Aasta Pariisis. Eia Uus

et hakkan naerma. Ma ei tea täpselt, mida ta mõtles, võib-olla on mul praegu lugemisel olevast raamatust (ühest prantsuse psühholoogilisest trillerist) paranoia, aga see oli nii hea asi, mida keegi oleks võinud öelda. Istun vihma käes ja kusagil väga lähedal tehakse remonti (hotell on uimastavalt värvilõhnane), puurimise mürin on peaaegu kõrvulukustav. Seega märjas ja müras ja pimedas ei olnud vist lause „See on romantiline” päris ilma irooniata öeldud.

      Kui ma tagasi sisse lähen, on mu kõrvallauda maandunud oksele ajav turistiseltskond, kelle kohta esimeseks ütleksin ameeriklased, aga tegelikult ma ei keskendu, et kuulata nende aktsenti. Panen muusika kõrvaklappidesse mängima.

      Problemaatilistes olukordades ajab Laurent mind närvi. Ebakõla korral usub ta, et teab minust kõike. Ta on nii kindel, et tunneb mind üdini, ning tal on kivisse raiutud põhjendus igaks pingeliseks olukorraks, igaks mu reaktsiooniks. „Ma tean küll, Eve, et praegu sa mõtled nii ja tunned nii.” Ja isegi kui ta leiab endas piisavalt rahu, et mu põhjendus ära kuulata, siis tõestab see põhjendus ainult, et temal on õigus ja et ma eitan asjade tõelist palet või lihtsalt üritan ennast või teda või meid mõlemat petta.

      Võib-olla on tal õigus, võib-olla tõesti näeb ta mind paremini kui ma ise, aga ma tunnen, et mind ei kuulata. Ükskõik, kuidas ma muutun või arenen (sest enda meelest muutun ma tihti, muudan meelt, näen asju korraks või igavesti teisiti),ei usu ta seda, see ei veena teda – ma olen tema peas nii kindel kuju, et miski ei saa seda nägemust kõigutada.

      Mu veiniklaasi pole mõnda aega täidetud. Ettekandjad vist teavad, et ma olen pärast eelmist paari või mõnda klaasi purupurjus. Mõtlesin raha säästa ja söögi asemel juua osta.

      Teen suitsu. Ma pelgan koos Laurentiga silmini täis olla, sest kardan, et unustan midagi, et ei leia õigeid vastuseid ega pea meie vaimses võimuvõitluses vastu. Eile lennujaamas näitas ta, et siin müüakse Baileyse koorelikööri, mille peale rääkisin, et mõni nädal tagasi Eestisse sõites olin nii närvis, et jõin lennukis pudeli Baileyst ära. Selle peale ütles ta, et nii käituvad alkohoolikud. Olin šokeeritud! Mind üllatas väga ka see, et ta ei ole rahul mu suitsetamisega, kuigi enne kui meie suhe paarisuhteks arenes, suitsetasime kogu aeg koos. Nüüd ei ole me seda enam ammu koos teinud. Ma arvan, et ta vaatas oma elu nimekirjast: nii, naine leitud, saab maha tõmmata, järgmiseks tervis korda!

*

      Viies ettekandja tuleb ja küsib, kas tahan veel üht klaasi. Küsin, kas saaksin pudeli. Selgitan surmrahuliku naeratusega, et ei, ma ei tellinud pudelit, aga ma olen tellinud mitu klaasi, mulle tundub, et samast pudelist, kas ma saaksin pudeli lõpu (tundub vähemalt poole odavam maksta pudeli kui iga klaasi eest eraldi).Sada aastat hiljem tuleb teine teenindaja, see, kes oli enne, kes mulle kõige rohkem meeldis. Tal on must poisipea ja ta on oma päevase töövormi vahetanud õhturiietuse vastu – pikk must sametkleit ja pikad mustad pitskindad ilma sõrmedeta. Ta ütleb, et pudel maksab 37 dollarit, klaas seitse, ning kuna see on mu viies klaas, on klaasi kaupa odavam maksta. Mind liigutab see. Kas ta töö pole restoranile kasumit tekitada?Ta valab mulle pudeli lõpu, mis on ilmselt kaks korda rohkem kui ükski klaas siiani. Mul ei ole selle vastu midagi.

      Pime on. Lugeda näeb veel mõne minuti. Ettekandja toob mulle küünla just sel hetkel, kui mõtlen, et on pime. Tal on kaelas valged pärlid, käes nii palju põlevaid küünlaid, kui mahub, kleidil väga sügavad lõhikud, ilusad jalad.

      Ma tahan nii meeleheitlikult kellegagi rääkida, et varsti sebin tema või suvalise turisti endaga jutustama. Ükskõik kelle, et rääkida ükskõik millest. Olen nõus ka ainult kuulama. Mul on vaja üksiolemisest välja murda.

      Lähen õue järjekordsele suitsule, vihm on järele jäänud. Kuigi võin sees suitsetada, meeldib mulle seda teha väljas, vaikuses, nüüd kui remont on lõppenud. Mitte ainult sellepärast, kui mõnus on väljas, aga ka sellepärast, kui mõnus on väljast sisse tagasi tulla. Valjuhäälsed ameeriklased on lahkunud, on vaid küünlavalgus ja aeglane džäss.

      Näen Laurenti tulemas.

      „Mitu klaasi sa jõid? Sa ei näe ju isegi selgelt!”

      „Pudeli, mitte klaase…”

      Ta on silmanähtavalt pettunud.

      „See on joodiku käitumine. Sa pead magama.”

      Ainus põhjus, miks ma üldse siin olin ja seda veini jõin, oli see, et tema teeb toas tööd ja ma ei tohi teda oma kohaloluga segada! Ja teine põhjus, miks ma nii palju jõin, on see, et elus esimest korda ma tõeliselt naudin veini! Pärast esimesi sõõmusid ei joonud ma seda enam sellepärast nagu tavaliselt – et purju jääda või et see oli mingis olukorras kohane, no näiteks et oled seltskonnas ja kõik joovad –,vaid kuna ma elus esimest korda nautisin seda. Maitset! Tekstuuri! Lõhna! Seda, kuidas see mu kurgust alla läheb. Mulle tundus, et pärast kogu seda Pariisis elamist ja Prantsuse kultuuri armastamist oli mul just nüüd, nende klaasidega täielik ilmutus – ma mõistan lõpuks veini! Ma oskan seda nautida! Siiani oli see vahel hapu, vahel suisa kibe, imal nektar. Nüüd aga… uus tase! Ma kultuuristun! Okei, ma olen ilmselgelt täiesti purjus, aga ma usun ikka, et olen teinud edusamme!