vastu panna ja lasin lendu ohke. Ma töötan esemetega, mitte inimestega. Mulle meeldib materjal, kiud, raamatu tegemiseks kasutatud ainete loomus. Ma tunnen lehekülgede tekstuuri ja materjale, iidsete pigmentide eredaid maatoone ja surmavaid toksiine. Kliister – ma võin kliistri teemal ükskõik kelle surnuks rääkida. Ma veetsin kuus kuud Jaapanis, et õppida kokku segama täpselt vajaliku tihedusega kliistrit.
Eriti armastan ma pärgamenti. See on nii vastupidav, et võib kesta sajandeid, nii õrn, et selle võib hävitada üksainus hooletu hetk. Üks põhjus – olen selles täitsa kindel –, miks see töö mulle anti, on see, et ma olen pärgamendist nii palju ajakirjaartikleid kirjutanud. Ma oskan ainult nahapooride suuruse ja paigutuse põhjal öelda, et minu ees olevad pärgamendid on tehtud praeguseks välja surnud paksu karvaga Hispaania mägilamba nahast. Aragóni ja Kastiilia kuningriigist pärinevaid käsikirju saab dateerida enam-vähem saja aasta sisse, mil see tõug oli kohalike pärgamenditegijate jaoks ainuke toormaterjal.
Pärgament on tegelikult loomanahk, aga see näeb välja ja tundub katsudes teistmoodi, sest nahakiud on venitamise teel ümber korraldatud. Kui seda niisutada, saavad kiud tagasi oma algse, kolmemõõtmelise võrgustiku kuju. Ma olin muretsenud, et metallkarbi sees on tekkinud kondensatsioon või et raamat on transpordi käigus loodusjõudude meelevalda sattunud. Aga polnud tõsisemaid jälgi kummastki. Mõnel lehel oli näha vanema veekahjustuse jälgi, aga mikroskoobi all nägin tuttavat kuubikukujuliste kristallide kirmet: NaCl, tuntud ka vana hea lauasoola nime all. Seda raamatut kahjustanud vesi oli ilmselt sederi peolauas kasutatud soolvesi, mis sümboliseerib Egiptuses olnud orjade pisaraid.
Muidugi, raamat on enamat kui tema valmistamiseks kulunud materjalide summa. See on inimese mõistuse ja käte abil valminud ese. Kullassepad, kiviraidurid, kirjutajad, köitjad – nende inimeste seltsis tunnen ma end mugavalt. Mõnikord, vaikuses, räägivad need inimesed minuga. Nad lasevad mul näha oma kavatsusi ning see aitab mul mu tööd teha. Mulle tegi muret, et kustos oma headest kavatsustest ajendatud põhjalikkusega või politseinikud oma raadiote vaikse taustamüraga peletavad need sõbralikud vaimud eemale. Ja mul oli hädasti nende abi vaja. Õhus oli nii palju küsimusi.
Alustuseks: enamik sellistest raamatutest, mille tegemisel on kasutatud nii kalleid pigmente, on valmistatud kasutamiseks paleedes või katedraalides. Aga haggadad kasutatakse ainult kodus. See sõna on pärit heebrea sõnatüvest hgd, „rääkima“, ning tugineb piiblikäsule, mille järgi vanemad peavad oma lastele jutustama lugu Egiptusest väljarändamisest. On olemas väga erinevaid „jutustusi“ ning iga juudi kogukond on sajandite jooksul kujundanud oma versiooni sellest kodus tähistatavast pühast.
Aga mitte keegi ei tea, miks see haggada illustreeriti paljude miniatuursete maalidega ajal, mil suurem osa juutidest pidas kujutavat kunsti piiblikäskude rikkumiseks. Oli ebatõenäoline, et ühelgi juudil oleks olnud võimalik õppida raamatus esitatud meisterlikke maalitehnikaid. Maalide stiil ei erinenud palju kristlike illustraatorite omast. Ometi oli enamikul miniatuuridest kujutatud piiblistseene nii, nagu neid on tõlgendatud midrašis ehk juudi piibliseletuses.
Keerasin pärgamendilehte ja leidsin end äkitselt jõllitamas illustratsiooni, mis on üles keerutanud rohkem teaduslikke spekulatsioone kui ükski teine. See oli kodune stseen. Riiete järgi otsustades Hispaaniast pärit juudi perekond istub paasapüha laua ümber. Me näeme rituaalset toitu, matsasid, millega mälestatakse neid hapendamata leibasid, mida vanad heebrealased küpsetasid kiiruga ööl enne Egiptusest põgenemist, lambakooti, millega mälestatakse ustele määritud talleverd, mis sundis surmainglit juutide majadesse sisenemata edasi minema. Pereisa, kes nõjatub kombe kohaselt tooliseljale, näitamaks, et ta on vaba mees, mitte ori, on suule tõstnud kuldse pokaali ja tema kõrval olev väike poeg hoiab pikale sirutatud käes karikat. Peent kleiti ja pidupäevale kohast peaehet kandev pereema istub häirimatult. See stseen on ilmselt portree perekonnast, kes lasi selle haggada endale valmistada. Aga laua ääres on veel üks naine, kelle nahk on eebenikarva ning kes kannab safrankollast rüüd ja hoiab käes matsatükki. Teenijanna kohta on ta liiga peenelt riides ning ta osaleb juudi riituses nagu kõik teised – selle safrankollases rüüs Aafrika naise isik on raamatut uurinud teadlastes terve viimase sajandi segadust tekitanud.
Uurisin raamatut tahtlikult aeglaselt ja tegin iga lehekülje seisukorra kohta märkmeid. Iga kord, kui pärgamendilehte keerasin, kontrollisin ja kohendasin aluse asendit. Raamatut ei tohi kunagi pinge alla seada – see on konservaatori kõige tähtsam reegel. Aga inimesed, kellele raamat oli kuulunud, olid tundnud talumatut pinget: pogrommid, inkvisitsioon, pagendus, genotsiid, sõda.
Kui jõudsin heebreakeelse teksti lõppu, nägin teises keeles, teise käega kirjutatud kirjarida. Revisto per mi. Gio. Domenico Vistorini, 1609. Ladina keeles, kirjutatud Veneetsia stiilis, tõlkes tähendab see: „Minu läbi uuritud.“ Kui poleks olnud neid kolme sõna, mille kirjutas paavsti inkvisitsiooni ametlik tsensor, oleks raamat võinud samal aastal Veneetsias hävida ja mina poleks kunagi üle Aadria mere Balkani poolsaarele sattunud.
„Miks sa selle päästsid, Giovanni?“
Tõstsin kulmu kortsutades pilgu. See oli doktor Karaman, raamatukoguhoidja. Ta kehitas vabandavalt õlgu. Ta ilmselt arvas, et mind ärritab töö katkestamine, aga tegelikult üllatas mind hoopis see, et ta ütles välja mul endal mõttes mõlkunud küsimuse. Vastust ei teadnud keegi, samamoodi nagu ei teata ka seda, kuidas või miks – ega isegi seda, millal – oli raamat siia linna sattunud. 1894. aastast pärinevalt arvelt võis lugeda, et raamatu oli raamatukogule müünud üks Koheni nime kandev isik. Aga mitte kellelgi polnud pähe tulnud müüjat küsitleda. Ja pärast teist maailmasõda, mille käigus kaks kolmandikku Sarajevo juutidest hukati ning linna juudi kvartal rüüstati, ei olnud linna jäänud enam ühtegi Koheni, kellelt küsida. Ka siis oli raamatu natside käest päästnud muslimist raamatukoguhoidja, kuid tema teo kohta oli teada vähe üksikasju ja needki rääkisid üksteisele vastu.
Kui olin oma esialgse vaatluse märkmed valmis saanud, panin üles kaheksa korda kümnese objektiiviga fotoaparaadi ja töötasin kõik uuesti algusest peale läbi ning pildistasin igat lehekülge, et jäädvustada korrektselt raamatu seisund enne igasuguse konserveerimistöö alustamist. Kui konserveerimisega ühele poole saan, enne lehtede uuesti köitmist, pildistan igat lehte uuesti. Negatiivid saadan Amitaile Jeruusalemma. Tema juhtimisel tehakse maailma muuseumite tarvis kõrge kvaliteediga koopiad ja trükitakse faksiimileväljaanne, mida saavad nautida tavalised inimesed üle maailma. Tavaliselt teeks need fotod spetsialist, aga ÜRO ei tahtnud läbi teha katsumust leida veel üks ekspert, kes sobiks kõikidele linna huvirühmadele, ja nii nõustusingi mina seda tegema.
Lõdvestasin õlgu ja sirutasin käe skalpelli järele. Seejärel istusin, lõug ühele käele toetatud ja teine käsi köite kohal õhus. Vahetult enne alustamist on alati üks kahtlustest tiine hetk. Valgus läigatas kiiskaval terasel, ja mu mõtted läksid ema peale. Kui tema samamoodi kõhkleks, jookseks operatsioonilaual olev patsient verest tühjaks. Aga minu emale, kes oli esimene naine neurokirurgiaosakonna juhataja ametis Austraalia ajaloos, oli eneses kahtlemine võõras. Ta polnud kordagi kahelnud, kas tal on õigus sülitada kõigi oma kaasaja kommete peale, ta tõi lapse ilmale, vaevumata abikaasat leidma, ega maininud isegi isa nime. Mul pole tänase päevani aimugi, kes see mees oli. Keegi, keda ema armastas? Keegi, keda ta ära kasutas? See viimane on tõenäolisem. Ema arvas, et kasvatab mu üles oma näo järgi. Hea nali. Tema on kauni jumega, alalise tennisemängija päevitusega, mina olen tumedate juuste ja kahvatu nahaga nagu goot. Talle meeldib šampanja. Mina eelistan otse plekkpurgist õlut juua.
Mõistsin ammu, et elukutseks kehade parandamise asemel raamatute parandamist valides ma tema austust ei pälvi. Tema jaoks oli minu kahe peaerialaga – keemia ja vana Lähis-Ida keeled – ülikoolidiplom sama hea kui kasutatud pabertaskurätt. Magistrikraad keemias ja doktorikraad kunsti konserveerimises ei muutnud ka asja paremaks. „Lasteaiakasvataja“, nagu ta ütleb minu paberite ja pigmentide ja pastade kohta. „Sa võiksid praegu juba internatuuri lõpetada,“ lausus ta, kui ma Jaapanist tagasi jõudsin. „Sinu vanuses olin mina pearesident“ oli kõik, mis ta mulle ütles, kui ma Harvardist koju saabusin.
Mõnikord tunnen end nagu tegelane mõnel Pärsia miniatuuril, mida ma konserveerin, tillukese inimesena, keda