trügida. See tunne, tema kannatamatu, hukkamõistev piidlemine hakkas mind viimaks ärritama. Libistasin skalpelli niidi alla ja koodeks vabanes oma hinnalistest kaantest. Võtsin ühe neist kätte. Köite pinnalt eemaldus üks tilluke kübe. Liigutasin selle peenikese pintsliga ettevaatlikult klaasalusele ja asetasin mikroskoobi alla. Heureka! See oli pisike putukatiiva tükk, läbipaistev ja sooniline. Me elame lülijalgsete maailmas ja võib-olla on see täitsa tavalise putuka tiib ega ütle meile midagi. Aga tegemist võib olla ka haruldusega, ainult teatud piirkonnas esineva isendiga. Või ehk kuulub ta liiki, mis on praeguseks välja surnud. Need kaks viimast varianti täiendaksid meie teadmisi raamatu ajaloo kohta. Asetasin tiivatüki pärgamiinist ümbrikku ja märkisin peale selle leiukoha.
Mõne aasta eest põhjustas pisike kirjutussule roots, mille ma ühe köite vahelt leidsin, korraliku möllu. See oli väga ilus eestpalvete kogumik, mis koosnes lühikestest eri pühakutele suunatud palvetest ja kuulus ilmselt kadunud „Tundide raamatu“ koosseisu. Raamatu omanik oli mõjukas Prantsuse kollektsionäär, kel oli õnnestunud meelitada Getty muuseumit kaaluma, kas mitte selle köite eest terve varandus välja käia. Kollektsionääril olid teose kohta üsna kaugesse minevikku ulatuvad päritoludokumendid, milles töö omistati Bedfordi Meistrile, kes tegutses maalijana Pariisis 1425. aasta paiku. Aga kogu selles asjas oli midagi, mis mulle rahu ei andnud.
Tavaliselt ei ütle kirjutussulg kuigi palju. Selle valmistamiseks ei ole vaja eksootilist linnusulge. Sobiva kirjavahendi saab teha iga elujõulise linnu tugevast tiivasulest. Mind ajab alati naerma, kui näen, kuidas näitlejad ajastufilmides uhkete jaanalinnusulgedega kirjutada kribavad. Esiteks, keskaegses Euroopas ei jalutanud ringi just eriti palju jaanalinde. Ja teiseks, kirjutajad kärpisid sulge alati nii palju, et see nägi välja peaaegu nagu pulk, et kohevad suleotsad neile töötamise ajal ette ei jääks. Aga mina käisin peale, et mõni ornitoloog sulerootsu üle vaataks, ja mis välja tuli? See oli pärit muskuspardi sulest. Tänapäeval võib muskusparte leida igal pool, aga 15. sajandil piirdus nende asuala peamiselt Mehhiko ja Brasiiliaga. Euroopasse jõudsid nad alles 17. sajandi alguses. Selgus, et Prantsuse „kollektsionäär“ oli juba aastaid käsikirju võltsinud.
Kui ma haggada teise kaane üles tõstsin ja tõmbasin välja seda koos hoidva narmastunud niidi, märkasin, et niidikiu külge oli kinni jäänud peenike valge, umbes sentimeetripikkune karv. Suurendusklaasi all uurides nägin, et karvast oli köite pinnale jäänud õrn muljumisjälg, see oli leheküljel, millel kujutati Hispaania perekonna sederit. Eemaldasin selle õrnalt kirurgipintsettidega ja panin eraldi ümbrikku.
Ma poleks pidanud muretsema, et ruumis olevad inimesed mind eksitavad. Ma ei pannud isegi tähele, et nad seal olid. Inimesed tulid ja läksid, ja mina ei tõstnud peadki. Alles siis, kui valgus hakkas hääbuma, sain aru, et olin vahet pidamata töötanud terve päeva. Tundsin äkitselt, et keha on pingest kange ja ma olen näljane nagu hunt. Tõusin püsti ja otsekohe oli platsis Karaman, jube metallkast kaenlas. Panin raamatu koos eemaldatud kaantega ettevaatlikult kasti.
„Selle peame me kindlasti kohe välja vahetama,“ sõnasin. „Metall on kuumuse ja külma vaheldumise edastajana kõige halvem materjal.“ Asetasin klaaslehe kõige peale ja tõstsin sellele raskuseks väikesed sametist liivakotid, et pärgamendilehed sirged püsiksid. Ozren jahmerdas oma vaha, pitsatite ja niitide kallal, mina puhastasin ja sättisin samal ajal oma tööriistu. „Mis te meie aardest siis arvate?“ küsis ta peaga raamatu suunas osutades.
„Oma vanuse kohta märkimisväärne,“ laususin mina. „Pole ühtegi ilmset jälge sellest, et seda oleks viimasel ajal sobimatult käideldud. Ma teen mõnele mikroskoobi all uuritud proovile testid, eks siis näeme, mis need meile ütlevad. Muidu on vaja lihtsalt stabiliseerida ja köide ära parandada. Nagu teate, on köide pärit üheksateistkümnendast sajandist ning füüsiliselt ja mehaaniliselt just nii väsinud, nagu võiski arvata.“
Karaman surus raamatukogu pitserit vaha sisse vajutades tugevasti karbile. Siis astus ta kõrvale ja pangatöötaja tegi sama panga pitseriga. Keeruliseks mustriks põimunud niitide ja vahapitserite kangas tagas, et iga lubamatu katse kasti sisule ligi pääseda on kohe silmaga näha.
„Kuulsin, et olete austraallane,“ lausus Karaman. Surusin maha ohke. Olin ikka veel päevatöösse uppunud, mul ei olnud tuju astuda seltskondlikku vestlusse. „Imelik amet nii noore riigi elaniku kohta – teiste rahvaste iidsete aarete eest hoolitsemine.“ Ma ei öelnud midagi. Siis ta lisas: „Ilmselt janunesite seal üles kasvades kultuuri järele?“
Ma olin enne ebaviisakas olnud, sellepärast püüdsin nüüd viisakaks jääda. Aga mitte kogu südamest. Jutt noorest riigist kui kultuurikõrbest on juba ära tüüdanud. Austraalia kunstitraditsioon on juhtumisi maailma kõige pikem katkematult kestnud kunstitraditsioon – aborigeenid katsid oma elupaikade seinu keerukate kunstiteostega kolmkümmend tuhat aastat enne seda, kui Lascaux’ inimesed alles oma pintsliotsi närima hakkasid. Aga ma otsustasin teda täispikkuses loengust säästa. „Hmm,“ sõnasin, „ehk peaksite kaaluma ka seda, et immigratsioon on meist teinud maailma kõige mitmekülgsema rahvusliku koosseisuga riigi. Austraallaste juured on väga sügaval ja harali. See teeb meid osaliseks kogu maailma kultuuripärandis. Isegi teie omas.“ Jätsin lisamata, et minu lapsepõlves olid jugoslaavlased ainuke migrantide rühm, mis oli kuulus selle poolest, et neil oli korda läinud kõik Vana Maailma ängid endaga uuele kodumaale kaasa tuua. Kõik teised vajusid peagi omamoodi päikesepiste järgsesse apaatiasse, aga serblased ja horvaadid jaurasid lõpmatuseni, pommitasid teineteise jalgpalliklubisid ja tagusid üksteist isegi sellistes maailma äärel asuvates urgastes nagu Coober Pedy.
Ta võttis torke väärikalt vastu ja naeratas mulle üle kasti. Pean ütlema, et tal oli väga kena naeratus. Tema suunurgad olid justkui korraga pööratud nii alla- kui ka ülespoole nagu Charles Schulzi joonistusel.
Valvurid tõusid, et Karaman koos raamatuga välja eskortida. Järgnesin neile mööda pikki, ornamentidega kaunistatud koridore, kuni nad laskusid marmortrepist varakambri juurde. Ootasin, et keegi peauksed avaks, kui Karaman ümber pööras ja mulle järele hüüdis.
„Ehk tohib teid õhtusöögile kutsuda? Ma tean ühte kohta vanalinnas. Tehti just eelmisel kuul uuesti lahti. Kui päris aus ja siiras olla, siis ei saa ma toidu eest pead anda, aga vähemalt on see Bosnia toit.“
Kavatsesin keelduda. See käib mul automaatselt. Aga siis mõtlesin, et miks ka mitte? Parem ikka kui mingi toateeninduse pakutud maitsetu saladuslik lihaollus minu kõledas hotellitoas. Ütlesin endale, et see on põhjendatud uurimistöö. Ozren Karamani päästeaktsioon oli teinud temast osa raamatu ajaloost ja ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada.
Jäin trepiotsale teda ootama ja kuulsin, kuidas kambri uks pneumaatilise visina saatel avanes ning seejärel metallvarbade kõlinal sulgus. See heli oli lõplik ja julgustav. Vähemalt raamat on selleks ööks kindlas kohas.
III
Me astusime pimedale linnatänavale ja ma väristasin õlgu. Suurem osa lumest oli päeva jooksul kadunud, aga nüüd läks jälle külmemaks ja rasked pilved olid kuu varjanud. Tänavavalgustus ei töötanud. Kui taipasin, et Karaman oli pakkunud, et läheksime vanalinna jalgsi, tundsin kõhus jälle kivist raskust.
„Kas olete kindel, et see on, noh, OK? Kas me ei võiks lasta minu ÜRO-eskordil meid sõidutada?“
Ta tegi põlastava grimassi, nagu oleks haistnud midagi ebameeldivat. „Need üleelusuurused tankid, millega nad sõidavad, ei mahu Baščaršija kitsastele tänavatele,“ sõnas ta. „Ja snaiprid pole juba nädal aega tegutsenud.“
Lahe. Suurepärane. Jätsin maajagamise ÜRO viikingitega tema hooleks ja lootsin, et ta ei suuda neid veenda laskma mul ilma eskordita välja minna. Minu õnnetuseks oli ta üsna veenev vennike – või vähemalt kangekaelne – ja lõpuks asusime jalgsi teele. Ta astus pika sammuga ja ma pidin tema kannul püsimiseks kiirust lisama. Kõndides esitas ta omamoodi turismivastase monoloogi – nagu oleks ta giid otse põrgust – ja kirjeldas linna rusudes ehitisi. „See on presidendihoone, neorenessansi stiilis, serblaste lemmiksihtmärk.“ Mõne kvartali kaugusel: „Need on olümpiamuuseumi varemed. Siin oli kunagi postkontor. See on katedraal.