sukeldud sügavasse vette ja jääd sinna nii kauaks, kui saad. Esimese hooga tabab keha selline šokk, et lööd silmad lahti, tahad kopsud kiljumiseks õhku täis tõmmata, aga siis hakkab kohutavalt hea.
Lõpuks ujun pinnale, pea kuklas nagu alati, et üles ujumise ajal liibuksid juuksed siledalt seljale, nagu oleksid need hoolikalt üle pea kammitud ja lakiga kinnitatud. Ainus asi, mida ma teismelisena „Baywatchi” seriaalist õppisin, on see nümfina veest tõusmine. Ujun rahulikult madalasse ja tulen trepi peal välja, kuigi külgedel on ka redelid, ent trepini jõudmine on motivatsioon ujuda 15 meetrit rohkem. See on praktiliselt kogu päeva ja võibolla isegi nädala füüsiline koormus ja mulle ei meeldi valetada. Pigem ütlen Laurenti nõudmise peale ausalt, et jah, ma olen küll sel nädalal trenni teinud. „Ma ujusin mitu korda basseini läbi” on tõde, kui ma veel paar korda vette hüppan ja treppideni ujun.
Laurent usub, et kõik mu probleemid tulenevad füüsilise koormuse puudusest. Mis on muidugi tobe, sest maailmas on palju vähem liikuvaid inimesi, kellel on märksa parem tervis kui mul. Ma söön palju, ent pole ülekaaluline, nii et tõenäoliselt liigun argielus piisavalt, et igapäevased mitu tuhat tarbitud kalorit ära põletada. Seda ei saa kindlasti öelda kõigi sadade tuhandete inimeste kohta, kes ei ole kogu aeg nii väsinud ja mitte midagi tehes kurnatud nagu mina.
Päike on ere ning veest välja tulles vaatan võimalikult kinniste laugudega maha. Mu pikad juuksed liibuvad seljale. Tunnen end lühemate juustega alasti ja ebakindlana, ükskõik kui ilus värv või lõikus mul parajasti peas poleks. No ja enamik soenguid ju ebaõnnestub. Näiteks too kord, kui juuksur lubas teha tumeblondid salgud – ja pärast selgus, et tumeblondi all mõtles ta musta… Mõtisklen äraolevalt oma juustest, kui märkan ehmatusega enda ees mehekingi, jalgu, lühikesi pükse, särki ja käsivarsi ning nägu. See on pikk päevitunud mees, ilmselt veidi üle kolmekümne, heleda peaga ning paar päeva raseerimata lõuaga. Kui ma talle otsa vaatan, ilmub mehe näole kõige rahulolevam naeratus, mida näinud olen.
„Madame de Graf?” küsib võõras ülevoolava ameerikalikkusega, enda arust ilmselt kelmikalt kulmu kergitades. Saan aru, et see pole mõni Tonino käsilane, nagu ma selle hetkeni lootsin, ning iga hetk tundub mitme minuti pikkune. Mees muigab. See ärritab mind niivõrd, et ma ei jookse vabandades rätiku järele, kuigi iga rakk mu kehas tahaks end ära peita. Tuletan endale meelde riimikese „fake it ‘til you make it” ehk „teeskle, kuni hakkama saad”. Keegi teine ju ei tea, kui ebakindel ja kehakompleksides sa oled. Või kui saamatu. Või murelik. Lihtsalt mängi kedagi teist. Enamjaolt tähendab see mulle, et teeskle enesekindlust.
Ma pole küll modellimõõtu, aga samas ei mõtleks enamik inimesi mind nähes: „Fuhh, paks!” Sellest hoolimata ei ole minu meelest kindlasti normaalne täiesti alasti, läbimärja ja tilkuvana võõra mehe ees seista. Eriti, kui see inimene võib hakata mu mehe kolleegiks ning pean teda veel kõiksugu üritustel nägema. Selle asemel, et end kätega katta ja minema joosta või häbelikult silmi peita, vaatan sellele ebaviisakale tropile otsa, raputan tema matsliku käitumise suhtes hukkamõistvalt pead, hambad kokku surutud, ning pööran rahulikult ringi, kõnnin rätikuni ja sätin selle endale ümber. Siis keeran, lai naeratus suul, Ameerika jobukaku poole:
„Tervist! Teie olete vist Daniel James?”
„Yes, ma’am,” vastab ta karikatuurselt, ent siiralt nagu mereväelased vanades USA filmides. Jees määm, nagu lammas. Ma ei ütle talle, et kutsu mind Eveks, nagu iga viisakas inimene minu asemel ütleks, sest inglise keeles on Eve piibli Eeva ning arvestades kõiki asjaolusid, kujutan ette vähemalt viit idiootlikku nalja, mida ta teha võiks. „Ma näen jah,” oleks ilmselt tema valik.
Ta käitub, nagu oleks ta mingi auhinna võitnud. Ma tahaksin härra Jamesi natuke sõimata, paika panna, aga tean, et Laurentile on oluline ta enda poolele saada. Lohutan end praegu sellega, et võin õhtul Laurentile kituda, kui ebaviisakas see tüüp on ja et sellist pole neile ju vaja, tema kehv käitumine rikuks firma mainet. Pealegi on Laurent armukade ega kannataks sellist olemist, nagu ta ilmselt juba esimesel ühisel õhtusöögil näeb – ahned silmad ja limpsav keel. Ja just seetõttu tean juba, et ma ei räägi Laurentile midagi. Kui James ainult jumala eest seda ise ei tee. Siis oleks küll palju seletamist, et miks mina talle ei maininud. Hästi, ma mängin taas blondi trofeenaise rolli. Pean ainult paar päeva temaga kokku puutuma ning mõne sellisega olen ju pikalt samas kontoris töötanud: „Evekene, tule istu Arturi sülle.”
„Meeldiv kohtuda,” ütlen kätt surumiseks ulatades, ent ta võtab sellest kinni ning tõstab oma suule, mängides Timothy Daltonit või Sean Conneryt, ning lausub madalalt: „Oh, uskuge mind, au ja rõõm on minu poolel.”
See on nii nõme, et puhken peaaegu naerma. Hoian naeru tagasi ja muigan väga rõõmsalt. See paneb teda veelgi laiemalt naeratama. Vist arvab ta seda tähendavat, et läksin õnge ja tunnen end meelitatult, mitte ei naera tema üle.
„Mida te siin teete? Te pidite nendega kohtuma Algheros, restoranis Imperial, hotellis Carlos V.”
„Kas tõesti? Mina teadsin, et siin. Mulle anti väravakood.”
„Mu mees jättis teile kõneposti teate.”
„Ah nii… Ma ei lülita tavaliselt puhkusel telefoni sisse.”
„See siin on teie jaoks puhkus?”
„Vaadake ringi, madame. Kuidas saakski teisiti?”
Naeratan viisakalt ja ütlen: „Teid oodatakse. Meeldiva jällenägemiseni.” James pistab käed taskusse, noogutab ning kõnnib peaaegu keksides minema. Tulistan teda mõttes kuklasse ja näen, kuidas ta maha kukub, tolmu sisse ägisema jääb, sest ma lasin tahtlikult natuke mööda. Maja nurgal paneb ta kiivri pähe ning istub tsikli selga. Ta lööb masina käima ning müristab seda käepidemest keerates. Siis vaatab ta uuesti minu poole, lööb kiivriklapi kinni ning käega kulpi ja kihutab minema. See tüüp koosneb üksnes klišeedest. Kas ta arvab, et peab kopeerima kõike, mida igasuguste filmide meespeategelased teevad? Sel juhul peaks ta näiteks keset õhtusööki lauale hüppama ja Gene Kelly moel steppima või Charlie Chaplini kombel peaga vastu uksepiita kõndima või enda kinga otsa komistama. Palun väga, härra Ma-Olen-Nii-James-Bond.
„Ütle mulle James…Daniel James.” Vähemalt ajab ta edevus mind naerma ning ma ootan huviga, et näha teda õhtusöögilauas pärast mõnda klaasi veini – Laurenti ja härra Nellise, täiuslike härrasmeeste seltskonnas.
4
Õnneks sattusid asjaolud niiviisi, et mina Jamesiga enam kokku puutuma ei pidanud, sest ühel õhtul mängisin ma haiget, järgmisel ei kutsutud naisi ning kolmandal pidi ameeriklane segastel asjaoludel etteplaanimatult lahkuma.
Kuna kavatsesime Nellistega ka Pariisis pisut aega veeta, tulime tagasi Prantsusmaale. Peaksin ütlema „tagasi koju”, aga ma ei tunne veel, et see on kodu. Mind hämmastab ikka asjaolu, et ma elangi Prantsusmaal, et elangi Pariisis. Pariisis! Et ma võin iga päev Louvre’is käia ning aknast Eiffeli torni ja Notre-Dame’i ja Sacré-Cœuri näha. Kui ma esimest korda selle korteri aknast välja vaatasin, hakkasin naerma, sest see tundus nagu tobe klišee, mida välismaalasena Pariisi kohta öelda: et näen aknast Eiffeli torni. Elame küllaltki uues majas, eelmise sajandi alguses ehitatus, nii et selles on juba lift. Kui liftid tulid, sai kõrgemaid hooneid projekteerida – seega on meil vaade üle ümberkaudsete, varem ehitatud madalamate majade. Tõele au andes näen ma Eiffeli torni vaid siis, kui end WC kitsast aknast paremale, naaberkorteri poole välja küünitan.
Mu ema luges alati palju ning ta armastas prantsuse kirjandust. Eesti iseseisvuse alguses, niipea kui kodu ja söök olid kindlustatud (mis võttis mõne aasta) ning mõlemal riided seljas, läks ta Prantsusmaale bussireisile. Hoolimata bussisõidust, mida ta on alati vihanud, oli reis üks tema elu kõrghetki – oli ta ju terve elu Nõukogude Liidus elanud ja reisida polnud eriti saanud.
Ema kogus raamatuid, nagu vist kõik eestlased ajal, kui raamatud maksid mõnikümmend kopikat ning kõike trükiti umbes kolmekümne kuue tuhande eksemplari kaupa, nagu ütlevad vanade prantsuse keelest tõlgitud romaanide viimased leheküljed. Prantsuse raamatuid hoidis ema eraldi riiulis,