peale prantsuse maalikunsti ka laialdased teadmised prantsuse mööblist, niisiis teadis ta, et paljud esemed lossis pole mitte ainult ilusad, vaid ka hinnalised.
Krahv polnud lossi üle mitte ainult uhke, vaid tema jaoks oli iga mööblitükk osake suguvõsa ajaloost. Ta oli sageli Valdale rääkinud, kuidas üks või teine asi oli perekonna valdusse sattunud, mistõttu neiu oli neisse eriti kiindunud.
Lossi pööningutel oli hulgaliselt katkisi toole ja laudu.
Valda teadis, et neid hoitakse ajaks, kui mõni Prantsusmaal ringireisiv restaureerija satub kaugele lõunasse.
“Kui nad siia peaksid juhtuma,” mõtles Valda, “läheks kuid, enne kui kõik parandatud saaks!”
Pööningul oli murdunud jalaga nikerdatud ja kullatud toole, tiiva või käe kaotanud ingleid, mosaiikkappe, mille uksehinged vajasid vahetamist, ning pildiraame, mille mõni nurk või rikkalik kaunistus oli kannatada saanud.
Kuid praegu need Valdat ei huvitanud. Ta otsis hiigelsuurt riidekappi, mis viimati oli seisnud pööningu lõpus välisseina ääres.
Kapi oli teinud kohalik puusepp ja see polnud just kõige parem käsitöö, kuid see-eest väga otstarbekas.
Valda teadis, et kapis hoitakse jõulunäitemängude kostüüme.
Merlimonti lossis olid jõulud perepüha.
Nagu Prantsusmaal kombeks, võõrustas krahv jõulude ajal suurt hulka sugulasi. Loss oli täis tädisid, nõbusid, venna- ja õelapsi ning kunagi ei puudunud ka Prantsusmaa teises osas elav krahvi poeg esimesest abielust koos naise ja lastega.
Krahv oli noorelt abiellunud ja ta esimene naine oli surnud nende esikpoja sünnitamisel. Praegu oli krahvi poeg Phillippe kolmekümne kahe aastane ning tal oli Valdaga väga vähe ühist.
Ka Phillippe oli noorelt naise võtnud ning tal oli oma ilmetu naisega viis last. Naise puudused oli aga korvanud suur kaasavara, mis upitas Merlimontid seltskonnas mitu pügalat kõrgemale.
Jõulude ajal ei kartnud Phillippe perega ja teised sugulased pikka reisi Provence’i ja kogunesid Merlimonti lossi.
Valda oli sageli mõelnud, et kui poleks nõbu Hugod, oleksid need aasta kolm igavaimat nädalat.
Hugo võttis näitlemist südamega ja näidendi ettevalmistamine nõudis nii suurt tööd, et aeg lendas linnutiivul.
Esietendus ei pakkunud meelelahutust mitte ainult publikut moodustavale teenijaskonnale, vaid seda nautisid ka näitlejad.
Eelmisel aastal oli Hugo valinud Moliére’i “Sunnitud abielu”.
Näidendi esilinastusel 1664. aastal oli mustlasnaist mänginud Louis XIV ise.
Eelmise aasta jõulunäidendis oli mustlasnaist kehastanud Valda, ning tal oli meeles, et näidendi kostüümid olid pärast etendust viidud pööningule kappi teiste riiete juurde.
Õnneks oli kapiuksel võti ees ning ust avades vaatas Valdale vastu pikk rida kõikvõimalikus stiilis riideid.
Siin olid pikkade varrukatega tualetid, mida naised olid kandnud, kui nad ühel aastal Armastuse õukonda etendasid.
Eriti meeldisid Valdale kõrged teravatipulised kübarad, millelt langes alla õhuke sifoonloor.
Mehed olid kandnud hõbedasi raudrüüsid ja Valdale meenus, kuidas Charles’i kehastav üks kasuisa vennapoegi oli kuulsa kuninganna Joanna ees ühele põlvele laskunud ja öelnud: “Lahke daam, tehke mulle seda au ja lubage olla mul teie rüütel. Tõotan alati võidelda pimeduse jõudude ja saatanaga. Teie majesteedi kättemaksu täidesaatmise nimel pole mulle ükski mägi liiga kõrge ega ükski jõgi liiga sügav. Ja kui jumal tahab, olen nõus armastuse nimel oma elu jätma!”
Charles’i sügaval häälel lausutuna olid need sõnad pannud kuulava Valda värisema.
“Ühel päeval,” oli ta mõelnud, “armastab ka mind keegi nii südamest, et selliseid sõnu lausuda.”
Provence’i ajalugu huvitas Valdat. Selles oli nii rüütleid kui ka külaelanikke, mõrvu, reetlikkust, üllameelsust ja turniire.
Kuid kõigest üle oli armastus.
Kuna Les-Baux’ kindluslinn sai liiga tugevaks ja võimsaks, laskis kardinal Richelieu selle hävitada. Isegi kahurituld kasutades oli selleks läinud mitu kuud.
Kuid Les-Baux’ varemetel seistes ning halle kaljusid, Rhône’i hõbedast linti ja kaugel asuva Vahemere sinist vina vaadates oli Valda tundnud, et selle hing pole surnud.
Selle kunagine hiilgus, rüütellikkus, ilu ja armastus elas edasi provanslaste südameis.
“Ja minu omas samuti,” mõtles Valda.
Järgmisena langes ta pilk vammustele ja sukkpükstele, mida näitlejad olid kandnud näidendis, mille peategelaseks oli olnud kaunis Diane de Poitiers.
Diane’i oli mänginud Valda ema ning olnud oma heledate juustega ja sinisilmadega nii kaunis, et neiu oli kuulnud kasuisa ütlemas, et ta armus nüüdsama uuesti!
Kapi põrandal vedeles baski trumm, mida Valda oli “Sunnitud abielus” mustlasnaist kehastades käes kandnud.
Rohkem tunti seda tamburiini nime all. Kui Valda oli tamburiini raputades graatsiliselt oma tantsu esitanud, oli vaatajaskond valjult aplodeerinud ja numbri kordamist nõudnud.
Praegu trumm teda aga ei huvitanud.
Ta otsis kostüümi, mida oli “Sunnitud abielus” kandnud. See rippus kardinal Richelieu hõlsti ja rikkaliku kaunistusega – ilmselt Kleopatra – kleidi vahel.
Kostüüm sarnanes väga hommikul nähtud mustlasnaiste riietusega.
Sellesse kuulusid punane seelik koos kuhja kaharate alusseelikutega, kaunilt tikitud pluus ja pitsist rinnaesisega must sametpihik.
Valda võttis riidehilbud kapist välja, viskas käsivarrele ja otsis kostüümi juurde käivaid suurte hõbepannaldega punaseid nahkkingi.
Ta leidis kingad ning nende kõrvalt korralikult kokkuvolditud punase pearäti, suured kuldkõrvarõngad ja mõned kuldkäevõrud kapi põhjast.
Valda võttis asjad, pani kapiukse kinni ja läks valvsalt koridori silmas pidades oma tuppa. Kõige vähem tahtis ta praegu majapidajanna või emaga kokku juhtuda.
Õnneks oli koridor tühi ja Valda jõudis õnnelikult oma tuppa.
Pannud riided värvitud kummuti alumisse sahtlisse, keeras ta selle lukku ja võttis võtme eest.
Ta ei uskunud, et mõni teenija oleks ta asjades sobranud, kuid riskida ei maksnud.
Nüüd oli tal riietus, milles ta mustlaste hulgas silma ei paista, kuid peale selle oli tal vaja ka paari tavalist kleiti juhuks, kui ta mustlaskaravanist enne Saintes-Maries-de-la-Meri lahku lööb ja otsustab koju tulla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.