paanikas sinna-tänna jooksma, kapten karjus aurikule, et ärgu tagurdagu, sest rebend jääb sel juhul mereveele avatuks. Kuid aurik andis tagasikäigu, jättes Coney laeva ahtrisse nagu hiiglasliku saagkala tekitatud augu, lisas kiirust ja kadus kiiresti silmist.
Coney laev hakkas vajuma, kuid jätkas siiski aeglaselt teed päästva kai poole. Reisijatest oli saanud hullunud pööbel, keda oli vastik vaadata.
Blinker hoidis Florence’i oma embuses, kuni laev oli taas õiges asendis. Neiu ei teinud piuksugi ega näidanud millegagi hirmu välja. Blinker astus klapptoolile, rebis pea kohal oleva liistu lahti ja tõmbas alla mõned päästevestid. Seejärel hakkas ta ühte Florence’ile ümber sättima. Kõdunenud purjeriie rebenes ja sõmerjas kork pudenes laevatekile laiali. Florence võttis peotäie korgipuru peopesale ja naeris lustakalt.
“Näeb välja nagu hommikusöök,” ütles ta. “Võtan selle parem ära. Sellest pole mingit kasu.”
Neiu tegi päästevesti pandla lahti ja viskas vesti tekile. Ta käskis Blinkeril enda kõrvale istuda ja pani oma käe mehe pihku. “Olen kindel, et jõuame elusate ja tervetena kaile,” ütles ta ja hakkas laulujuppi ümisema.
Kapten tuli reisijate sekka ja kutsus neid korrale. Ta teatas, et pole kahtlustki, et laev jõuab kaini, ning käskis naistel ja lastel vööri minna, kus nad esimesena maabuda saavad. Laev, mille trümmides loksus vesi, andis parima, et kapteni sõnad valeks ei osutuks.
“Florence,” ütles Blinker neiu kätt pigistades ja teda endale lähemale tõmmates. “Ma armastan sind.”
“Seda räägivad nad kõik,” vastas neiu kerglaselt.
“Mina pole “nad kõik”,” lausus Blinker tungivalt. “Ma ei teadnud varem, et võin kedagi armastada. Võime kõik edasised päevad teineteise kõrval veeta ja õnnelikud olla. Olen rikas. Sa ei pea enam kunagi toidu ja peavarju pärast muretsema.”
“Seda räägivad nad kõik,” ütles neiu uuesti ning jätkas vaikselt ümisemist.
“Ära ütle seda enam kunagi,” ütles Blinker toonil, mis pani neiu talle varjamatu üllatusega otsa vaatama.
“Miks ei tohi ma seda öelda?” küsis ta rahulikult. “Nad kõik ju räägivad.”
“Kes need “kõik” on? küsis Blinker, kes oli esimest korda elus armukade.
“Miks sa küsid? Noh, mu kavalerid.”
“On neid palju?”
“Ma pole müürilill,” vastas neiu rahulolevalt.
“Kus sa nende meestega kohtud? Kodus?”
“Loomulikult mitte. Olen nendega koos samamoodi nagu sinuga. Mõnikord laeva pardal, mõnikord pargis, mõnikord tänaval. Olen kaunis hea meestetundja. Võin esimesest pilgust öelda, kas külgelööja läheb jultunuks või mitte.”
“Mida sa jultumuse all mõtled?”
“Noh, tikub suudlema või nii.”
“Kas mõned on seda üritanud?” küsis Blinker hambaid kiristades.
“Loomulikult. Kõik mehed üritavad. Peaksid seda isegi teadma.”
“Lubad sa neil seda teha?”
“Mõnikord. Mitte paljudel. Suuremal osal pole niipalju raha, et mind kuhugi välja kutsuda.”
Neiu pööras pead ja vaatas Blinkerit uurivalt. Ta silmad olid lapselikult siirad. Neist paistis segadus, nagu ei mõistaks ta meest.
“Mis selles halba on, et ma poistega väljas käin?” küsis ta.
“Kõik on halb,” vastas too peaaegu hullunult. “Miks ei piirdu sa nendega, kes sinuga samas majas elavad? On sul tõesti vaja tänavatelt üles korjata mõni Dick, Tom või Harry?”
Neiu oli Blinkeriga täiesti avameelne.
“Kui elaksid sellises majas nagu mina, ei küsiks sa seda. Elan Tellisetolmu tänaval. Rahvasuus on sellele selline nimi antud, sest punane tellisetolm katab kõike ja kõikjal. Olen seal elanud peaaegu neli aastat. Seal pole kohta, kus vastuvõtte korraldada. Igaühte ei saa ometi oma tuppa kutsuda. Mis mul üle jääb? Tüdruk peab ju ometi kuskil meestega kohtuma, kas pole nii?”
“Jah,” sõnas Blinker kähedalt. “Tüdruk peab… peab meestega kohtuma.”
“Esimene kord, kui mees mind tänaval kõnetas,” jätkas Florence, “jooksin koju ja nutsin terve öö. Kuid sain sellest üle. Paljude tublide meestega olen kirikus kohtunud. Vihmasel päeval pean niikaua vestibüülis seisma, kuni tuleb keegi, kellel on vihmavari. Sooviksin väga, et meie majas oleks salong, et saaksin teid külla kutsuda, härra Blinker – või tahaksite nüüd parema meelega Smith olla?”
Laev randus turvaliselt. Blinkeri näol oli segadus, kui ta neiu kõrval mööda vaikseid tänavaid jalutas. Ühel tänavanurgal ulatas Florence talle käe.
“Elan järgmises kvartalis,” ütles ta. “Tänan sind meeldiva õhtupooliku eest.”
Blinker pomises midagi arusaamatut ja sööstis põhja poole, kuni leidis voorimehe. Nad möödusid aeglaselt paremalt paistvast suurest hallist kirikust. Blinker raputas selle akende poole rusikat.
“Alles eelmisel nädalal annetasin sulle tuhat dollarit,” karjus ta hingetult, “ja tema kohtub sinu uste taga meestega. Midagi on valesti, väga valesti.”
Järgmisel hommikul kell üksteist kirjutas Blinker uhiuue sulega, mille advokaat Oldport talle ulatas, kolmkümmend korda oma nime.
“Lase mul nüüd metsa minna,” lausus ta tõredalt.
“Sa ei näe hea välja,” ütles Oldport. “Võib-olla teeb reis sulle tõesti head. Kuid kuula enne ära ettepanek, millest ma sulle eile ja viis aastat tagasi rääkisin. Sulle kuuluvad mõned majad, täpsemini viisteist maja, mille viie aasta üürilepingud tuleb uuesti teha. Sinu isa kavatses neis mõningaid ümberehitusi teha, et üürnike eluolu parandada, kuid ei jõudnud kunagi selleni. Ta kavatses majadesse ehitada salongid ja anda need allrendile. Üürnikud saaksid neid vastuvõttude korraldamiseks kasutada. Need majad asuvad osturajoonis ning paljud üürnikud on töölistüdrukud. Praegu on nad sunnitud väljastpoolt seltskonda otsima. Need on punased tellismajad, mis asuvad…”
Blinker katkestas teda valju kibeda naerupahvakuga.
“Tellisetolmu tänaval,” karjatas ta. “Ning mina olen nende omanik. Arvasin ma õieti?”
“Üürnikud nimetavad seda tõepoolest selle nimega,” lausus advokaat Oldport.
Blinker tõusis ja vajutas kaabu silmini pähe.
“Tee nendega, mida iganes heaks arvad,” ütles ta karedalt. “Renoveeri, põleta või lammuta maha. Aga seda ma sulle ütlen, mees, et nüüd on liiga hilja. Liiga hilja. Liiga hilja.”
KUIDAS TEHA NEWYORKLAST
PEALE kõige muu oli Raggles ka poeet. Teda nimetati hulkuriks, kuid see oli ainult elliptiline tee ütlemaks, et ta oli filosoof, kunstnik, rändur, looduslaps ja avastaja. Kuid kõige rohkem võis teda poeediks pidada. Ta polnud elu jooksul kirjutanud ühtki luulerida, kuid terve ta elu oli luule. Kui keegi oleks vaevunud ta odüsseia kirja panema, oleks see olnud limerik. Kuid ärgem kaotagem peamist silmist – Raggles oli ise poeet.
Ragglesi spetsialiteet, kui see oleks tindiga paberile kirjutatud, olid linnasonetid. Ta uuris linnu samasuguse tähelepanuga, nagu naised uurivad oma peegelpilti, lapsed lõhutud nuku seest pudenevat saepuru ja liimijääke või mehed, kes kirjutavad loomadest, metsloomapuure loomaaias. Ragglesi meelest polnud linnad mitte ainult tellise- ja mördikuhi, mida asustab hulk inimesi, vaid ta otsis nende iseloomu ja põhituuma, isikupärast elukonglomeraati, millel on isikupärane lõhn, tunded ja olemus. Ragglesi poeedikirg oli ta viinud kaks tuhat miili nii põhja kui lõuna, ida kui lääne poole, avastamaks uusi linnu, mida oma rinnale suruda. Ta matkas jalgsi mööda tolmuseid maanteid või reisis suurejoonelise toredusega kaubavankrite kastides, säästmaks aega, mida polnud vaja säästa. Ja kui ta oli linna südame