nende pereasjadest, lootusest vanem tütar peagi mehele panna ja võib-olla ka mõne pereliikme haigusest.”
Nähes, et Valda kuulab huviga, jätkas krahv: “Lahkudes kraabib või joonistab mustlane majaseinale kriidi või söega mõned märgid, milles sisalduvat infot mõistavad ainult teised mustlased.”
“Ja mis edasi saab, beau-pére?” küsis Valda.
“Kunagi hiljem tuleb tallu teine mustlasnaine. Ta ennustab taluemandale tulevikku ja too on ülimalt hämmastunud, mida kõike mustlane tema pereelust teab.”
Valda naeris, kuid hoolimata sellest, et ta igal aastal mõnda mustlaslaagrit külastas, ei lasknud ta kunagi endale ennustada.
Sel hommikul nägi neiu kahekümnest vankrist koosnevat karavani, enamik neist kaunilt värvitud. Valda tundis ära delgaadid, kellega ta kolme aasta eest oli rääkinud.
Delgaadid kuulusid mõjuvõimsasse kalderaši hõimu ning nende pealik – vataf – oli tuntud ja särav isiksus, keda austasid ka paljud teised mustlashõimud.
Laagrisse ratsutades nägi Valda, et täna on pealikul seljas lühike kuldnööpidega jakk, peas laiaääreline kaabu ja käes pikk, hõbekonksuga lõppev kepp.
Mehe vestitaskust rippus jäme ripatsitega uurikett.
“Bonjour, monsieurvataf,” tervitas Valda. “Rõõm teid taas näha. Loodetavasti olete terve?”
“Täname teid, m’mselle, ja teie kasuisa monsieur krahvi külalislahkuse eest,” sõnas vana mustlane noorematel hõimukaaslastel puuduva õukondlase viisakusega.
“Mul on phuri dai’le kingitus,” ütles Valda. “On ta teiega?”
Pealik vangutas nukralt pead.
“Tal oleks au teid vastu võtta, m’mselle, kuid teda vaevab reuma, mis teeb talle käimise raskeks.”
“Lähen tema vankrisse,” sõnas Valda kärmelt.
Sadulast maha tulnud tallipoiss hoidis Valda sadulajalust, kuni neiu maha tuli.
Valda võttis temalt toidukorvi ja kuke ning ulatas viimase pealikule.
“Kiidusõnadega Merlimonti lossi poolt,” ütles ta laia naeratusega.
Pealik tänas Valdat sügava kummardusega ja viis ta karavani juurde, kus muudest veidi eraldi seisis ühe puu varjus teistest rikkalikumalt kaunistatud ja pilkupüüdvam vanker.
Valda teadis, et see on phuri dai – hõimupealiku naissoost kaasvalitseja vanker.
Tavaliselt oli phuri dai eakas naine, eelmise vatafi ema või abikaasa. Tal oli naiste ja laste hulgas suur võim ning ta kuulus vanemate nõukokku.
Mõnikord nimetati phuri dai’d ka bibi’ks – tädiks, suguharu vanemat meest aga kako’ks – onuks.
Delgaadide phuri dai istus vankri trepil. Valdat nähes naeratas ta laialt.
Neiu mõtles, et erkpunase seeliku, tikitud pluusi, õlgadele heidetud narmastega rätiku ja ikka veel ronkmustade juustega vana naine annab igas mõttes kuninganna mõõdu välja.
Kuna kalderašid olid osavad sepad ja armastasid ehteid, kandis nende phuri dai neid silmatorkavalt palju.
Vana naise randmete ja pahkluude ümber oli hulgaliselt käevõrusid, mis iga liigutuse juures tilisesid. Osa neist olid kaunistatud kuldmüntide, osa kalliskividega, millest vähemalt osa tundusid olevat ehtsad.
Phuri dai tervitas Valdat, vabandas, et ei saa tõusta ning tänas munade ja või eest kuningannalikult graatsilise ja väärika peanoogutusega.
Valda ilmudes olid kõik karavani naised oma tegemised sinnapaika jätnud ning vahtisid teda imetluse ja uudishimuga.
Lapsed olid kogunenud tallipoisi ümber ja esitasid talle üksteise võidu küsimusi, kuid kuna Valda rääkis phuri dai’ga, ei üritanud keegi kuuldekaugusesse tulla.
“Kas lähete Saintes-Maries-de-la-Meri?” küsis Valda.
“Seda küll. Arvan, et see palverännak jääb mulle viimaseks,” sõnas phuri dai. “Olen vanaks jäänud, m’mselle, ning oleme siiajõudmiseks maha käinud pika tee.”
“Tuleme Normandiast,” selgitas vataf.
“Pikk tee tõesti,” nõustus Valda.
“Noored naised tahavad pühamus palvetada ja öö krüptis veeta,” selgitas vataf. “Nad usuvad, et see toob neile järgmiseks aastaks õnne ning õnnistab nende sündinud ja veel sündimata lapsi.”
“Minu jaoks oli tee liiga pikk,” sõnas phuri dai nukralt.
“Naised kaeblevad kõige üle, mida nad tegema peavad,” ütles vataf. “Kuid ka mina tahan Püha Saara rüüd puudutada.”
Saintes-Maries-de-la-Meri pühaku kohta oli liikvel mitu versiooni, kuid Valda eelistas delgaadidelt kuuldud lugu.
Mustlased uskusid, et oli kaks Saarat – üks katoliiklastele, teine mustlastele. Üks Saara oli kolme üle mere tulnud ja Saintes-Maries-de-la-Meris maabunud Maarja – Maarja Saloome, Maarja Jaakobuse ja Maarja Magdaleena – teenijanna.
See Saara oli maetud maa-alusesse kabelisse, kuid ta polnud pühak.
Teine Saara – kali – kuulus Rhône’i kallastel elavasse gitane hõimu ja oli merekaldal kolmel paadiga saabunud Maarjatel vastas.
See Saara oli hõimupealiku tütar. “Kali” tähendab mustlaskeeli “musta naist”, niisiis pidi ta olema egiptlanna või väga tõmmu nahaga.
Must Saara oli saanud nägemuse Jeesuse surma oma silmaga näinud pühakute saabumisest.
Rannale jõudes oli kolme Maarja paat peaaegu ääretasa vett täis ja ähvardas põhja minna. Saara heitis oma mantli lainepiirile ja aitas pühakud maale.
Maarjad ristisid Saara ning jutlustasid Jeesusest mustlaste ja gadjé’de hulgas, Saarast sai aga pärast surma Must Neitsi.
Aja möödudes said kaks Saarat mustlaste jaoks üheks.
Valda vaikis ja mõtles Saaradele. Kuna phuri dai midagi ei öelnud, jätkas neiu:
“Tahan teilt üht teenet paluda.”
“Kui selle täitmine on minu võimuses, m’mselle, olen teie käsutuses,” vastas vataf.
“Minu sõbranna tahab väga Saintes-Maries-de-la-Meri minna,” ütles Valda. “Ja kuna ta tahab mustlasi pildistada, reisiks ta hea meelega koos teiega.”
Pärast hetkelist vaikust küsis vataf: “On ta gadjé?”
Valda teadis, et see sõna tähendab mitte-mustlast.
“Jah, ta on gadjé,” ütles ta, “kuid tunneb caraque’ide vastu siirast huvi.”
Vataf vaatas nõuküsivalt phuri dai poole, kuna palve käis naise kohta. Naistesse puutuv oli rohkem phuri dai kui vataf’i otsustada.
Enne kui phuri dai keelduda jõudis, lisas Valda kiiresti: “Loomulikult maksab mu sõbranna eelise eest teiega reisida. Ta pakub kakssada franki kohe, ja iga reispäeva eest veel viiskümmend.”
Vataf’i ilme ei muutunud, kuid Valda teadis, et pakkumine avaldas talle muljet.
Mustlaste jaoks oli kakssada franki suur raha. Sellise summa teenimine prantsuse seadustega lubatud kaasaskantavas sepikojas valmistatud toodangu müügist võtnuks üksjagu aega.
1735. aasta seadus keelas tina- ja vasksepistööga rändkaubitsemise, kui meistril puudus vastav kvalifikatsioon või viia neid parandamiseks või plateerimiseks alalisse elukohta.
Kasuisa oli Valdale selgitanud, et see seadus pidi takistama mustlastel käsitöölistena paigale jääda.
Teisalt pakkus see neile võimalust jätkata rändtinaseppade,