sageli mõista andnud. Oma naiselikust edevusest oleks Meeri seda Pauli suust meelsasti ka kuulnud, teiselt poolt aga pelgas ta mehevenna ülestunnistust. Sest Pauliga oli hea olla, Meeri tundis, et nad on nii mõneski mõttes sarnased. Paul oli oma venna vastand. Kui Georg oli otsustusvõimeline ja igal ajal kaitset pakkuv mees, siis Paul, vastupidi, vajas Meeri arvates ise kaitset.
„Ma ootasin sind siin,” tunnistas Paul.
„Ootasid mind?” Meeri imestus oli siiras. „Kuidas sa teadsid mind siin oodata?”
„Teadsin. Ma kuulsin eile õhtul, kui sa Georgile ütlesid, et lähed oma õe juurde.”
„Aga Greta elab ju Koldes, see on hoopis teises kandis.”
„Jah, aga sa ütlesid veel midagi… Kas tuleb meelde?”
Meeri raputas pead.
„Mida siis?”
„Sa lubasid Kultasest kooke kaasa võtta.”
„Seda küll, aga… Sa ei taha ometi öelda, et passisid mind siin hea õnne peale? Sellise külmaga? Pealegi tulin ma hiljem, kui olin kavatsenud…” Meeri vaatas Pauli kahtlustavalt ja taipas siis asja teistki tagapõhja: „Kuule, su oled ju jälle hüppes!”
Paul haaras üle laua Meeri käest ja pahvatas:
„Ma ei läinudki hommikul Tondile, ma tulin otse siia!”
„Kuule, poiss!” Meeri leidis, et tal on õigus Pauli nii nimetada, sest too oli alles kahekümne kahe aastane, seega temast kuus aastat noorem.
Ja korraga haaras teda mure Pauli pärast. Ta teadis, mida tähendab sõjakoolist hüppes olemine, sellest oli kodus ennegi juttu olnud, pealegi ületas Pauli kartseris ja toimkonnas olemiste arv tema enda jutu järgi tunduvalt teiste kadettide oma. Paul pidas selle üle täpset arvestust ja kinnitas, et see ulatuvat tema kaheaastase teenistuse jooksul juba neljakümneni.
„Kui see tõsi on, siis tegid sa küll väga rumalasti. Sa pead silmapilk väeossa tagasi minema! Sul on ju viimane aasta, katsu see ometi korralikult lõpetada. Sinu puudumist märgatakse ja…”
„Puudumist!” katkestas Paul Meerit. „Seda on kindlasti juba märgatud. Aga mis loeb puudumine, kui ma sind nägin!”
Noormehe silmadest paistis äkki nii palju kirge, et Meeril hakkas tema pilgust ebamugav.
„Ise tead…” pomises ta segaduses. „Tegelikult on mul kiire,”
lisas ta, „Greta ootab.”
„Luba enne, et tuled minuga mõnel õhtul siia tagasi.”
„Miks õhtul?”
„Hugo Schüts mängib siin viiulit. Kas tuled?”
„Vist mitte,” vastas Meeri ja tõusis otsustavalt.
Ja kuigi Paul püüdis tema minekut igati takistada, jäi Meeri seekord endale kindlaks.
„Ära tule mind saatma!” hoiatas ta Pauli ja lahkus.
Ent tänane kohtumine ei olnud sellega veel lõppenud.
Õe juurde jõudes oli Meeri nii hajevil, et ei suutnud end korraga koguda. Pauli pilk, mis oli teda kohvikust lahkumisel saatnud, püsis ta kujutluses ja häiris teda.
Meeri ulatas Gretale koogikarbi, vabastas ennast üleriietest ja istus. Ta laskis pilgu ebalevalt üle toa ja haaras siis laudlina narmastatud ääre sõrmede vahele.
„Uus?”
„Sa oled unustanud, kullake, see oli mul juba eelmine kord, kui sa siin käisid.”
„Tõesti või?” Meeri tegi hajameelselt ridiküli lahti ja tuhnis seal veidi. Lõi siis koti plõksatusega kinni ja palus:
„Anna üks pabeross!”
„Kuule, tüdruk, sa ei tohi suitsetada, minu teada lubasid sa seda Georgile.”
„Lubasin, lubasin!” kordas Meeri närviliselt. „Paljugi mis ma lubasin, ega ma kodus ole! Kas Antonil pole siis tõesti ühtegi paberossi kodus?”
„Sa tead küll, et Anton ei suitseta. Aga oota, ma vaatan, võibolla leian midagi,” muutus Greta järeleandlikuks, mõistes, et Meerit piinab miski. Ta tõi Mareti karbi ja tuhatoosi. „Ja nüüd räägi mulle, mis sul viga on.”
Kuulnud põhjust, hakkas Greta naerma.
„Ja see on kõik?”
„Nojah. Aga sa tunned ju Georgi, talle piisab paljast teadmisest, et ma Pauliga kohvikus istusin!”
„Kulla Meeri, mida siis mina sulle kogu aeg olen rääkinud!
Näed nüüd! Aga ära muretse, ole teine kord lihtsalt targem. Ja praegu… praegu on vist õigem, kui sa sellest Georgile ei räägi. Ma arvan, et see pole mingi petmine, kui sa jätad oma mehe hingerahu säilitamiseks talle lihtsalt midagi rääkimata.”
„Arvad?” kahtles Meeri.
„Ma arvan küll nii. Viimati jääd veel süüdlaseks, et Paul nii tihti hüppes käib.”
Meeri noogutas. Küllap oli Gretal õigus.
Nad lobisesid veel veidi elutoas, siis Greta tõusis.
„Tüdrukud jõuavad varsti koju ja Anton on ka tulemas,” seletas ta. „Sa anna andeks, aga me võiksime köögis edasi rääkida.”
Nad kolisid kööki. Meeri vaatas ringi ja tal hakkas oma õest pisut kahju. Köök säras küll puhtusest, ent selle sisustus polnud võrreldav nende omaga, mis oli mõõdukalt kaasaegne ja omanäoline.
„Sul on hea elu,” kiitis Greta, nagu taibates Meeri mõtteid.
„Pole sul toidutegemise muret ega midagi… Peaksid tänulik olema!”
„Ma olengi. Ämmaga on mul vedanud.”
„Helve läheb vist sügisel kooli?” alustas Greta uut teemat, ise kartuleid potti tõstes.
„Jah. Ta saab ju varsti kaheksaseks.”
„Siis ikka sinna Narva maanteele?”
Meeri noogutas.
„Laps saab vähemalt keeled suhu, ütles Georg.”
„Eks ta räägib ju ise ka mitut keelt.”
„Nojah. Ja ta arvas, et lapsed peaksid samuti oskama. Ma mõtlesin korra, et paneks õige Helve Prantsuse Lütseumi, kus sinu lapsedki käivad, aga see jääb liiga kaugele. Inglise Kolledž on ikka lähemal.”
„Seda küll.”
„Pealegi – ma olen sulle vist rääkinud, et kui Hillar sündis, oli kindral Tõrvand Georgile öelnud, et pangu poiss tulevikus tingimata tema naise kooli, et see olevat maailma parim erakool.
Nüüd siis otsustas Georg, et paneb Helve ka sinna.”
„Ta tunneb siis kindral Tõrvandit?”
Meeri noogutas.
„Neid on isegi koos üles võetud!” kiitles ta.
„Ega sellega eriti uhkustada maksaks, Tõrvand oli ju vaps ja istub kinni.”
„Ei istu enam, see afäär on juba möödas. Ta sai eelmisel aastal vabaks,” teadis Meeri. „Aga Hillari sündimise ajal polnud neid asju veel, ja ega teise inimese sisse ju ei näe.”
„Palju ta saigi?”
„Ma ei mäleta täpselt… Vist viisteist aastat.”
„Õudne,” ohkas Greta. „Ise kindral, aga pidas päevikut nagu kooliplika! Mul on see lugu veel hästi meeles, päevik oli ju peamine süütõend tema vastu.”
„Mis sest enam rääkida!” oli Meeri millegipärast pisut häiritud. „Ma ütlesin ju, et ta sai vabaks.”
Greta vaikis hetke ja sõnas siis:
„Igatahes seda ta liialdab, et see on maailma parim kool.”
Meeri