ärajoodud alkoholile kehva enesetunde tekitanud. Pooleldi sosistades arutati päevaplaane.
Köögist kostis Peetri ema nõudlik hüüd ja noormees läks vaatama, mida vanamutt tahab. Läbi klaasukse oli noomimist kuulda ja võõras kästi minema saata. See olevat ikkagi tema korter ja kui Peeter tahab külalisi kutsuda, siis tuleb see eelnevalt kokku leppida. Suvalisi joodikuid tema koju ei tassita.
Ei aidanud Peetri seletused, et Hans on vana töökaaslane ja vajas temalt kui sõbralt teenet. Oli selge, et siin rohkem olla ei saa. Natuke solvav oli ka joodiku tiitel.
Ahastusega luges Hans oma viimased rublad üle ja peitis tagasi sokisäärde. Kõik, enam ei raiska kopikatki, lubas ta endale. Peeter tuli tagasi alles paarikümne minuti pärast. Ema oli täisealisele pojale korraliku peapesu teinud ja too ütles nüüd uudise, mida Hans juba isegi kuulnud oli. Ta peab lahkuma.
Sõber saatis ta ema valvsa pilgu all ukseni ja lubas esmaspäeval töö juures brigadirilt küsida, kas Hans saaks sinna tööle tulla. Käskis helistada ja sulges siis ukse.
Hans oli jälle üksi. Oli laupäev ja kell näitas juba neljandat õhtutundi.
Poiss võttis suuna trollipeatusesse ja sõitis kesklinna. Väljus kaubamaja juures ning astus sisse paljukiidetud tarbimismekasse. Olles seal tüdimuseni ringi jõlkunud, nägi ta seinal taksofoni, sisestas kulunud kopikad ja helistas isale, kes oli ka õnneks kodus. Poiss ütles vaiksel häälel, et nad peavad kohe rääkima ja parem oleks võib-olla kuskil mujal kohtuda. Isa lubas tulla hiljemalt tunni aja pärast kaubamaja kõrval olevasse kohvikusse.
Videvik oli Tallinna kõveratele tänavatele laskumas, kui Hans kohvikusse sisenes ja endale tassi kohvi ning rasvase ja maitsetu lihapiruka ostis. Aeg möödus, kuid isa polnud kuskil, poiss ostis veel ühe kohvi ja pani sigareti ette. Sai vaevalt mõne mahvi tõmmata, kui nägi isa sisenemas.
Hans polnud harjunud ikka veel isa ees suitsetama ja ta kustutas väriseval käel sigareti. Isa oli tulnud jalgsi ja sellepärast läks tal ka kauem aega. Küsis, kas poiss soovib ka midagi, tellis kohvi ning 2 korda 50 Vana Tallinnat, istus laua äärde ja pani suitsu ette. Vaatas mõtlikult poega ja ütles:
„Räägi.“
Poiss peaaegu et sosistas koolist ja kodustest sündmustest. Jäi siis, pea maas, laudlina näppima ning ootama isapoolset kohtuotsust.
Ta ootas sõimu, kuid seda ei järgnenud. Isa ohkas ning vaikis pikalt. Tõstis pitsi suu juurde ning jõi selle ühe sõõmuga tühjaks. Süütas uue sigareti ja lausus pärast mõningast vaikimist:
„Enda juurde ma sind võtta ei saa, saad sellest vist isegi aru. Mõne päeva võid olla, kuid edasi peame midagi muud välja mõtlema.“
Ta tõusis ja läks vastust ootamata napsi ostma. Nad istusid vaikides ja suitsetasid sigareti sigareti järel.
„Lähme,“ ütles isa lõpuks ja tõusis püsti. Hans järgnes talle vaikides. Ta oli täbarasse olukorda pannud eelkõige isa, sest tema pidi kodus oma perele seletama, miks Hans seekord mõne päeva neil viibib. Ka tema ei tahtnud ega osanud teistele kuidagi öelda, et tema enda lihane poeg on koolist kõrvaldatud ja pealekauba kodutu. Tema naine Reet oli kõrgharidusega tähtis tegelane mingis ministeeriumis ja oli ennekuulmatu, et keegi temaga ühe katuse all viibiv isik on koolist välja heidetud.
Õnneks Hansult järgnevatel päevadel midagi ei päritud. Isa oli saanud talle lõpuks läbi tutvuse kuskile linna lähedale tehasesse töökoha ja tehasele kuuluvasse ühiselamusse ka toa, mida ta pidi küll jagama kellegi teisega. Hans kolis oma varanatukesega ühikasse ja alustas töölise elu.
Päevad möödusid rutiinset tööd tehes. Poiss seisis päevade kaupa masina taga ja pressis suusasaabastele auke. Augud pidid olema kindlas kohas, ei millimeetritki siia- ega sinnapoole. Järgmine tööline kontrollis, et augud sobituvad suusaklambriga. Lohakalt tehtud töö eest võeti palka maha. Ja nii päevast päeva. Poisi meelest oli see igav ja ajuvaba töö.
Hans oli saanud lõpuks kaheksateistaastaseks, nüüd oli ta ENSV seaduste järgi täieõiguslik kodanik ja lisaks sellele sõjaväekohuslane.
II
KÄIES TUNDMATUID RADU
Hans oli oodanud oma täisealiseks saamist juba kaua aega, ta lootis tänu sellele saada paremat tööd ja valikuvõimalusi, kuid see ei läinudki nii.
Ta mõistis, et ilma elukutseta ei ole tal siiski mingit võimalust kuskil paremat töökohta saada, ja ta otsustas vabatahtlikult sõjaväkke minna. Küsis töölt vaba päeva ja astus juba järgmisel päeval sisse kohalikku sõjakomissariaati. Seal vaadati teda nagu imelooma – üheksakümmend protsenti kutsealustest proovis sõjaväest pettuse või kavalusega kõrvale hiilida. Siin aga seisab noormees, kes oli lausa valmis hommepäev teenistusse astuma. Sellist aktiivsust polnud ammu nähtud.
Nii ruttu asjad siiski ei käinud ja talle määrati esmalt arstlik komisjon, mis pidi määrama tema kõlblikkuse teenistuseks suures ja võitmatus Nõukogude Liidu armees. Hans ilmuski määratud päeval komisjoni ja tegi läbi kõik vajalikud protseduurid. Ta kuulutati pärast mõnetunnist arstide vahet jooksmist kõlblikuks ja saadeti minema. Paar nädalat hiljem tuli teade, kus oli kirjas, et Hans peab ilmuma sellel kuupäeval ja selleks kellaajaks vastava linna sõjakomissariaati.
Ta andis kohe tehase juhtkonnale asjast teada ja palus seoses sõjaväeteenistusse asumisega lõpparvet. Juba järgmisel päeval ei pidanud ta enam tööle minema ja sai ka lõpparve. Tal lubati siiski kuni sõjaväkke astumise päevani ühiselamus elada.
Hans helistas isale ja teatas uudisest. Ta ei olnud seni kedagi oma plaanidesse pühendanud, kuid nüüd, kui kõik kuupäevad olid määratud, tegi ta asja teatavaks. Hans lootis, et kui ta tagasi tuleb, on olukord parem ja tal on ka paremad väljavaated elule.
Tal oli jäänud veel paar päeva vabadust nautida, selle ajaga pidi ta oma varanatukese kuhugi jätma ja mõned dokumendid korda ajama. Isa lubas tema pisikese varanduse enda juurde paigutada ja kutsus teda enda juurde ööbima, vähemalt viimasteks päevadeks. Poeg lahkus ju paariks aastaks ilmselt kuhugi Nõukogude Liidu teise otsa.
Õhtul tõid nad Hansu asjad ühikast ära ja paigutasid isa juurde keldrisse. Seal, kuhu ta minemas oli, polnud üleliigseid ja isiklikke asju peale hambaharja ja žilettide vaja. Nüüd kuulus ta sõjaväele ja sealt sai kogu eluks vajaliku varustuse aluspesust mütsini.
Viimane päev möödus vaikselt ja liigse kärata. Varahommikul sõidutas isa ta sõjakomissariaati ja jättis koos teiste tulevaste sõduritega. Hans käis ennast registreerimas ja andis allkirja, kuhu vaja. Poisid sõidutati raudteejaama ja pandi vagunisse. Nendega oli kaasas ka paar sõjaväelast, kes pidid jälgima, et keegi teel putku ei paneks ja kõik ikka määratud sihtpunkti kohale jõuavad. Mitte kõik ei olnud vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse astunud. Tegelikult mitte keegi peale tema. Paar poissi oli isegi miilitsaautos kohale toodud, otse kodunt laua tagant. Hans pidas targemaks oma aktiivsuse kohalt suu kinni hoida. Üks paksuke oli ennast juba ära sättinud ja täis kui tinavile.
„Kas keegi lõuga tahab?“ oli tema esimene küsimus, kui ta uksest sisse astus. Selle peale vastati talle komissariaadi majori käsul kumminuiaga, mis poisi jalust nõrgaks tõmbas ja kokutama pani. Rohkem ei tulnud sealt piuksugi.
Rongi väljumiseni passisid kaasa tulnud sõjaväelased neid vaguni kummastki otsast kullipilgul, kuni rong liikuma hakkas. Järgmine peatus pidi olema alles paarisaja kilomeetri pärast. Siinseal hakkasid seljakottidest välja ilmuma viinapudelid ja suupisted. Nende kasutuses oli kogu vagun ja nii said nad segamatult pudelist julgust rüübata ning ilmaelu kiruda.
Ka paksukesel läksid häälepaelad jälle valla ja ta tahtis kaasasolevatele konvoisõduritele rusikat maitsta anda. Need lubasid riiukuke pingi külge aheldada, kui ta oma ülbitsemist ei lõpeta.
Aeg möödus ja vagunis läks laul valla. Vagunisaatja käis moepärast noori sõdurihakatisi lärmi pärast keelamas, tegelikult tundis ta poistele ju kaasagi. Ka tema pojake teenis juba teist aastat armees. Lauldi ja naerdi, söödi ja joodi.
Lõpuks oli viimne kui üks mehepoeg väsinud ja norises õndsalt pingil.