Argo Järve

Aeg puudutab tõde


Скачать книгу

varajane hommikutund, kui kartseris tuled süüdati ja uks avati. Hans kamandati välja ja viidi staapi. Teda viidavat üle teise sõjaväeossa, kodule lähemale, nagu öeldi. Kiirelt kästi asjad kokku panna ja ilmuda väravasse, seal ootavat teda juba auto, mis ta sihtpunkti viib. Autos oli veel paar tema jaoks tundmatut sõdurit, ka nendel olevat sama sihtpunkt. Miks nad üle viiakse, ei teadnud keegi. Natukese aja pärast ilmus autosse ohvitser ja käskis autojuhil teele asuda, sõita olevat pikk ja vaevaline tee. Sealsed maanteed ei olnud kuigi korras ja osaliselt puudusid need täiesti. Tuli välja, et ohvitser on nende uue väikese sõjaväeosa ülem ja sellega esialgu jutt piirdus.

      Automootori ühtlase undamise saatel tukkus peagi kogu seltskond, välja arvatud autojuht muidugi. Teel oldi juba viies tund. Vahepeal peeti suitsu- ja isiklike hädade tarvis peatusi, seejärel sõideti edasi. Sõdurpoistel polnud aimugi, kus nad on, kogu piirkond oli neile tundmatu. Kohale jõuti alles pimeduses. Kordoniks oli vanem punastest tellistest hoone, tegemist olevat piirivalvepunktiga, aga kustkohast piir läheb, sellest üllatunud mehepojad aru ei saanud. Tegemist oli ju pealtnäha väikese külaga ja mida siin valvati või mida tehti, jäi esialgu selgusetuks. Kordonis oli peale nende veel paarkümmend sõdurit ja kolm-neli ohvitseri, lisaks kordoniülem. Valves tuli neil kõigil käia mõnetunniste vahedega, mööda kindlaid radu ja ööpäev läbi. Hansule oli selline elu meeltmööda, õppusi siin praktiliselt ei olnudki, käidi vahis ja magati. Koridoris oli ka televiisor, kuid harva oli sealt peale propaganda midagi vaadata. Õppusi korraldati siin ainult moepärast siis, kui sõjaväeosa oli külastamas mõni tähtsam ja kõrgem tegelane.

      Ohvitserid olid pidevalt kadunud ja laaberdasid külas ringi, ülemalegi tundus viin maitsevat rohkem kui vesi. Omavahelised ülbitsemised ja kaklused reameeste vahel puudusid, ei olnud vahet, kas olid teeninud aega paar kuud või poolteist aastat. Ka sõdurid hiilisid aeg-ajalt külla tüdrukuid vaatama ja viina viskama, mõnel oli tekkinud pruut või lausa kaks.

      Hansule oli silma jäänud üks läheduses elav punapea, kellele ta üritas ujedalt külge lüüa.

      Mida aeg edasi, seda julgemaks muutus ka Hans, nüüd oli ta juba sagedane külaline tüdruku vanemate helesiniseks võõbatud majas. Seal võeti teda vastu kui tulevast kosilast, söödeti ja joodeti. Uuriti, palju aega veel teenida ja millised plaanid pärast sõjaväge, pakuti tütart kaasaks ja elamiseks maja siinsamas külas. Tundus, et tütar Marinat taheti vägisi mehele panna. Poissi kutsuti öösekski nende külalislahkesse majja jääma, aga Hans nii julge südamega siiski ei olnud. Pealegi ei riskinud keegi öösel kordonist eemal olla. Vahiteenistuse ajad olid neil ilusti kirjas ja igaüks teadis, millal ülesannet täitma pidi minema, aga öö oli siiski soovitatav kordonis veeta, elagu su pruudid kas või üle tee. Aeg-ajalt korraldas kordoniülem kontrollreide ja keda kohal polnud, seda ootas karm karistus. Neid välk-kontrolle oli küll väga harva, ülemal oli rohkem tegemist kohaliku puskari mekkimise kui alluvate kamandamisega. Natukene pelgas Hans ka pruudi vanemaid, mõlemad olid küll lahked ja toredad inimesed, aga liiga pealetükkivad.

      Eestis polnud Hansul õiget pruuti kunagi olnud ja kogemused naisterahvastega praktiliselt puudusid. Mõni arglik musi kooliajal ei läinud arvesse.

      Marinal oli ka vanem õde Natalja, kes lausa häbematult Hansu vahtis ja siivutuid ettepanekuid tegi – tundus olevat julge ja kogenud naisterahvas. Ta meelitas mitmeid kordi Hansukest ööseks enda juurde. Natalja elas oma majakeses kordoni läheduses, meest tal ei olnud. Viina jõi naine lausa ämbriga ja vandus kui põrguline ise. Pabeross tilpnes pidevalt suunurgas nagu mõnel külamehel. Iseenesest oli tegemist kauni olevusega, aga kui suu lahti tegi, siis kahvatusid ka küla kõige kangemad mehepojad.

      Natalja tülitses pidevalt nii õe kui ka vanematega. Purjus peaga lubas kogu külal mollid üles taguda. Vahel õnnestus tal meelitada oma väiksesse tare-tarekesse mõni Hansu teenistuskaaslane.

      Noormehe aeg teenistuses hakkas täis saama, oli jäänud veel viimane kuu demobilisatsioonini. Hans oli Marinaga lähedaseks saanud ja lubanud pärast teenistuse lõppu mõneks ajaks tema juurde puhkama jääda. Kiiret tal ju kuhugi tegelikult ei olnud ja kedagi kodumaal ootamas ka mitte. Ainuke hirm oli selle ees, et Marina vanemad tahtsid neid vägisi paari panna. Seepärast hoidis ta viimasel ajal nende majast eemale ning vabandas end sellega, et kohustused riigikaitses on suurenenud ja kontroll kordonis karmistunud.

      Marinale kuulus samas külas ka üks majakene, ta oli saanud selle nii-öelda päranduseks vanatädilt ja aeg-ajalt kohtuti seal siiski.

      Jõudis kätte päev, mil kogu kordoni ees loeti ette telefonogramm, milles reamees Hans Aleksandrovitš Haabel tunnistati sõjaväekohustusest vabastatuks. Hansul oli imelik üle pika aja kuulata siin oma ees- ja isanime, armees kõnetati üldjuhul ikka perekonnanime järgi. Marina ja tema vanemad hüüdsid teda muidugi eesnime pidi, kuid sõjaväes nii familiaarsed siiski ei oldud. Hansul lubati oma asjad võtta ja kas või kohe pärast mõningate formaalsuste täitmist kordonist lahkuda. Seda ta tegigi ja läks rõõmsalt nagu poisike hüpeldes Marina juurde.

      Ta oli vaba ja käes oli kevad. Kaks aastat tema elust olid möödunud suhteliselt karmides tingimustes ja mehistanud teda sedavõrd, et isegi lihane isa poleks teda ära tundnud.

      Marina vanemad korraldasid õhtul Hansu auks suure peo, kokku oli kutsutud pool küla. Tuli välja, et nad on seal peaaegu kõik mingitmoodi sugulased. Puskar jooksis ojadena, kandikud vareenikute, pelmeenide, seente, kala ja kõikvõimalike liharoogadega liikusid käest kätte. Hansule tuldi ligi ja sooviti sõbralikult õlale patsutades õnne teenistuse lõpetamise puhul. Pilgutati silma ja tehti vihjeid peatsete pulmade kohta. Hansul tekkis vaatamata joodud alkoholi hulgale hirm. Juba määratakse pulmapäeva ja seda temaga arutamata. Ta väljus majast ja kogus suitsetades mõtteid. Marina oli talle järgnenud ja õrnalt emmates, kallistades uuris, mis noormeest vaevab. Hans julges tänu joodud puskarile välja pursata, millised kahtlused teda piinavad.

      Marina rahustas ta maha ja lubas poisile, et midagi vastu tema tahtmist ei toimu. Tüdruk sai aru ka oma vanemate kartusest – ta oli juba sellises vanuses, et mehele minna, aga siinses külas ühtegi sobivat kosilast polnud, pealegi olid nagunii pooled mehed talle sugulased. Koos mindi tuppa tagasi, pidutsedes unustati hirmud ning kahtlused.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAigDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAAQHAQAAAAAAAAAAAAAABAUGBwABAgMICQoL/8QAbxAAAgEDAgQEBAMFBAYEBAEtAQIDBAURBhIABxMhCCIxQQkUMlEKYXEVI0KBkRZSobEkM2LB0fAXcoLhGDdDkqLxGSUnNDl2d7K20homNThTVFhjZHO3wik2RFeGlJa11yhHZ3V4hJeYpbS41eL/xAAdAQABBQEBAQEAAAAAAAAAAAAAAgMEBQYBBwgJ/8QAWBEAAQIEAwQFBwkFBgMGBQIHAgEDAAQREgUhIgYTMTJBQlFSYQcUI2JxcoGCkZKhorGywfAVM8LR0iRDU+Hi8RZj8gg0VHOz0yVEZIOTozYXJnTDhKTU/9oADAMBAAIRAxEAPwDz/wDggiOCCI4IIjggieT2749v+ccEEXVz3ycnce/BBFXBBEcEERwQRHBBFaKWPbHb1zj0/nwQQd0Ftmq2Xoxhos4ZycAAd8uMggfn68SGJZ19agOkeMQZ2eYlQJHCtMk0w6GneXhuJjqZ5oooiRlHLx9ZATkpn1Hbt+XGlwzZ4pk0VW0IKc3LGLxTaw5e5poSJS4Fx4Q8VNy5slAiTQ00s0qgBCrFYySCQwVT9PsMf9r6uNWGzFjVAJB8Ey/V0YRzaidmTsN5GwJS5k7IdfT2nmRIX6Skg5cSKxkp8IuB5gO/b+XFnJYULdzRM7wiXrcOWMZiuMGSuALxUpTT05+EOnZNB01znDmKJlZeybSidRm9S47+p9O3fjQtYE0q5jamXil3TGXexuYQd0LxN+JfdC/h5XGiaMxKrxozFkO1jtHl6fpjblvtn8+LBvB5Vkt6QqpcpLXj3Rp2RWzGLPHkb1w+