kirjutada peame arutama veel üht tähtsat äriasja. Rohkem on see küll inimlikkuse ja õigluse küsimus. Rääkisin sellest sulle juba viis aastat tagasi, kuid sa ei kuulanud, kiirustades lõbureisile, kui ma õigesti mäletan. Nüüd on see uuesti päevakorda tõusnud. Kinnisvara…”
“Kinnisvara!” katkestas teda Blinker. “Armas härra Oldport, räägime sellest homme. Olgu siis kõik korraga: allkirjad, kinnisvara, plaastrid, haisev kirjalakk ja kõik muu. Tuled sa minuga koos lõunat sööma? Ei? Püüan meeles pidada, et pean homme kell üksteist siit läbi astuma. Head päeva!”
Blinkeri varandus koosnes päritud maadest ja üürimajadest. Ükskord oli advokaat Oldport teinud väikese bensiiniautoga linnaekskursiooni ning näidanud Alexandrile majasid ja terveid tänavaid, mis talle kuuluvad. Alexander oli ainupärija. Blinker jäi nähtuga väga rahule. Majad nägid välja nii, et on võimelised tootma suuri summasid, mille advokaat Oldport pani tema arvele kulutamiseks.
Õhtupoolikul läks Blinker ühte klubidest, mille liige ta oli, kavatsusega lõunat süüa. Klubis polnud kedagi peale mõne üksiku koitanud vanamehe, kes mängisid tvisti ning kes rääkisid Alexandriga väärika viisakusega, samal ajal talle sügava põlglikkusega otsa vaadates. Kõik teised olid linnast ära sõitnud. Kuid Blinker oli siin ning nagu pärast tunde jäetud koolipoiss pidi ta oma nime ikka ja jälle paberile kirjutama. Ja see tegi haiget.
Blinker keeras vanatoidele selja ja pöördus klubi stjuuardi poole, kes tõi talle jahutatud värsket lõhemarja.
“Symons, lähen Coney Islandile.” Ta ütles seda toonil, nagu see, kes ütleb: “Olgu. Hüppan jõkke.”
Symons arvas, et teine teeb nalja ning naeris kuueteistkümnenda noodi juures, nagu seadus seda alluvatelt nõuab.
“Kindlasti, söör,” kihistas ta. “Loomulikult, söör. Coneyl kohtume, härra Blinker.”
Blinker võttis ajalehe ja uuris laupäevast aurupraamide sõiduplaani. Esimese tänavanurga juures võttis ta voorimehe ja sõitis Põhjakaile. Ta seisis sabas nagu mina ja demokraadid, ostis pileti, rüseles rahvahulgas ja leidis end viimaks laeva ülatekil vahtimas jultunult klapptoolil istuvat tüdrukut, kellel polnud saatjat. Blinkeril polnud kavaski häbematu olla, kuid tüdruk nägi nii hea välja, et Blinker unustas hetkeks, et on prints ignognito ja jõllitas teda nagu tavaline lihtrahva liige.
Tüdruk vastas ta pilgule, ja mitte karmilt. Tuulehoog ähvardas Blinkeri õlgkaabu kaasa viia. Viimasel hetkel sai mees sellest kinni ja vajutas sügavalt pähe. Liigutus sarnanes tervitusega. Tüdruk noogutas, naeratas ning järgmisel hetkel leidis Blinker end tema kõrval istumas. Neiu oli üleni valges ning kahvatuma jumega, kui Blinker kujutles piimatüdrukutel ja teistel alamast soost naistel olevat. Ta oli väike ja õrn nagu kirsiõis, ja ta hallid, tõsised, julged ja siirad silmad vaatasid vestluskaaslasele otsa pilgul, millest ei paistnud mingeid hämaraid ja kahtlasi hingesügavikke.
“Kuidas te söandasite mulle kaabut kergitada?” küsis ta jultunud naeratusega.
“Ma ei teinudki seda,” ütles Blinker, kuid heastas kohe vea: “Pärast seda, kui teid nägin, ei oska ma enam käituda.”
“Ma ei luba enda kõrval istuda džentelmenil, keda pole mulle esitletud,” lausus neiu ootamatu upsakusega, mis Blinkerit kurvastas. Ta tõusis otsustavalt, kuid neiu hele nöökav naer sundis ta istmele tagasi.
“Te ei sõida vist kaugele?” küsis tüdruk seltskonnakaunitari enesekindlusega.
“Kas teie sõidate Coney Islandile?” küsis Blinker vastu.
“Mina?” Neiu vaatas teda suurte pilklike silmadega. “Milleks see küsimus? Kas te siis ei näe, et sõidan pargis jalgrattaga?” Neiu omapärane huumorimeel hakkas häbematuse kuju võtma.
“Ja mina võtan kõrge vabrikukorstna otsas päikest,” lausus Blinker. “Mis oleks, kui veedaksime Coneyl koos aega? Olen üksi ning pole seal varem käinud.”
“Sõltub sellest,” ütles tüdruk, “kui hästi te end ülal peate. Kaalun reisi ajal teie ettepanekut.”
Blinker asus end tagasilükkamise vastu kindlustama. Ta püüdis ihust ja hingest teisele meeldida. Kui metafoori kasutada, ladus ta kivi kivi haaval üles kõrget viisakusekorstnat, kuni see oli kindel ja valmis. Ta kõrgseltskonna maneerid asendusid ajapikku lihtsa käitumisega ja kuna tüdruk oli nii loomulik, valitses nende vahel algusest peale tumm teineteisemõistmine, mis tegi suhtlemise kergeks.
Blinker sai teada, et tüdruk on kahekümneaastane, ta nimi on Florence, et ta on kübarategija ning elab koos südamesõbranna Ellaga, kes on kingakaupluses kassiir, möbleeritud toas, hommikusöögiks joob klaasi piima ja sööb mune, mis keevad ise valmis sel ajal, kui ta soengut teeb. See on hommikusöök, millest jätkuks kellele tahes. Blinkeri nime kuuldes naeris tüdruk südamest.
“Igatahes,” ütles ta, “näitab see, et teil on kujutlusvõimet. Kui oleksite oma nimeks öelnud Smith, poleks teil olnud mingeid edasisi šansse.”
Laev randus Coneyl ning nad heideti keset inimmerd, mis koosnes hullumeelsetest lõbujahtijatest, kes selle vodevilliliku muinasmaa teid ja avenüüsid ummistasid.
Blinker vaatas uudishimulikult ning kriitilise erapooletusega populaarseid lõbustusi pakkuvaid templeid, pagoode ja kioskeid. Teda ümbritses tõuklev, tunglev ja kiirustav lihtrahvas, müksisid piknikukorvid, jalge ees sebisid, kukkusid ja vingusid kleepuvad jõmpsikad, kes määrisid ta riided kommiseks, mööda purjetasid ülbed noorukid, raskelt kätte tulnud jalutuskepp ühes ja kergelt saadud tüdruku käsi teises käes ning puhusid talle odavate sigarite suitsu näkku. Üle lärmi kostis ruuporimeeste kisa, kes seisid igaüks oma atraktsiooni ees ja müristasid kiidulaulu, mille kõrval Niagara mühin oli sosin. Igat liiki puhk-, keel- ja löökpillid sünnitasid kõrvulukustavat kära, mida nimetati muusikaks ja tehti eesmärgiga võistlejaid õhu vibratsiooniga üle lüüa. Blinker vaatas tüüpilise snoobi üleolekuga kisavat, nügivat, ähkivat, kiirustavat, hullunud, ohjeldamatut paljurahvuselist proletariaati, kes viskus ülepeakaela ja häbenematu sundimatusega kassikullaste hiilgavate võltspaleede pakutavatesse lõbustustesse. Vaatepilt oli nii vulgaarne ning erinev kõigest, mida Blinkeri kasti kuuluvale inimesele kombekusest ja heast maitsest õpetatakse, et mees tundis sügavat tülgastust.
Blinker pööras pead ja vaatas enda kõrval seisvat Florence’i. Neiu naeratas talle ning vaatas teda rõõmsate silmadega, mis olid sama selged ja säravad nagu vesi forellitiigis. Need ütlesid, et neil on õigus särada, kui nende omaniku kõrval seisab Mees, Džentelmenist sõber, kes hoiab käes selle lõbulinna võtmeid.
Blinker ei lugenud neiu pilgust kõike välja, kuid ta sisemuses toimus ime ning ta nägi nüüd Coneyt õige pilguga.
Ta ei näinud enam rahvamassi, kes januneb labaste lõbude järele. Nüüd nägi ta tuhandeid tõsiusklikke idealiste. Nende vead olid kadunud. Ta nägi, et räigete kassikullas säravate lõbutemplite katuste all pakuti rahutule inimhingele päästmist ja palsamit. Tõsi, see oli Romantika vilets aseaine, särav, kuid tühi Rüütellikkuse kiiver, hingemattev, kuid turvaline Seiklus, võluvaip, mis viib realismist võlumaale, kuigi reis käib läbi kosmose vaeseid tagahoove, kuid Blinker ei näinud enam pööblit, vaid oma vendi, kes otsivad ideaale. Selles polnud mingit poeesiat ega kunsti, kuid nende kujutlusis muutus kollane sits glamuurseks kuldkangaks ning ruuporid lõbuheeroldite hõbepasunaiks.
Blinker võttis selle omaks, kääris mõttes käised üles ja ühines idealistidega.
“Sina oled doktor,” ütles ta Florence’ile. “Mida peaksime me tegema, et seda lõbusate muinasjuttude kämpu lahti harutada?”
“Alustame sellest,” ütles printsess mereäärsele pagoodile osutades. “Võtame need kõik ükshaaval ette.”
Kell kaheksa läksid nad tagasisõitva laeva pardale ja istusid lõbudest küllastatuna reelingu ääres, kuulates itaalia viiuli ja harfimuusikat. Blinkeri tusk oli kadunud. Põhjametsad tundusid talle nüüd asustamata kõnnumaana. Kära, mis ta oma nime kirjutamise ümber oli tõstnud, tühine. Ta võib vaevata oma nime sada korda kirjutada. Ja tüdruku nimi on sama kaunis kui ta ise – Florence.