tahtis, et ka meie tüdrukud saaksid hea hariduse. Ja ütles veel, et siis on neil imetore Dorritiga prantsuse keelt rääkida.”
„Imelik, et ma pole sellest varem midagi kuulnud! Miks siis mulle pole sellest räägitud? Berni ka ei ole!” Nüüd oli Olli kael juba plekiline.
„Ju pole lihtsalt jutuks tulnud,” vastas Greta. Ta mõtles, et kui õde tahab seda teemat jätkata, siis olgu, tema räägib ka, ning lisas: „Ja on ju tore, kui tüdrukud kooli lõpetavad ning siis Pariisi sõidavad!”
„Kust te selle reisiraha võtate?” Olli hääl oli väga kahtlev. Ja Greta muigas omaette, sest ta teadis täpselt, mida õde kartis – et tema jõukas Bernhard neid viimati toetab.
„Pole palju raha vajagi. Kas sa siis seda ei tea, oma laps juba üheksa aastat seal käinud, et kes lõpetab cum laude, see saab ka tasuta reisi.”
„Ära ole nii kindel oma tütarde andekusele!”
„Olen küll! Oma lastele ja mehele olen küll kindel!”
Seda ütles Greta juba vihuti, sest Ollil, kellel ei puudunud majanduslikult midagi, oli abielu ajal oma mehega küllalt muret olnud. Tema mees armastas palju restoranides käia, armastas vaheldust ja ilusaid naisi.
Olli ei vastanud. Ta nägu aga muutus mõtlikuks. Nii oli see palju ilusam kui oma võimuka ilmega.
Greta juba kahetses öeldut. Kõigele vaatamata oli ta oma õesse kiindunud. Ehk küll kahte nooremat õde, kellega oli vanusevahe suurem, armastas ta vist rohkem.
„Tead, Olli, ma saadaksin oma tütred Prantsusmaale kas või majateenijaks, peaasi et nad keele selgeks saaksid,” ütles Greta kindlalt.
„Seda teevad jah paljud,” kinnitas Olli leplikult. „Eriti Inglismaa on praegu moes. Aga mina Dorritit küll ei laseks.”
„Teil pole seda ju vajagi! Saate niigi palju reisida. Sinu Dorrit on juba mitu korda välismaal käinud, mina aga pole veel eluilmaski kuskile pääsenud, ise juba kolmkümmend seitse aastat vana,” ütles Greta kadeduseta. Siis küsis ta: „Kuhu teil tuleval suvel on plaanis sõita?”
„Kindel ei ole, aga vist lähemegi Pariisi,” vastas vanem õde, kes oli oma endise oleku tagasi saanud. „Seda aga ei maksa veel laialt kuulutada.”
Ah sinna see koer siis maetud oligi, mõtles Greta, seepärast ei meeldinud talle, et Prantsusmaa-sõit liiga madalaks tehakse…
„Millal ma enne olen latatara olnud,” ütles ta ainult.
Imelik, et tollane kõnelus oli Gretal kohe sõna-sõnalt meeles. See oli vist viimane kord, kui Olli tema vanas korteris käis. Nüüd aga oli neil uus kodu ja samuti oli ka Prantsuse Lütseumi uus maja valmis. Kõige uhkem koolimaja üle linna.
Meie uus kodu ei ole üle linna kõige uhkem, aga kõige armsam küll – meile, mõtles Greta. Ilus kodu, kahel korrusel, nelja suure toaga. Aed ka.
Selle kõige korrashoidmine võttis küll omajagu aega, kuid Greta tegi seda rõõmuga. Tüdrukutele ei meeldinud eriti aias askeldada. Ju on nad selleks veel liiga noored, mõtles Greta ega sundinud neid. Neil oli oma asjadegagi küllalt tegemist: õppimine, klaverimäng… ja eks vaba aega olnud lastel samuti tarvis. Omavahel said nad hästi läbi. Tuli muidugi ette, et Lehti, see kõige noorem, tüütas Luulet ja Lainet. Eks suurematel oli omakeskis rohkem sosistamisi. Lehti oli ju alles kümnene, Luule juba kuusteist ja Laine varsti viieteistkümneseks saamas. Kuid need arusaamatused olid tühised. Samuti nagu tema endagi lapsepõlves. Siis oli nii, et Olli, kõige vanem, hoidis end teistest veidi kõrgemal ja armastas tihti kamandada, teised kolm õde aga suhtlesid omavahel suurepäraselt. Ja kõik on jäänud tänapäevani nii, mõtles Greta muheldes.
Nagu korteris, nii mässas Greta ka aias, et seegi kaunis oleks. Anton oleks kindlasti teda aidanud. Talle meeldis aiatöö, ta ütles, et aiatöö rahustab inimese närve. Võib-olla oligi see nii, Greta ei teadnud, ta ei olnud enda arust närviline. Kuid Antonil ei olnud aia jaoks aega, tal oli väga palju tööd. Nüüd oli ta ühe teise äri raamatupidamise ka veel oma õlule võtnud ja tegi seda tööd õhtuti kodus. Nii said nad veidi raha tallele panna. Kunagi ei tea, millal võib järsku tööst ilma jääda. Anton oli seda juba kord kogenud. Kuid see mure oli olnud lühiajaline. Õnneks oli Greta õemees lugupeetud ja jõukas ärimees, kes omas suuri tutvusi, ja nii sai Anton varsti õemehe sõbra ettevõttesse pearaamatupidaja koha. Ent ei või ju teada, millal elu ootamatuid väljaminekuid nõuab… Eriti veel, kui kolm tütart kasvamas on.
Greta läks tüdrukute magamistuppa. Voodid olid üles tehtud, kattetekid kõigil peal. Lehti oma ehk veidi hooletult visatud. Oli see kõige noorem veel tuulepea! Greta kohendas päevateki paremaks. Siis võttis ta põranda märja lapiga üle. Seda tegi ta iga päev. Ja ka aknad särasid fileekardinate taga. Kardinad olid tema oma näputöö.
„Kuidas sa küll jõuad seda kõike ja veel laste kõrvalt?” imestas õde Alla. Alla oli – neljast õest ainsana – sündinud kinniste kätega. Tema ei jõudnud kunagi kraamida, ehkki nad mehega elasid vaid kahetoalises korteris. Kuid nad olid ju ainult kahekesi. Kahjuks.
„Heegeldamine on mulle nagu puhkus,” ütles Greta õele, „samal ajal saan ju mõelda. Ma armastan kangesti mõtelda.”
„Mul ei ole kunagi puhkust ja mõtlemiseks pole mul ka aega. Päris hea, muidu tulevad kurvad mõtted,” ütles Alla. „Kui ma teatris ei ole, siis õpin kodus osa ja päev ongi kadunud. Olen ju hirmus aeglane ja saamatu, eks sa ise näed! Võib-olla sellepärast pole mulle lapsigi antud,” ohkas ta.
„Küll sa jõuad veel saada,” lohutas Greta nagu alati. „Meie mammal sündis ju Olli kah alles neljandal abieluaastal.”
„Aga meie oleme juba kaheksa aastat abielus. Teeme aga tühja tööd, ütleb Eugen.”
„Inetult ütleb,” arvas Greta.
„Oh, Gretake, kui sa teaksid, ma annaksin kõik ära, kui ainult käima peale saaksin!” ohkas õde teatraalselt. See teatraalsus oli tal veres. Alla oligi näitleja.
Alla õige nimi oli Alma, kuid kuna see ei sobinud näitlejannale, võttis ta endale lavanimeks Alla. Alla Avik – nii seisis kavalehtedel, kui ta operettides subretiosa täitis. Laval oli Alla hoopis teine inimene, temas oli kergust ja liikuvust – ta lausa sädeles.
Teda vaadeldes imestas Greta alati: nagu polekski laval tema õde, vaid hoopis keegi võõras. Tähendab – Alla suudab end täiesti ümber kehastada. Jah, Alla on andekas! Niimoodi mõtles Greta.
Greta lõpetas ülemise korruse kraamimise. Ka vannituba lausa kiiskas vastu suurt peeglit. Greta naeratas oma peegelpildile. Siis seisatas ta korraks veel trepimademel. Ta oli oma kodusse lausa armunud. Korraga tundis ta kerget pööritust ja pidi koguni uksest kinni võtma, et mitte tasakaalu kaotada.
Mis see küll on? mõtles ta. Ega ometi mitte…? Jah, see võis siiski niiviisi olla. Pööritus tundus liigagi tuttav. Ja Anton oli ju viimasel ajal uuesti tormiks muutunud. Greta muigas sellele mõeldes. Oh, kuidas ta oma meest armastas! Ja kui hästi nad sobisid!
Pööritus oligi juba möödas ja Greta sammus kergelt trepist alla. All esikus riidenagi kõrval oli samuti hästi suur peegel ja iga trepist allatulija nägi end sealt pealaest kuni jalatallani. „See on meil selleks, et Greta saaks oma figuuri kontrollida,” ütles Anton naljatamisi, kui peegli suurust imetleti. Anton armastas oma kodus peegleid. Ka magamistoa tualettpeegel oli neil suurem kui tavaliselt, Anton oli selle ekstra sinna laua juurde tellinud. „Milleks teil nii suur peegel on?” küsis Olli, kui esimest korda nende tualettlauda nägi. „Muidugi sellepärast, et saaksime end terve perega koos vaadata,” vastas Anton. „Veidrus,” arvas seepeale Olli ning kehitas õlgu. Mõne aja pärast aga vahetas ta omagi tualettpeegli suurema vastu.
Järsku olen siiski rase, mõtles Greta. Ehk tuleb nüüd poeg? See oleks ju tore! Aga emal oli samuti neli tütart ja iga kord lootis ta sünnitada poega. Ei tea, ehk siiski aitab kolmest lapsest? Olli ütles nüüdki: üksnes töölistel on palju lapsi. Kultuursetel inimestel on ainult üks, kõige rohkem kaks järeltulijat, kuid üle selle pole enam sünnis. Kultuursel