pojad kokku ja talutasid nad rutakalt oma minibusside juurde, eemale oletatavast nähtamatust mürkgaasipilvest. Alecia jäi paigale ja ootas Nate’i, vaatas, kuidas Marnie Evans pühkis lahtise ninaga sandaali abil oma Pathfinderi kapotilt maha kaks laipa, ise ühel jalal hüpeldes. Vaatepilt olnuks peaaegu koomiline, kui Alecial poleks sees nii hirmsasti keeranud või kui tal poleks olnud tahtmist nutma puhkeda või kui ta poleks tundnud keele tagaosal metalset ja kibedat maiku.
Linnud olid väikesed ja oleksid talle pihkudesse mahtunud, kui tal oleks olnud tahtmist mõni neist üles korjata. Ta kujutas seda ette – kuidas ta väikesed